45. osa

- õhtupoolikul –

„Me siis lähme!”

„Tsau!”

Joe ja Cristal lahkusid majast käsikäes.

Niipea, kui nad autosse istunud olid ja minema sõitnud algas paanika.

Meie Nickiga lõpetasime selle rahulikkuse teesklemise ja tõusime välkkiirelt püsti. Mina kahmasin taskust tolle maja võtmed, samal ajal kui Nick autovõtmeid võttis ja samuti välja jooksis.

Viskasin endale jaki peale, sest õhtu oli kuidagi tuuline.

Ja ruttasin siis samuti Nickile järele.

Kui me juba autoga sõitma hakkasime, ei suutnud ma naeru tagasi hoida.

„Tead, me oleme praegu nagu meie isad. Lähme luurama nende järgi.” irvitasin mina.

„Me tahame lihtsalt naerda.” vastas Nick mulle silma pilgutades.

Kui me kohale jõudsime(loomulikult parkis Nick oma auto majast eemale), hiilisime välisukse juurde.

See oli lukus.

„Arvata oli.” ütlesin mina.

Otsisin taskust võtme ja keerasin hiirvaikselt ukse lahti. Kui Nick ukse hääletult sulges, keerasin mina selle taas lukku. Astusime juba väga tuttavasse esikusse. Hiilides jõudsime elutuppa. See oli tühi.

„Kiired.” ütles Nick.

Ma muigasin ja hoidsin naeru tagasi.

Läksime vaikselt üleskorrusele. Jõudsime magamistoa ukse taha. Nick avas selle tasakesi, kuid seal polnud kedagi.

„Kus nad on?” küsis ta sosinal.

Kehitasin õlgu. Aga alles nüüd kuulsime kõrvaltoast jutukõminat ja naeru.

Õigemini, see polnudki päris magamisota kõrval, vaid koridori lõpus. Selle uks oli natuke lahti.

„Meie panime ukse vähemalt KINNI.” ütlesin Nickile silmi pööritades.

Ta hakkas naerma. Virutasin talle selle eest kergelt.

„Kuss.”

Piilusime vargsi uksest sisse. Kuna koridori lõpus oli kapp, siis peitsime end selle ja seina vahele. Ja mis kõige parem, vaatepilt oli suurepärane.

„Niiet sina arvad nii?” naeris Cristal.

Joe naeratas talle.

Cristal ja Joe pikutasid voodil, nöod uksteise poole. Joe toetas oma pea kätele.

„Aga ikkagi. See on nii ebaloogiline ju. Tõepoolest.” lisas Cristal.

Joe turtsatas.

„Miks sa nii arvad?”

„Ma ei tea. No on ju.” vastas Cristal ikka veel naerdes.

Joe kummardus Cristali kohale. Suudeldes teda pikalt.

Nägin Nicki näol muiet. Panin käed näo ette ja üritasin kõigest väest naeru kinni hoida.

Pöörasime oma pilgud taas sinna tuppa.

Joe oli nagu ühe hüppega Cristali peal ja suudles teda aina hoogsamalt.

„Joe! Oota nüüd, tõsiselt.” ütles Cristal, kui Joe teda kaelale suudles.

Joe ei teinud kuulmagi, vaid suudles Cristali aina edasi.

„Vahet pole!” ütles Cristal eesti keeles ja suudles siis Joe’d samuti. Võisin täiesti selgelt näha, kuidas Nick ja ka Joe tegid arusaamatut nägu, sest kumbki ei saanud aru, mida Cristal just öelnud oli. Ainult mina itsitasin vaikselt endaette.

Vahtisin seda vaatepilti, nagu mingit romantilist komöödiat.

Kuid tundsin, et Nick tirib mind jakivarukast.

Tõusime vaikselt püsti ja läksime allakorrusele. Nick hoidis kogu selle aja minult ümber piha kinni, niiet kiiresti liikumine oli välistatud. Kui me lõpuks ohutult välja saime, pursakasime mõlemad kogu südamest naerma.

Ma olin ikka veel naerukrampides ja ei suutnud seda lõpetada, kui Nick mind äkki suudles.

Naeratasin selle peale kavalalt. Paistis, et see andis ainult hoogu juurde. Lippasime maja taha ja istusime kiigule. Ta üks käsi oli minu ümber, teine minu põlvel. Ühesõnaga, paremini ei annaks olla.

Ta suudles mind. Jälle. JA jälle.

„Mis sulle sisse läks?” naersin ma.

„Ma ei tea.” vastas ta.

„Lihtsalt....”

„Lihtsalt ... mida?” pärisin ma edasi.

„Lily, vaata.... Ma ei saa vist enam üldse ilma sinuta olla.”

Andsin talle põsele musi.

„Ja lähimal ajal...anna andeks. Meil pole üldse olnud aega üksteise jaoks.”

Ja tõesti. Me polnud pärisammu enam oma vahel lihtsalt olla saanud. Kõik need kaks nädalat olid olnud üks kiirus ainult.

Nick surus mind enda vastu ja suudles mind. Tundsin sellist kahtlast tunnet. Ma polnud enam vist tõesti üpriski kaua koos Nickiga olnud. Ma isegi ei mäletanud, kui pööraseks me minna võisime.

Tundsin, kuidas ta käsi mööda minu selga aina allapoole läks. Suudlesime aina hoogsamalt. Ta peatas korraks ja vaatas mulle silma.

„Just seda ma olen igatsenud.”

Ta tõmbas sõrmega õrnalt üle mu huulte.

Ma ei mõelnud enam üldse. Tegelikult, ma teadsin, mida tohib ja mida ei. Niiit ma ei tahtnudki midagi enamat kui see.

Ta suudles mind aina uuesti ja uuesti. Ta suudles mind kaelale ja huuletele ja mina aina läksin kaasa....

Lõpuks kallistasin teda kõvasti.

„Mina ka...”

Ta vaatas mulle jälle selle pöörase pilguga otsa ja muigas.

„Mida?” küsisin ma naerma hakates.

„Sul on vist minu puudus. Niiet täna sa siit nii pea ära ei saa.”

„Usu mind. Ei taha ka.”

Suudlesin Nicki. Uuesti ja uuesti.

Viskasin endalt kuidagimoodi jaki pealt, Nicki abiga.

Huvitav, et need tuulehood ei tundunudki enam nii külmad.