51. osa

Auto sõitis meeletu kiirusega lennujaama poole. Vähemalt minu jaoks. Vajutasin nupule ja aken keris ennasst alla. Kuigi oli selge ilm, oli tuul nii kosutavalt värske. Mu pea oli nutmisest raske ja nägu pisaradest läbimärg. Ema istus minu kõrval. Ta vaatas mind pahase pilguga, aga ma ei teainud sellest absoluutselt välja. Ema tonksas käega mu isa, kes omakorda ütles midagi Edwardile. Peale seda aken keris ennast kinni. Kerisin akna uuesti alla. Ja Edward töötas minu vastu, kerides akna kinni.

„Kas sa saad lõpetada!” käratas mu ema lõpuks.

Ma tõesti ei teadnud, kas ma olen rohkem vihane või kurb.

„JAH!” kisasin ma vastu.

Nägin, kuidas Edwardi ja Eva nägu krimpsu tõmbus. Mul hakkas häbi, et nemad seda taluma pidid ning üritasin ennast vaos hoida.

Kui me viimaks lennujaama jõudsime, askeldasid kõik lihtsalt ringi. Isegi meid saatma tulnud Eva ja Edward ei püsinud kuskil paigal. Kuidas ma oleks tahtnud, et minuga oleks vähemalt Cristal. Aga tema on ju Joe’ga õnnelik. Las vähemalt tema naudib oma õnne. Või siis Nick...

Selle nime peale tundsin, kuidas mu kurgus kripeldama hakkab ja pisarad kui iseenest voolama hakkavad.

Istusin pingil ja ootasin, et keegi tuleks. Või siis, et tuleks mõni hull, kes mu ära rööviks. Või et juhtuks ime ja ma lihtsalt haihtuksin, nagu mind poleks kunagi olnud. Nagu Nicki poleks kunagi olnud...

Aga imet ei juhtunud. Tuli hoopis Eva.

„Tule kullake, lähme.”

Tundus et kuidagi moodi( ja mul polnud aimugi, kuidas), paistsid Eva ja Edward mind mõistvat.

Tõusin masinlikult ja ma tõesti ei kujuta ette, kuidas oli üldse võimalik, et mu jalad liikusid. Sest ma tundsin nagu kõik mu meeled ja keha oleks halvatud.

„Sa pead sellest üle saama. Ma tean, ma nägin mis teie vahel oli ja..”

Tõstsin käe, et Eva vaikiks.

„Palun.” ütlesin ma anuvalt.

Mind painas Nicki olukord. Oli temaga kõik ikka korras? Ma ei suudaks eladeski oma vanematele või ka endale andestada, kui temaga peaks midagi lahti olema.

Ta noogutas mulle ja naeratas. Aga ma tõesti ei suutnud naeratusega vastata. Aga õnneks ma ei nutnud enam ja olin suutnud saavutada mingi rahulikku tasandi enda meeltes.

Seal seisid minu suurimad vihavaenlased. Mu vanemad. Te ei kujuta ette, kui palju ma neid vihkasin. See tunne oli peaaegu tugevam kui mina. Ei, see oli kindlasti tugevam kui mina. Ma ei suutnud neid mõista. Mitte grammi jagugi.

Eva toetas mind selja tagant õrnalt käega, nagu kartes, et ma olen õrn hiina portselan, mis iga hetk võib tuhandeks killuks langeda.

Ja siis, pöörasin ma veel viimast korda oma pilgu taha. Kuigi oli see oli ju vaid lennujaam, nägin ma seal kõik oma mälestusi, nagu see oleks hoopis see maja, kus ma viimased peaaegu kaks kuud olnud olin. Ja siis...Nick!

Ta tormas läbi inimeste minu poole. Ausalt öeldes, nägi ta ikka veel kehv välja. Näost täiesti kriitvalge. Viimanegi puna oli kadunud. Mu südamel hakkas samal ajal nii kergem ki ka raskem. Ta oli enamvähem korras ja siin. Aga teiselt ma teadsin, et asi ei saa enam hästi lõppeda. Nägin oma vanemate ja Edwardi ja Eva kohkunud silmi.

Tahtsin talle vastu joosta ja koos temaga põgeneda – kasvõi maailma lõppu, kui tarvis.

Aga mu isa ja ema haarasid mul käest. Järgmisel hetkel toimus kõik liiga kiiresti. Nick tahtis mul käest haarata aga mu isa hakkas talle vastu, lükates teda minust eemale, nagu poiss oleks mingi ohtlik viirus. Oi ei. Nüüd mulle meenus kogu see vahejuhtum. Väristasin õlgu ja tundsin, kuidas ma langesin šokki. Mu ema hoidis mind kinni ja mina väänlesin ta käes nagu hull. Aga tema ei kavatsenudki oma haaret lõdvemaks lasta.

