1 -10 osa .

1.osa Suve algus .

Päikseline hommik. Suvi . Tundus, et isegi ilm oli selle kõige üle õnnelik. Lõpuks saab kaua magada, ei mingit koolimuret. Ja mis kõige parem – lubasin sõpradele, sõbrannadele et sellel suvel teeme midagi vahvat koos. Alati on nii olnud, et lähme jälle perega kuskile. See suvi tuleb totaalselt teistsugune. Ma luban. Seda nii endale kui ka sõpradele.
Ajasin ennast loiult püsti. Kui peeglist möödusin, pidin peaaegu, et karjatama. Mu juuksed olid nagu siilil ja kümnes erisuunas laiali. Ja sellist padjanägu polnud mul ka ammu olnud.
Kõndisin trepist alla, esimesele korrusele. (Meil oli nimelt üpriski suur maja. Jah, vähemalt üks plusspunkt, kui sul on rikkad vanemad.)
”Lily!Kullake, oled üleval??” kostus köögist mu ema Marie hääl.
Ma ei hakanud midagi vastu karjuma vaid astusin kööki.
”Siin sa oledki, unimüts. Noh, kuidas vaheaja algus kulgeb?”
Naratasin. „Tõeliselt hästi, arvestades ilusat ilma, pikka und...” ütlesin ma naerdes.
”Hommik, kullake!” Isa hõikas mulle ilmselt garaažist tuppa tulles. Viipasin talle käega.
”Hei paps!” Mul oli isaga alati eriline läbisaamine. Kuigi emaga sain ma ka superhästi läbi, kui arvastada, mis tavaliselt teismeliste ja vanemate vahel toimub.
Otsisin kapist kausi, võtsin sahtlist lusika, otsisin endale helbeid ja veidi piima. Peagi oli unisus enam-vähem üle läinud. Ka kauss helbetega oli ilusti tühi.
”Mida sa täna teha kavatsed?” päris isa.

„Sõpradega, lähme tähistame , vahaeg ju .” sõnasin ma, endal lai naeratus näol. VAHEAEG. Kas see sõna ei kõlanud mitte fantastiliselt?
Kuulsin, et mu telefon heliseb külalistetoas. Lippasin kähku toa poole ja no mida.... Libedale kööögipõrandale oli vett maha läinud. Ja mina käisin oma paljaste jalgadega pikali. Nojah, tüüpiline mina. Ajasin ennast püsti, samal ajal kui ema ja isa kohkunud nägudega mind silmitsesid.
”Rahu. Ma olen korras.” Sõnasin ma kindlalt, ropsisin enda riideid ja läksin nüüd veidi rahulikumas tempos telefoni otsima.
”Ja?”
”Lily tšauuu . Mul on sulle üks hea uudis ja üks halb.”
”Tsauuu Celly. Olgu. Lase aga tulla!”
”Nimelt hea uudis. Ma sain meile ühte imelisse näitlemislaagrisse kohad. Kõigile viiele. Ideaalne, kas pole?” sõnas ta rõõmsalt .
Ma lausa kilkasin rõõmust . Olime sinna alati minna tahtnud, aga polnud kunagi kohti saanud.

„Nii..ja nüüd halb....”
Miski ei saa mu tuju halvaks muuta , mõtlesin ma endamisi.
”....tänane väike koosviibimine jääb kindlalt ära ..”
Olgu...ma eksisin . Naeratus oli mu näolt nagu pühitud .
Celly küll seletas mulle miks ja kuidas aga..ma ei tahtnud seda kuulata. Teate ju küll seda tunnet, kui midagi väga ootad ja loodad ja siis...ühel hetkel selgub, et jääb ära.

2.osa Halvemaks EI saa minna....või saab?

Läksin üles tuppa, ise veidi pettunud. Aga küll leiab siis muud tegevust. Otsisin endale selga punase pluusi ning valge ja üpris lühikese lehviva seeliku. Ilm oli üpriski kuum. Nii kuuma suve algust polnud vist ammu nähtud. Istusin voodile. Tegin arvuti lahti. Vaatasin, kas mulle on teateid. Ja oli. Nimelt oli Isobel mulle kirjutanud.
„ Heii! Kuidas läheb? Sa oled kindlasti hästi õnnelik. USA-s on ju palju kuulsusi ja glamuuri ja värki . Õnnelik oled. Ma tahaks ka niinii väga minna. Aga tead, minu pere võib sellisest asjast ainult unistada. OK, aga olgu sul lõbus . J
Kallis oled, vägagi . Tšauuu ! J „
Misasja? mõtlesin ma. USA? Õnnelik? Glamuur? Ilmselt oli ta valele inimesele kirja saatnud. Oh teda, samasugune nagu mina. Alati juhtub äpardusi.
Puhkesin naerma ja sulgesin taas arvuti. Sammus trepist alla ja otsustasin, et lähen randa jalutama. Kui jõudsin alla külaliste tuppa, istusid seal ka ema ja isa ning vaatasid televiisorist midagi. Mulle meenus naljakas kiri, mille olin saanud ja turtsatasin uuesti naerma. Nooojah .
”Mis sul on?” päris ema kavalalt.
”Ei midagi. Isobel, ta ajas midagi jälle sassi .” laususin ma muigega.
”Misaasja siis nimelt?” päris nüüd isa.
”Tõepoolest, see POLE nii tähtis. Ajas mingit USA, glamuuri ja maiteamillekohtaveel. „
Isa tõusis püsti. Ka ema tegi peagi sama. Ema tuli minu juurde ja patsutas mu õlga, tehes kurblikku naeratust. Seejärel läks ta kööki.
”Lily, ole hea, istu palun . „ ütles mu isa Michael.
Kehitasin õlgu ja istusin, aimates, et midagi on valesti.
”Ma tean, et tahtsid suve sõpradega. Aga..meid on palutud pidulikule üritusele. Luban, sa saad ema ja õega poodides šhopata ja kõiki mugavusi nautida... Noh, see üritus on küll ülehomme aga neid tuleb veel. Ja minu nõuandeid ja arvamusi kogu selle aktsiate asjaga seoses soovitakse ka kuulda. Niiet ajutiselt oleks seal vaja olla seal umbes kolm kuud. Ehk siis suvi. Aga võibolla on mingi võimalus, et ka kahest kuust piisab. Saad siis oma sõpradega augustis teha, mida tahad ... luban . „
”Ja ..miks on mul tunne, et see kõik toimub USA-s?” sõnasin ma, midagi kurgus kripeldamas.
Isa noogutas.
”Juuni , juuli..ülehomme?” pärisin ma, tundes, et kripeldus kurgus kasvab.
Jällegi sain vastuseks noogutuse.
”Isa, kas sa saad sellest aru?? Sa LUBASID, et see suvi tuleb mulle teistsugune. Niigi jäi täna meie kokkusaamine ära, ja nüüd...sinu äriasjad? Kas ma saan kordki olla, et poleks neid neetuid äriasju ja balle ja üritusi? Saada sa aru, ma vihkan neid!” ma kuulsin, kuidas mu hääl aina kasvas.

