37. osa

Ma ärkasin üles. Nick magas minu kõrval nagu inglike. Naeratasin.

Tõusin istukile ja sättisin ennast korda.

Mu pluus oli totaalselt kuskile jalga lasknud. No seda ei olnud lihtsalt.

Leidsin selle lõpuks kapi pealt.

No kuidas ma ta küll sinna pannud olin?

Tõusin vaikselt voodist. Ja väljusin toast, ust nii vaikselt sulgedes, kui võimalik.

Läksin kööki ja otsustasin, et teen midagi süüa.

Seisin kest kööki. Nii.

Naerasin.

Kaks mahlaklaasi seisid ikka veel laual.

Avasin külmakapi. Sealt vahtis mulle vastu kurk, mingid salatilehed, mingis pakendis vorsti.

Kehitasin õlgu ja kuhjasin kõik selle kraami lauale.

Nüüd otsisin mingist kapist leiva. Panin kannu veega tulele ja leidsin ka kaks tassi. Pühkisin need igaks juhuks üle ja panin tassi kohvi ja suhkru.

Siis hakkasin ma võileibu tegema. Mitu korda muigasin. Mul oli selline tunne, nagu ma mängiks kodu. Itsitasin.

Panin ülejäänud materjalid tagasi kappidesse, pühkisin laua üle, panin võileivad taldrikule.

„Nii...”

Ahjaa. Kohv.

Võtsin juba keema läinud vee ja valasin tassidesse.

Hakkasin tühja veekannu just pliidile panema, kui keegi tuli. See oli laialt haigutav Nick.

„Mida ma näen.” ütles ta minu juurde tulles.

Ta kallistas mind kõvasti ja suudles mind.

„Ma arvan, et sa näed...ee....võileibu ja auravadi kohvitasse. Ahjaa. Mahlaklaase ka.” naersin ma.

„Eiii.” venitas Nick.

„Ei näegi?” küsisin ma.

Ta raputas pead.

„Sind näen.” ütles ta mind veelkord suudeldes.

Istusime lauda.

„Ma arvan, et meie isad olid üpriski unetud. Sest ma eeldan siiski, et nemad teadsid sellest.”

ütlesin ma muigega, lonksu tulikuuma kohvi võttes.

Nick turtsatas naerda.

„Sa ei eksi. Ma arvan ka. Aga noh, nad võiks meie üle uhked olla, kas pole?”

ütles ta naeru kinni hoides.

Noogutasin.

„Nojah. Ütleme nii, et me ju ei teinud midagi halba. Ega see meie süü pole, et me eile väheke normaalsed polnud.” ütles Nick võileiba hammustades.

„Täpselt.” vastasin ma.

„Muideks, kohv on jube hea.” ütles Nick.

„Ma tänan.”

Natuke vaikust.

„Aga jah. Sinuga on selline veider tunne. Nagu oleks tagasi lapsepõlves. Nagu mängiks kodu.Aga tegelikult on see nagu päriselt. ” sõnas Nick enda jutu üle naerma puhkedes.

„Tead? Ma just enne mõtlesin seda, kui võileibu tegin ja siin ringi toimetasin.”

„Olgu. Aga mida tänasega teeme?” küsisin ma.

„Teeks midagi jaa...las ma mõtlen. Vennad saavad minuta ka hakkama. Tööle ma minna EI kavatse.” ütles Nick kindlalt.

Mu ilme muutus tõsisemaks.

„Ei, ära muretse. Ma juba hoiatasin ka Joe’d ja Kev’i selles suhtes. Niiet, äta muretse. See kohe ÜLDSE ei sobi sulle.” lausus ta.

Naeratasin talle.

„Aga...õhtul viid mu koju või..?”

„Kuidas aga tahad...” ütles ta, tehes pähe sellise ükskõike näo ja köögis pilguga ringi vaadates.

Andsin talle õrnalt vastu pead.

„Jobu. Loomulikult, et me tuleme täna ka siia.”

„Hea küll.” ütles Nick naerdes.

„Nii nagu tahad.”

Lõpetasime oma võileivad ja kohvi ja otsustasime, joome mahla ka ära.

„Täna peab poes ka käima. . .” ütlesin mina.

Nick noogutas.

„Kõik on üpriski otsas.”

„Tead, anna andeks. Ma olen natuke hull inimene.”

„Kust sa seda nüüd võtad järsku?” küsisin ma asjast mitte aru saades.

„Mul tuli selline tunne, et ma tahaks sinuga kohe praegu abielluda.”

Hakkasin naerma.

„Nonoh. Nii paljuks sul siis kannatust jagubki?” irvitasin ma Nicki üle.

„Ei. Mitte ainult selle pärast.” naeris Nick.

„Jajah. Usun ma sind küll.”

„Ei usu siis või?” päris ta minult, endal selline nunnu nägu ees.

„Haha. Esiteks, kullakene, selline asi, et sa istud siin 17 aastase inimesega.”

„Aga nii saaks ju ka, et kui keegi sinu lähisugulastest oma allkirja annab...” venitas Nick.

„Miks mul on tunne, et see lähisugulane peaks olema mu ema või isa. Noh, olgu. Ema. Noh, 15 minutit juttu ja korras. Aga paps. Märksa raskem.”

Nick noogutas veidi häbelikult.

„Usu mind, ma tahan sinuga nii kähku abielluda kui võimalik. Ma oleks seda teinud kasvõi eile õhtul. Aga jah. Mu isaga ei saa vist kerge olema. KUIGI ta on peale õnnetust leebem.”

Nick hakkas naerma ja lausus: „Ma kujutan ette, kui närviline ta juba praegu on. Ja kui närviline minu paps on.”

Nüüd hakkasin ka mina naerma.

„Ma kujutan täiesti selgelt ette, kuidas mu isa närviliselt mööda maja ringi tammub ja närviliselt pobiseb.”

Purskasime mõlemad naerma.

„Ma ei saa. Anna andeks, tõesti. Ma ei tohiks naerda.” lausus Nick läbi naeru.

Tundsin, et mu silmad lähvad sellest juba märjaks.

„Eiole midagi häda. See on nii naljakas lihtsalt ju.” naersin ma.

„Lihtsalt nii kahtlane. Meie papsid tammuvad praegu ringi ja mõtlevad kas nende pisikesed ikka käitusid ja käituvad õieti. Nad annaks vist kõik, et siin olla, ja meil silma peal hoida.” lausus Nick.

Tahtsime just püsti tõusta, kui kuulsime uksekella.

Võpatasime, sest paiskus pärani lahti.