„Kas see noormees tülitab teid?” küsis jooksuga kohale tormanud turvamees.

„EI!!” karjusin mina kõige oma häälega, mis veel minus oli.

„Ta on vägivaldne, viige ta ära!” sõnas mu isa karmilt.

Mina kiljusin ja karjusin ja rabelesin aina hullemini. Minu ja Nicki käed puutusid vaid korraks kokku. Õigemini isegi mitte kogu käega, vaid meie sõrmeotsad. Nicki viidi minema.

Mu isa haaras mind sülle ja mina nuuksusin jällegi nagu arust ära. Vehkisin käte ja jalgadega nii nagu jõudsin. Suundusime lennukile, kõik meid pilkudega seiramas.

Isa pani mind lennukile jõudes maha, korraks silitas mu pead, kuid tõmbasin ennast kössi, et mitte seda silitust saada. Ta ohkas ja läks oma kohta otsima nagu ka ema. Tundus, et nad arvasid, et pean selle lihtsalt üksi läbi tegema ja nemad lihtsalt ootavad, kuidas see kõik üle läheb. ÜLE LÄHEB. Ma ei saa sellest kunagi üle.

Kõndisin mööda vahekäiku. Kõigi pilgud jälgisid mind. Aga polnud ka ju mingi ime. Ma nutsin vaikselt ega suutnud peatada. Ja ma värisesin üle kogu kere. Ma ei suutnud seda tähelepanu taluda. Mitte täna. Ma tõmbasin ühe oma üli väriseva käega juuksesalgud rohkem silmile aga ega ka see ei aidanud tegelikult. Ma vappusin nutust nii tohutult, et isegi lollim inimene maailmas oleks aru saanud, et nutan.

Leidsin kuidagi uduste silmadega oma koha. Istusin sinna, ise üritades rahulikult sisse ja välja hingata. Aga see katse oli lihtsalt niivõrd ebaõnnestunud.

Nüüd tuli mu ema, et minu kõrvale istuda. Ma ei talunud teda, aga ma olin liiga jõuetu, et minema minna. Ja kuhu ma olekski minna saanud? Kellegi sülle istuma? Kõik kohad paistsid täis olevat.

„Ole ometi tasa, inimesed vahivad!” ütles ta mulle läbi hammaste, kui ma seal lootusetult nuuksusin.

„AH ET SEE ONGI AINUKE ASI MILLE PÄRAST SA MURETSED??!” karjusin ma üle lennuki, ise püsti tõustes.

Ema ei saanud veel midagi öelda, kui tuli stjuardess.

„Vabandage, aga võtke palun vaiksemaks või muidu me peame kasutama teatud meetmeid.” sõnas ta konkreetselt.

Ma noogutasin ja tõusin püsti. Ma itsun kasvõi mõnele pähe, kui vaja, aga mitte selle inimese kõrvale.

„Ande andeks, ta on meil viimasel ajal veidi...ebastabiilne.” sõnas mu ema.

„Ebastabiilne??” kiristasin ma rohkem endale läbi hammaste.

Pöörasin ümber, et emale midagi vastu nähvata. Ah et MINA olen ebastabiilne??
Nähes aga stjuardessi üpriski anuvat nägu, viskasin ma asjale käega ja läksin endale uut kohta otsima.

Nüüd sündis ime, sest natuke maad eemal istus üks umbes keskealine hoolitsetud naine. Juukselaki lõhn käis mul üle pea, aga mis see loeb.

„Vabandage, on see vaba siin või tuleb veel keegi?” küsisin ma, tundes kohutavat tungi nutma puhkeda.

„Ei tule. Mu tütar pidi tulema, aga otsustas ümber. Ja kui ta jääda tahtis, las siis olla nii. Niiet, võtke aga istet.” sõnas ta inglise keeles, ise kuidagi lohutavalt naeratades.

„Tõesti aitäh.” sõnasin ma kogu südamest ja potsatasin istuma.

Tundsin, kuidas pisarad jälle nagu iseenesest langesid mu silmadest. Neid tundus olevat tuhandeid. Kui mitte miljoneid. Ja mina arvasin, et kõik vedelik oli otsas.

See naine vaatas mind ja patsutas mind kaastundlikult ja veidi kohmakalt õlale.

Kujutage pilti. Mingi võõras naine lohutab mind. Mitte minu ema...Ema. Isa. Nick.

Puhkesin hääletult nutma ja langetasin pea põlvedele ja kattes oma näo kätega.

See valu oli suurem, kui mina taluda sain.