Isa nägi välja üpriski alandlik...ta tahtis midagi öelda, aga ma katkestasin ta jutu.
”Sinu ja ema lubadused! Ma ei usu neid enam kunagi . Ma tean, et sa tahad öelda, et ma peaks õnnelik olema, et kõik unistavad reisimisest, ballidest, pidudest....aga mul on neist KÕRINI! Tead, ma isegi ei imestaks, kui selle kokkusaamise ära jätmine on ka kuidagimoodiselle pagana USA süü on.”
Vaatasin isa ja nägin tema silmis süüd.
Ma olin nüüd tõeliselt endast väljas. „Nojah. Seda ainult oligi veel vaja tõestada. Ideaaalne lihtsalt! Aitähh olemast hoolivad inimesed!Aitähh, mind mõistmast. Ja tore, et mina siis kõigest viimasena kuulen. See on kohe veel kõikide asjade tipp!!Ja laager..ma...Aaaah!!”

Järgmisel hetkel olin ma juba oma toas. Pisarad voolasid. Miks minu vanematel pole kunagi tahtmist minu soovidega arvestada? Noo miks küll ometi? Ma tean, et Isobelli vanemad polnud näiteks nii rikkad. Aga selle eest olid nad palju aega oma tütre ja pojaga. Nad veetsid koos lõbusalt aega. Isobelli soovidega arvestati.

3.osa Igavikuna tunduv lend

See üldsegi mitte oodatud ülehomme saabus liiga kiiresti. Alles ükspäev käisime Celly, Isobelli ja Katie’ga kohvikus jäätist söömas, kui juba olin lennujaamas, telefon tulvil hüvastijätu sõnumeid. Ma tegin kõike niii aeglaselt nagu sain. Venitasin asjade pakkimisega, kõndisin 1 meeter tunnis ... Aga see ei aidanud. Me isegi ei hilinenud lennule. Mu õde Cristal pidi meile päeva pärast järgi sõitma. Tal oli nimelt veel mingeid tähtsaid asju teha. Ausalt öeldes olin ma tema peale veidi solvunud, sest miks ei oleks mina võinud ka hiljem minna??

- lennukis -
Mul läks täna süda kergelt pahaks. Lend aina venis ja venis. Ma oleks pigem ükskõik kus olnud, aga mitte seal lennukis. Annaks hullem olla . Mul hakkas aina halvem. Ema andis mulle mingi tableti, öeldes, et mul läheb paremaks. Pistsin selle väikese valge asjanduse suhu ja neelasin kähku alla. Ja nüüd üritasin ma kõigest jõust magama jääda. Mis mul ka pikapeale õnnestus.

**

Olin kuskil pimedas tunnelis. Ma üritasin sealt paaniliselt väljapääsu leida. Tundsin äkitselt enda selja taga rahutut hingamist... ma pöördusin aeglaselt ja ...

”Appiii!”
Ma ärkasin võõras toas. Liiga jube uni. See kõik oli liiga tõeline tundunud. Ma ei saa vist enam kaua õhtuti und . . .

Aga kus ma olen? Ilmselt USA-s , mõtlesin ma, endal kõige halvem tuju.
Isa oli mind arvatavasti lennukilt autosse kandnud ja seejärel mind hotelli vedanud. Aga hotelli? Siin olid mingi perekonna pildid. Tõusin üles, ja tundsin kuidas mu kael oli kange ja selg veidi valus. Sellest hoolimata liikusin ma kapini. Pildil oli kolm väikest plikatirtsu, juuksed kahes vallatus patsis, roosad kleidid seljas. Hakkasin just põhjalikumalt uurima üht vanemat naist, kes pildil oli, kui keegi uksele koputas.
”Sisse!” hüüdsin ma vaikselt.
See oli ema.
”Hei . Kõik korras?”
Noogutasin ja üritasin naeratada.

Ema rääkis mulle, et meid võõrustatakse ühe perekonna majas, kus me võime kõike kasutada ja tunda end kui kodus. Kuid pidime olema ka ettevaatlikud, sest majas olid nimelt kolmikud, kes olid 7 aastased tüdrukud. Ei võinud jätta kuskile kääre või midagi sellist vedelema

Noogutasin mõistvalt. Ema lubas, et tänane õhtu tuleb lõbus, sest nooremaid on ka kohal ja ka Cristal peaks millalgil suurejoonelisele peole jõudma, kuid hilinemisega.

See muutis mu tuju natuke. Ema ütles mulle kavalalt, et ma kindlati sellesse suurde kappi vaataks, mis oli uhke väljanägemisega tammepuust kapp ja mida katsid tohutud nikerdused. Seejärel tegi ta mulle silma ja läks toast välja. Jäin talle veidi kohmetult järgi vaatma.
Läksin suure kapi juurde, mis oli minust küll mitu korda pikem ja laiem. Avasin aeglaselt ukse.
Ahh! Ma panin imetlusest käed suule, et mitte valjult kiljatada. Kapis seisis küll palju riideid aga kõige peale oli tõstetud imekaunis taevasinine kleit. Selle käised oli väga lühikesed ja mõeldud nii kandimeks, et õlad ilusti näha on. Tumesinisega olid tehtud kleidi alumisse äärde kaunid lilled. Kleit oli umbes põlvedeni, kuid paremalt poolt ulatus lilleline saba maani. Piha kohal olid ka mõned sätendavad kivikesed. Mis siis muud, kui soeng, meik ja riidesse!

4. osa Balli printsess või.. ?

Jällegi koputus uksele.

„Jaaa ! Ma kohe tulen alla, mine ees ära!”
Panin enda krunni veel viimase klambri ja sättisin lahtiseid salke kahel pool. Osad salkudest olid sirged, osad lokkis.
Hingasin rahulikult sisse ja välja. Oli aeg minna. Kaelas oli mul vanaemalt saadud kuldne kaelakee, mille otsas rippus võtmeke. Jalas olid valged kingad, millel jooksid üle nina kuldsed triibud.
Peagi astusin uksest välja. Tegelikult pabistasin ma, et paremalt poolt kleidil (vaat et taga jooksev) saba jääb mulle ette. Mina ju olen alati see, kes komistab, kukub ja teeb igati marki. Niiet, loodame kõige paremat.

Kui välja astusin, olid nii ema, isa kui ka perekond, kes samuti peole läks ja kelle pool me elasime, ahhetasid.
”Te näete tõepoolest imeline välja .” sõnas see härra.
”See on mu mees Edward ja mina olen Eva.Sa oled tõeline balli printsess!” lausus naine sõbralikult naeratades .

„Tulge, mu printsesss.” Sõnas isa ja viis mu käevangus autosse.
”Aga mina, Michael?” sõnas mu ema pooleldi naerdes .
Nii kui olin autosse saanud, jooksis mu isa ema juurde.

„Teie kord, proua .” ütles ta aupaklikult. Kõik naersid, ka autojuht .

Maja, kus pidu oli....ei, see oli nagu loss rohkem.
Ja milline see veel seest oli. Uhked lillebuketid, kristall, see sära ja sädelus. Ma naeratasin. Huvitav, et täna, ma isegi nautisin seda kõike. Tervitamine, see glamuur... See ei väsitanudki mind nii kohutavalt.

Kui peo pidulikum osa ära sai, tuli esinema bänd ja kõigil, kellel soovi oli, said tantsida. Kes aga tahtsid, võisid ennast kosutada kõikvõimalikke roogade ja jookidega.

Imetlesin seda kõike, kui äkki tuli minu juurde keegi. See oli üks väga kena noormees. Ta naeratas ja sõnas: „Tere! On igav? Ehk tantsime?”
Turtsatasin. Tantsu? Ma tallaks tal ainult varvaste peal, ja kui seda mitte siis rebeneks kindlasti mu kleit või midagi sellist.

„Ei tänan. Ma pole kõige osavam.” Vastasin ma viisakalt naeratades.

„Lähme hingame siis värsket õhku?”
See oli juba märksa parem mõte. Väljusime majast ja selgus, et noormehe nimi oli Adam. Ta tundus olevat üpriski tore poiss. Sellest suurest villast natuke maad edasi olid purskkaevud. Otsustasime, et kõnnime sinna. Istusime puskaevu äärele ja rääkisime niisama. Peost ja inimestest... Päris tore oli . Kuni...
”Sa oled tõeliselt iludus, sellist tibi igapäev ei näe .” sõnas ta mind väga kahtlaselt vaadates.

Ma tundisn kõhus mingit äkilist torget.

Adam tõmbas mind enda ligi ja üritas mind suudelda. Ma olin lausa paanikas. Ma küll punnisin vastu, kuidas sain, kuid ta oli tugevam. Järsku, tuli mulle pähe et mul on ju teravad kontsad. Virutasin talle kontsaga nii kõvasti vastu jalga kui suutsin. Seejärel pistsin jooksu.Aga ürita sa joosta! Need kontsad olid nagu õnnistus ja kannatus ühel ajal. Aega polnud kingi jalast võtta, sest poiss tormas mulle järele.

„Ma ei taha, minamine minema!!!” kisasin ma nagu pudikeeles .Kuid tundus, et keegi ei kuulnud.
Ma põikasin komistades kõrvaltänavale, mis oli liiga halb mõte. Nüüd ei kostunud minuni enam peaaegu ühtegi häält. Ja siis juhtus see, mida ma terve õhtu kartnud olin. Ma komistasin oma kleidi saba otsa. Ma kiljatasin ja mõtlesin, et nüüd on minuga kõik. Pääsemislootust polnud, mis nüüd saama pidi??

Ma arvasin, et kukun külmale tänavale, kõik kohad katki ja kriimudes ja siis jõuab mulle see hull veel järgi. Paanika võttis mu üle võimust. Kuid ei tulnudki külma ja valusat kukkumist.

5. osa Ootamatu rüütel.

Kellegi käed püüdsid mind kinni. Ma olin kindel et see on see hull Adam. Ma rabelesin ja kiskusin ennast lahti. Nutsin nagu pöörane ja mu meik oli laiali. Kuid siis nägin, et Adam alles jõuab minuni. Nüüd surusin ma ennast hoopis selle võõra ligi .

„Anna tüdruk siia. Ta on minuga. Ta on mu õde!” sõnas Adam.

Ma tahtsin ei karjuda, aga häält ei tulnud.

„Või õde! Kao minema, värdjas, otsi endale mingi muu hobi, kui et vaeseid tüdrukuid püüda! Kao, ja KOHE !” sõnas üpriski noor hääl.
Adam kiristas vihaselt hambaid ja eemaldus, nähes, et võõras on oma otsuses kindlameelne.

„Aitähh,aitähh, aitähh!”

Ma kallistasin võõrast nagu hullumeelne. Alles nüüd märkasin ma pilgu sellele elupäästjale pöörata. Ja nüüd alles mu jalad läksid nõrgaks . Ma vajusin allapoole, aga ta püüdis mu jälle kinni. Ning ta näole valgus naeratus, mis mul kõik seest soojaks tegi.
”Nick?Nick Jonas??” sõnasin ma peaaegu, et hääletult, ime, et ta seda üldse kuulis.

”Ma..ma..ma..vabandan .. ” sõnasin ma punastades ja eemaldusin endalegi vastumeelselt tema haardest.
”Mille eest? Et sind mingi ajudeta maniakk taga ajas?” sõnas ta.

Ta kallistas mind uuesti. See andis kuidagi nii palju julgust ja jõudu...

„Tule, ma saadan sind parem koju , kui sa seda tahad?”
Seal seisis Nick Jonas, kes oli mind just mingi täieliku hullu käest päästnud, kallistanud ja nüüd küsis inglinäol, et kas ta võib mind koju saata. Looomulikult, et võib!

Ma rääkisin talle kogu loo. Kui jõudsime jälle tuledega valgustatud peatänavasse, kohkus vist isegi Nick ära.
”Ma tean, ma olen jube.” sõnasin ma õnnetult. Ja nüüd näeb ta mind nagu ma oleks kuskilt halloweeni peolt välja karanud nõid.

Ta naeratas . Me olime just autoni jõudnud.
”Harry, viiksid mind koju?” küsisin ma väsinult autojuhilt.
”Mis sinuga juhtus?”päris autojuht.

”Hiljem seletan.”
Hakkasin just autosse istuma, kuid äkki torkas mulle pähe mõte. Mina ei julge üksi kodus olla. Seal oli küll tennijaid ja uksehoidja aga neile ei kavatsenud ma küll tänasest midagi rääkida.
”Nick..? Võin ma sind ikka nii kutsuda?”

„Loomulikult !” sõnas ta naeratades.

„Kas sa..tuleksid palun minuga? Ma ...ei julge...ma..”

Ta noogutas mulle. Ta ütles et ma autosse istuksin, ning läks ja rääkis autojuhiga. Harry noogutas mõistlavlt ning Nick tuli peagi ka ise autosse. Läks sõiduks „kodu” poole.

Endalegi märkamatult, olin ma nii läbi ja jõuetu. Oleksin taas lihtsalt istmele vajunud, kui Nick poleks jälle mind kähku kinni püüdnud. Ma võpatasin.
”Ma...anna andeks ...” ütles ta. „Ma peaks ehk eemale hoidma.”

Ma raputasin pead, ja tõmbasin teda varukast lähemale. Ma ohkasin valjult ja üritasin keskenduda sellele, et mu kõrval oli Nick Jonas, kes mu just päästnud oli, et mitte nutma puhkeda. Kõik need õudused jooksid nagu filmilindina mu peast läbi. Ma ei jõudnud enam, ma lihtsalt hakkasin taas nutma. Nick paitas vaikselt mu pead ning ulatas mulle taskuräti. Me ei vahetanud temaga ühtegi sõna. Mina lihtsalt nutsin ja tema lohutas mind sellel hääletul viisil.

6. osa Usaldus .

Tundsin kuidas auto pidurdas. Ilmselt olime kohal. Nick oli olnud tõeliselt osav lohutaja, sest ma olin enam-vähem maha rahunenud. Tavaliselt ei suuda mind mitte keegi maha rahustada. Ja juba tuligi autojuht ja avas meile ukse. Kõigepealt väljus Nick kiirelt, ja juba ulatas ta mulle, käe, et mind välja aidata. Tõusin kuidagi püsti ja üritasin sammu astuda, võttes kokku oma kõik jõuvarud. Aga sellest ei piisanud. Autost sain küll ootamatult edukalt välja, aga nii kui sain esimese sammu astutud, takerdusin taas oma kleiti ja pikk kleibi saba ragises küljest. Nagu see veel kõik oleks olnud . Kleidi saba tõmbas endaga kaasa ka osa kleidist, niiet alt poolt jäi mind katma lühike aluskleit. Noojah. Ja siis ma oleks veel ninuli ka käinud. AGAIN. Täispakett, kas pole? Ja Nick, vaene pois, pidi mind jälle kinni püüdma.

„Ma vaatan, et sul on kukkumiste peale kohe annet !” sõnas Nick naerdes.

„Ja sa oled väga hea püüdja.” vastasin ma talle kergelt naeratades.
”Arvad?” küsis ta naerdes.

Ma noogutasin.

„Aga kunagi ei või teada, niiet, preili, ma pigem toetaksin teid, et meil poleks enam kukkumisi ega püüdmisi tarvis.” ütles ta naeratades.

Ta võttis mu oma käevangu, just nii, nagu mu isa seda enne minekut teinud oli.

Harry kummardas meile viisakalt, mille peale Nick noogutas ja naeratas seejärel kergelt.

Nüüd istus ta aga tagasi autosse ja alustas sõitu.

„Tagasi peole?” küsisin ma kohkunult Nickile otsa vaadates. Kuigi pigem tähendas see küsimus, et kas mu vanemad saavad teada. Ja kõige vähem, oleksin ma skandaali tahtnud. Eriti kui Nick Jonas oleks sellesse kuidagi moodi segatud.

Kuid paistis, et Nick oli mõistnud, mida ma oma küsimusega tegelikult mõtlesin.

„Ära nüüd muretse, eks?”
Kuid ma keeldusin edasi liikumast ja vaatasin talle nõudvalt otsa.

„Ütleme siis nii, et ei ole ega tule midagi sellist, et sa muretsema peaksid.”

Nüüd võisin ma kergendatult ohata ja edasi liikuda.

Uks oli lukus. Ma lasin uksekella ja teenija, (kelle nimi oli arvatavasti Nancy, sest ma kuulsin oma isa teda nii kutsuvat) kes tegi pähe imestunud näo ja hakkas kohe pärima.

Nick tõstis käe, et jutuvada peatada ja pöördus hoopis minu poole.

„Palun, mine oma tuppa, eks?”

Kuulasin tema käsku ja hakkasin trepist üles sammuma. Alles nüüd meenus mulle, kui suur see maja oli, kui kõndisin mööda pikka-pikka kkoridori, et jõuda selle lõpus oleva toani – minu toani. Avasin ukse ning kui seda sulgumas nägin, kuulsin veel alt jutukõminat.

-umbes pool tundi hiljem, oma toas –

Keegi koputas vaikselt uksele. Kuid ootamata, mu vastust, astus sealt sisse....Nancy. Ausalt öeldes olin ma pettunud, sest lootsin , et Nick tuleb mind vaatama. Ei tea, miks ma küll nii lootsin? Nojah, pole ju ime. Ta on ju ilus ja nunnu ja kuulus. Ah, mida ma ajan.

„Kuidas te ennast tunnete?” päris Nancy .

„Paremini.” Sõnasin ma üpris kõveralt.

Ta asetas minu kõrval olevale väiksele kapile kandiku aurava teetassi ja küpsistega.

Ise samal ajal lobisedes: „ Ikka jube lugu küll. Aga et tea just Nickile otsa põrkasite. Ja mitte mingile tavalisele Nickile. Vaid Nick JONASELE. Kas te ise ka usute? On rüütel ikka küll.

Ja mõtle, mis oleks võinud olla....! Kohutavkohutav. ..” jätkas ta juttu.

Nick! Sa valetasid... Deem, ma ju usaldasin teda. Ja tema rääkis neile ikkagi kõik ära. Isegi teenijale. Ja kus ta nüüd ise on?? Äkki tundsin ma ennast nii süüdi, kui veel saab. Tundsin, kuidas mu põsed õhetavad.
”...Preili?Uuu?”

„Mida??” pärisin ma, oma mõttelõnga katkestades.

„Ma siis lähen, kui te muud ei vaja. Aga jumal hoia, ma otsin teile puhtad riided selga. Ehk tahaksite kuuma vanni minna? Või veel midagi??”

„Noh, riideid ...ma võin neid ise ka otsida. Vanni, ei, aitähh. Ja Nancy, olge nii hea ja viige need küpsised minema. Mul ei ole mingi toidu isu.” ütlesin ma .

Ja tõesti, küpsiste magus lõhn ajas mulle pigem judinad peale.

Nancy noogutas, korjas küpsised peo peale ja lahkus, sulgedes tasakesi ukse.

Ajasin ennast püsti ja otsisin endale pidžaamat või öökleiti. Ja kes otsib, see leiab. Peagi oli mul seljas sinine lühikeste varukatega pluus ja natuke enne põlvi ära lõõpevad tumesinised püksid jalas.Heitsin just voodile ja vahtisin tühjalt lakke.

7. osa Ootamatu hoolitsus.

Kuid uks läks vaikse kriginaga lahti ja ma sulgesin automaatselt silmad.

Nancy . Ta võiks arusaada, et ma tõesti tahan üksi olla ... mõtlesin ma pahuralt.

Kuid ei hakanudki lõputu jutuvad, või midagi sellist. Tundus, et tulija tahtsi olla nii vaikselt kui võimalik. Midagi asetati mu kõrvale. Ja see keegi istus mu voodile. Algul oli kõik vaikne ja ma mu hingamine muutus rahutumaks. Oli see ema? Isa? Või õde? Või...ei. Tema mitte.

Kuid tundsin mingit imeliselt head lõhnaõli lõhna. Ma olekski seda lihtsalt nuusutama jäänud, kui kellegi käsi õrnalt mu juukseid silus. See oli kuidagi tuttav. Ema see ei olnud. Isa..mkm. Ja mu õde pole just selline tüüp, kes mind vaatama tulles mu pead silitaks.

Ma piilusin imevähekene läbi juuste.
Nick! Mu süda jättis mitu lööki vahele ja ma mõtlesin, et mu südame kloppimist on vist isegi alla korrusele kuulda.

Ta naeratas õrnalt.

„Loodan, et sa saad korda . . . „ sõnas ta vaikselt ja mõtlikult.

Äkki asetasin ma oma käe tema omale.

„Peab ju saama. „ ütlesin ma, avasin silmad ja naeratasin õrnalt.

„Kes meil siin just ärkas, mis?” küsis ta.

Nüüd märkasin ma , mis mu kõrvale asetatud oli. See oli üpriski väike mõmmi, kes oli sinise, roosa, kollase ja rohelise värvidega.
Ma naeratasin. Kuid äkki märkasin ma, et karul rippus midagi kaelas. Liigutasin ennast ja märkasin nüüd, et tema käsi oli ikka minul ja minu käsi tema peal. Nüüd tegin äkilisema liigutuse ja tõmbas oma käe ära ja ulatas mulle hoopis selle karu.

Ma haarasin mänguasja enda kätte ja nüüd oli selgelt näha, mis tal kaelas oli. See oli kuldne kaelakee, millel oli otsas südamekujuline ripats ja ripatsi peale oli graveeritud võti.

„Ma märkasin seda võtit su kaelas . Ma mõtlesin et üks vihje kuluks ära.” naeris ta.

Ka mina turtsatasin.

„Ja arvasin, et ennast põnevamaks teha, et panen selle karule kaela. Janoh, nüüd on sul keda kaisus hoida, kui halb tuju.” lisas ta.

Ma oleks parema meelega sinu kaisus ... tabasin ma ennast mõtlevat. Appikene, mis mul arus on?

„Lily..? Oli see su nimi?”

Ma noogutasin.

„Igatahes, ma ei saa kauaks jääda.”

Nüüd manasin ma ette nii mossis näo, kui võimalik.

„Näen et sa pole kõige õnnelikum.” ütles ta muigega ja oli näha, et ta proovis naeru kinni hoida.

„Olen küll. Mul on nüüd ju MÕMMI . Vähemalt tema ei kao kuhugi.” sõnasin ma talle vastuseks.

„Ja kust sa seda tead?” muigas ta jälle. „Mõmmid võivad ka vahel ära kaduda.” ütles ta mulle kavalalt.

Tahtsin talle midagi öelda, aga ta oli kiirem.

„Neiu, võta palun koomale, mina tulen.”

Nihutasin ennast voodi äärest kaugemale ja Nick oli nagu välk mu kõrval, käsi üle mu õla.

„Nii sobib?”

„Igati.” Vastasin ma rahulolevalt naerdes.

„Nagu ma näen, oled sa jälle sinises. Aga ...ära saa nüüd valesti aru. Mulle meeldib sinine. Võiks isegi öelda, et mu lemmikvärv.”

Nüüd vaatasin ma tema pruunidesse silmadesse. Ma oleks nagu hüpnotiseeritud olnud.

Mis mul ometi viga oli??

8. osa Olengi armunud?!

Üritasin sellest nõiutud olukorrast välja tulla. Aga pilk oli Nickil nagu kinni. Ka tema vaatas ainiti mind. Tundsin, kuidas ta mulle lähemale tuleb. Või õigemini, kuidas mina talle lähemale läksin kuid järsku, kui me juba ninapidi koos olime haaras ta hoopis ka teise käega minust kinni ja kaisutas mind kõvasti, pöörates pilgu hoopis aknast välja.

Mind valdas pettumus. Kuigi ta ju oli siin, minu ligi, tundsin, et tahtsin enamat.

Aga mis ma õige mõtlen? Ma alles kohtasin teda, ehk paari tunni eest...vb isegi tunni aja eest.

Kui selle mõtete tuhina minu peas katkestas ta hääl.

„Aga...ma arvan, et sa ennast ise sisse ei räägiks. .. Ma ütlesin ,et läksid värsket õhku hingama ja otsustasid natuke jalutama minna. Läksid aga liiga kaugele ja et su räbalat välimust ka kuidagi põhjendada, siis ütlesin, et kukkusid. Sest ma olen tähele pannud, et sulle meeldib see kohe väga.” lõpetas ta jutu muigega.

„Jaa. Muidugi. Ma kohe armastan seda, kui aus olla.” ütlesin ma irooniaga. Kuigi olin samas ka natuke õnnelik, et ta mu soovi siiski täitis ja kõigile tõtt ei rääkinud.

Nick ainult naeris.

„Jah, nüüd sa veel naerad ka .” ütlesin ma veidi solvunult.

„Ma kuulsin seda, Lily. Ära nüüd mossita. Aga ma kardan, et sa pead nüüd üksi mossitama.”

Vaatasin talle küsivalt otsa. Deem, need silmad jälle. Pöörasin parem pilgu tema silmadelt eemale. Kuigi veidi vastumeelselt.

„Mul on viimane aeg mõelda. Joe teab, ilmselt rääkis ka Kevinile. Aga ikkagi. Ja pealegi, on juba hiline aeg.”

Uskumatu... mõtlesin ma. Ma istun siin Nick Jonase kaisus, kes räägib mulle, et Joe Jonas juba teab umbes, sest ta helistas talle. Ja et võibolla teab seda juba Kevin ka.

Ise ka ei uskunud. Ma olin üpriski kindel, et see peab unenägu olema.

„Ja ma ei saa siin tervet igavikku ka olla.” lisas Nick.

„Kas ma olen siis igav, et kohe aeg tundub igavikuna??” pärisin ma veidi nördinult.

Ta naeris jällegi.

„Ütleme nii, et see oli väga meeldiv igavik.”

„Vägagi...” lisas ta vaiksel häälel, pigem endale.

„Mida?” küsisin ma kohe, et oma kuulmist kontrollida.

„Ei midagi.Ma siis lähen.”

Ta võttis käed minu ümbert suudles mind õrnalt laubale ja pööras seljaga minu poole, hakates ukse poole sammuma. Ma oleks nagu joobes olnud. Kui ma oleks püsti olnud, siis mu jalad mind küll kandnud poleks.

Veel uksel pööras Nick ringi.

„Aga ...sõbrad?” küsis ta häbelikult.

Ma naeratasin.

„Sõbrad.”

„Ilusaid unenägusid siis...sõber!”

Ja juba ta oligi läinud. Kuulsin vaid ta samme tühjas koridoris kajamas.

„Sullegi....sõber.” ütlesin ma vaikselt.

Tõmbasin endale suure teki peale ning enne magamaminekut, käis mu mõtetest veel läbi üks sõna.

Sõber . Ma naeratsin nii, laialt nagu ei kunagi varem. Ja minust käis läbi nagu tuline jutt.

Ja siis meenus mulle tänase õhtu algus. Naeratus oli jällegi kui käega pühitud. Aga mõtlesin Nickile. Ja uskuge, või mitte, mu näol oli jällegi lai naeratus ja ma tundsin, kuidas uni viimaks minust võitu saab.

9.osa Uus päev, uus algus .

Ärkasin, sest päike tahtis mul silmanägemist ära võtta. Keerasin protestiks küll teise külje, kuid ikkagi päike nagu põletas mu selga. Niiet, ei jäänud muud üle, kui üles tõusta. Kell oli juba üpris palju. Ütleme nii, et hommik oli ammu möödas. Läksin jälle selle suure kapi juurde ja otsisin endale tänaseks sobiva riietuse. Valisin heleroosa lõbusa kleidi, kahmasin endaga ühes ka suure rätiku ja suundusin vannitoa poole. Oioi. Mu nägu. Ma pole ennast kunagi nii mustana näinud. Hakkasin parem kähku kõike seda meigikraami nöolt maha pesema. Mõtlesin, et ka üks mõnus vanniskäik ei teeks halba.

-umbes tunni pärast –

Nüüd olin juba peegliees seisev isik üpris minu moodi. Lükkasin pähe oma lemmiku valge peavõru ja ruttasin oma toast taas välja. Koridor oli ikka täiesti inimtühi. Kus kõik on? Isegi Nancy’t polnud kuskil näha. Ka mitte sedateist, punapäist tüdrukut, kes vist toidutegemise eest hoolitses. Ruttasin suure jooksuga treppidest alla. Tehes enne viimaste trepiastmete lõppu hoopis ühe suure hüppe otse köögipõrandale. Vau! Kõik läks nii, nagu vaja. Ma ei käinudki pikali, nagu tavaliselt. Ise laialt naeratades jäin keset kööki.
Nüüd on kriis , mõtlesin ma .

Kust saaks helbeid, mida ma igal hommikul tavaliselt sõin? Veidi probleemne lugu.

Otsisin läbi vaat et kõik kapid, mida ma köögis nägin. Lõpuks läksin juba närvi.
”ON siin majas kedagi?ON siin helbeid? ON siin üldse midagi süüa või ei?” hüüdsin ma üle maja. Kõik kajas veidralt vastu. Otsustasin parem, et nii kõvasti ma häält rohkem ei tee.

Nüüd märkasin ma aga, et ühel kapil, mis oli keset kööki ja oli ühe lauaga kokku lükatud, suurt puuvilja vaagnat.

Nooo lõpuks , mõtlesin ma .

Istusin ühele toolile ja võtsin vaagnalt ilusa punase õuna. Lumivalgekese tunne tuli, sest ühelt poolt oli õun roheline, teiselt poolt tulipunane.

Õuna süües silmitsesin ma ümbrust. Vaadates äkki enda ette maha, nägin, et laua alt paistab mingi valge sedel. Võtsin selle üles ja lugesin järgmist:

Kallis Lily !
Isa läks juba tööle. Ja minu ja Cristali viis ta ennem linna peale ära. Harry tuleb meile peale lõunat järgi. Me ei hakanud sind üles ajama . Ole siis tubli tüdruk, armastame sind!

Nüüd oli siis inimtühjus põhjendatud. Aga ega ma tõesti poleks viitsinud šhoppama minna. Mul oli hoopis väike, lootus, et mind külastab võibolla mõni külaline.... VÕIBOLLA.

Tõusin toolilt ja tahtsin minna maja taga olevat aeda uurima, kui kuulsin, et uksekell heliseb. Jooksin kiiremini kui kunagi varem ukseni. Ja piilusin. NICK. Mu süda tahtis õnnest välja hüpata. Ma jooksin mööda kööki ringi nagu arust lage hüppasin ja kiljusin hääletult. Kuid siis meenus mulle, et Nick Jonas seisab ikka veel arvatavasti mu ukse taga. Silusin enda soengut ja avasin aeglaselt ukse.
”Hei!”
”Hei.”
”Tulen edasi?” küsis ta.
Oh mind lolli. „ Loomulikult.” Sõnasin ma laialt naeratades, nagu laps, kes äsja kommi oli saanud.

„Muideks, ma ei teadnudki, et sa nii kõrgele jõuad hüpata..” muigas ta.
Nüüd-tahtsin-ma-küll-maa-alla-vajuda. Punastasin ilmselt üpriski metsikult. Alles nüüd meenus mulle, et ukse kõrval olevast suurest aknast, oli ilmselt kõik üpriski hästi näha olnud.

Köhatasin.

„Mis siis toimub?” küsis ta teema algatuseks.

„Ma mõtlesin, et lähen vaatan, et mis maja taga ka on. Polegi tegelt mujal käinud, kui oma toas, köögis.... Jah.”

„Aga lähme?” küsis ta.

Ma noogutasin.

Sammusime tagauksest välja. Bassein!! Siin oli bassein. Vat see oli rõõmustav, eriti, kui sellised ilmad jätkuvad.

Liikusime edasi. Seal oli ka väike baar.

„Need on ikka ülirikkad...” ütlesin ma vaikselt.

„Mida?”

„Eii..ei midagi olulist.”
”Lähme ehk uurime vee temperatuuri?” küsisin ma.

Nick oli ühe hetkega basseini äärel ja kõlgutas jalgu vees. Ka mina istusin tema kõrvale.

„Tead mis?” ütles Nick äkitselt.

Vaatasin talle huviga otsa.

„Sa oled imelik.”
Me mõlemad naersime.

„Kas sa üritad mind solvata või?” küsisin ma läbi naeru.

„Võibolla tõesti” ütles ta.

Ma naersin jälle.

„Sul on armas naer.”

Nüüd ma enam ei naernud. Tundsin, kuidas mu põsed jällegi kuumetavad.

„Sul on kohe tahtmine mind punastama panna?” küsisin ma.

Ta ei vastanud midagi, vaid vaatas hoopis basseinis sillerdavat vett.

„Olen ma öelnud, et sa punastad ka armsalt??” küsis ta muigega.

„Lõpeta ära !” ütlesin ma jällegi naerdes.

Ma müksasin teda basseini kõrval vedeleva ujumisrõngaga.

„Aiaaa!”

„Kuule, see ei olnud valus eksole.” ütlesin ma vallatult.

„Ongi nii jah? Üldsegi pole valus jah?” küsis ta.

„Täpselt!” vastasin ma naerdes, üritades tõsist nägu ette manada.

Ta võttis ujumisrõnga virutas sellega mulle kergelt pähe.

„Vaata, sa võid kõike teha aga mu soeng jäta asjat välja palun!” ütlesin ma talle.

Nick ei jõudnud miulle midagi vastata, sest käis suur plartsatus ja ma olin läbimärg ja otse basseinis. Köhisin, sest veidi vett oli kurku läinud. Ilmselt ei kannatanud libe basseini äär enam seda välja, kui ma nii kõvasti naersin.

Järgmisel hetkel oli Nick naerust lihtsalt kõveras.

„Naera aga naera. Mul polegi siin midagi viga...Lihtsalt on ka natuke...”
”...märg??” küsis ta oma naerulagina vahele.

Ma kõndisin läbi vee tema juurde.

„Kes pärast naerab...” ütlesin ma , „...naerab paremini.”

Ja tõmbasin ta kõigest jõust vette.

Ja ai, kuidas ma nüüd naersin.

Kui ta veepinnale tõusis, olin ma ikka peaaegu et naerukrampides.

„Kättemaks on magus jah?” sõnas ta.

„Mhmm.” ütlesin ma.

Nüüd alagas suurim veesõda, mida nähtud on. Ma ei tea, kas ma kunagi nii palju naernud olengi.

Lõpuks otsustasime ennast veest välja tõmmata. Ronisime basseinist välja. See kujunes suhteliselt vaevaliselt, sest me olime veest läbimärjad ja riided tahtsid meid tagasi vette kiskuda. Kukkusime mitu korda vette, mis tegi meile mõlemale tohutult nalja.

Nick sai ennast kuidagi veest välja, tema järel ka mina.

Viskasime ennast murule pikali. Järsku nägin ma, et mu valge peavõru ulbib vees. Ma hakkasin jällegi naerma, Nick minu järel.

„Ma küll ei tea, mida ma naeran aga ...jah. Ei, tore on.” lausus Nick naerdes.

„Mu..mu... peavõru...” ütlesin ma talle läbi naeru, näidates basseini poole.

Nüüd naersime me jälle mõlemad koos.

„Kuule, ei tea, kas peaks selle ära tooma?” küsis Nick, kui me rahuneda olime suutnud.

„Mina ei saa seda ära tuua. Ma olen imelik ju. Ise ütlesid, mäletad? Ja vaata, imelikel läheb palju asju...imelikult..?” ütlesin ma.

Nick naeratas mulle. Ilma, et ma oleks jõudnud midagi mõelda, suudles ta mind.

Ta eemaldus minust, vaatas mulle otsa ja naeratas. Seejärel hüppas ta püsti ja ütles: „Ma lähen toon selle peavõru vist ära.”

10.osa Suur õnn.

Ma jäin murule istukile, nagu puuga pähe saanud. Mis see nüüd tähendama pidi? Võibolla olekski ma sellesse lummusesse jäänud, kuid kuulsin eemalt, kuidas mingi auto meie maja ette sõitis. Nick oli just minu juurde jõudnud ja pani peavõru mu märgadesse juustesse. Võttis mu käe tugevalt enda pihku ja sõnas: „Ilmselt su ema ja õde. Lähme vastu?”

Nüüd tundus kõik selge, ilma, et keegi midagi öelnud oleks. Kuid siiski, oli mul imelik, sest kõik käis liiga kiiresti.

„Niiet mina...sina...” alustasin ma, kuid Nick lõpetas mu lause.

„..meie .” ütles ta.

Ma kiljatasin, niiet ta isegi võpatas kergelt.
”NickNickNick! Ma..sa...me..lihtsalt ...sa teed mind niiinii rõõmsaks!” ütlesin ma üliõnnelikult.

Ta hakkas selle peale naerma.

„Ja kui sina oled ÜLIõnnelik, olen mina ka.” sõnas ta ja andis mulle põsele musi.

Harry oli jõudnud juba auto ära parkida ja avas mu õele just autoust. Me kõndisime neile vastu. Tundus, et meid ei märgatud alguses.

„Oi, Ni... Jumal hoia, mis teiega juhtus?!” hüüatas ema järsku.

„Rahu. Meil juhtus tagaaias väike õnnetus.” ütlesin ma.

„Väike MÄRG õnnetus.” Sõnas õde naeratades. Tundus, et tal oli täna väga hea tuju.

Ta tuli minu juurde ja kallistas mind, minu suureks üllatuseks.

„Pole ammu näinud.” sosistas ta mulle.

„Ainult paar päeva ju?” ütlesin ma.

„Ahjaa,” lisas ta. „ Te sobite täitsa hästi.” ja seejärel läks võttis ta autost oma käekoti. Mulle meenus, et Nick ja mina hoiame ikka veel käest kinni.

Võinii, mõtlesin ma muigega.

„Aga lähme edasi, laseme endale mõned koteilid segada....?” ütles ema.

Suundusime toa poole.

„Aga teie noored, minge kähku ja üritage end kuidagi ära kuivatada.” naeris ema.

Meie Nickiga vaatasime üksteisele otsa ja suundusime peagi minu tuppa.

Meist jäid igale poole maha märjad jäljed. Võisime selgelt kuulda, kuidas ema hüüdis kõva häälega Nancy’t.

Sisenesime minu tuppa. Kõik oli seal nii valge ja päike paistis minu tuppa, just nagu hommikulgi.

„Peaks ütlema, et valgustus on sul siin küll viimase peal.” ütles Nick naerdes.

Nick istus diivanile, kuni mina meile kapist mõned suured rätikud otsisin.

Istusin tema kõrvale ja ulatasin talle fuksiaroosa rätiku, jättes endale sinise.

„Mida see peaks tähendama?Ma nüüd NII roosa ka pole.” ütles ta naeratades.

„Arvestades su heleroosat pluusi, siis ....mina ütleks, et see sobib sinuga IDEAALSELT.” vastasin ma tõsise näoga.

„Tead, ma määran sulle karistuse.” ütles Nick mõtlikult.

„Oii, kuidas ma kardan.” ütlesin ma irooniaga.

„Õige oleks, kui kardaks.”

Ja ta suudles mind. Ma olin nii õnnelik, et ma ei teadnud mida teha. Nüüd võisin küll kindel olla, et ma tõesti olengi armunud. Ja kui ma vaatasin Nickile otsa, võisin seda lugeda ka tema silmadest.

„Tead, sa oledki nii imelik.” Lausus Nick.

Ma naersin jällegi.

„Ei. Sellessuhtes, et ...ma pole vist kellegiga nii hästi ennast tundnud. Ja ütle, kas sinuga koos nii on võimalik olla, kui ei naera?” küsis Nick.

„Mmmm...ei ?” vastasin ma jällegi naerdes.

Nick kallistas mind kõvasti. Ma ohkasin.

„Mis on?” küsis ta.

„Mulle lihtsalt..selline tunne, et see kõik on unenägu ja ma kardan igal hetkel, et ma võin ärgata.” ütlesin ma. Ja tõesti, mul oli selline tunne.

„Siis sinu asemel, ma parem ei mõtleks sellele. Sest mina ei kavatse nüüdsest sinuta üldse olla. Hetke ka mitte.” ütles ta ja suudles mind.

„Või nii...” ütlesin ma.

Istusime diivanil ja toetasin oma pea tema õlale.

„Appi. Kell on juba nii palju. Ma peaks minema.” Ütles Nick äkitselt.

„Juba?”

„Juba.”
Nii palju siis HETKEGI muinasjutust.

Tõusime püsti.

„Tahad, saadan su välisukseni?” pärisin ma.

„Ei. Pole vaja.” Sõnas ta naeratades. Suudles mind laubale avas ukse ja läinud ta oligi jättes mind lummatuna maha. Näppisin enda kaelas olevat südamekest, mille Nick mulle eelmisel õhtul kinkinud oli.

Tahtsin just ümber pöörata, kuid uks avanes uuesti.

„Ahjaa. Su karistus. Homme õhtul, kell 19.00. Oota, maja ees.”

Jooksin tema juurde ja enne kui ta minna tahtis, haarasin tal käest.

„Kas me varem ei näegi??” küsisin ma peaaegu et meeleheitlikult.

„Sa ju tead. Ma pean tööd ka tegema.” sõnas ta naeratust maha surudes.

Manasin nöole jälle oma kõige kurvema näo.

„Ära tee palun nii. Muidu mul on tunne, et ma ei lähegi kunagi ära.”

Naeratasin õnnelikult.

„Mulle sobib!”

Nick ainult naeris, tõmbas oma käe minu haardest lahti, tegi mulle silma ja lippas jooksuga trepist alla.