„Hoia oma käed eemale palun.” ütles Cristal Joe’d pingsalt jälgides.
Tundus, et temal oli poisile silma vaatamisega samad raskused, nagu mul kunagi Nickile otsa vaatamisega. Selline tunne, et muidu sa lihtsalt ei lasegi enam sellest poisist lahti .Sõna otses mõttes.
Joe tõmbas käe tagasi, nagu oleks kõrvetada saanud.
Köhatasin.
„Niiinii. Et siis..mis teinud olete?”
Mõlemad alustasid juttu ühel ajal.
„Mina olen tema ÕDE. Sina oled lihtsalt tuttav. MINA vastan esimesena.” ütles Cristal kalgi häälega.
Ups. Nüüd olin ma küll halvasti teinud. Küsida ühte ja sama asja korraga nende mõlema käest. Tundus, nagu mina oleks põhjuseks, miks varsti aatompomm plahvatab. Ma loodan, et jään ellu.
„Ma ju....” alustas Joe kangekaelselt.
„Jajah. Mida iganes. Ole vait.” lausus mu õde ükskõikselt minu käest banaani koored ära võttes ja need osavalt palati teises otsas olevasse prõügikasti viskas.
Joe jäi teda vahtima, suu lahti.
„Ooota, et mina olgu aga vait?? Kuule, mida sa...”
„Huuuh. Nick. Hei. Tšau. Mis teed?”
Nick oli just palatisse sisenud ja mina esitasin talle kohe pika lause, et need kahed üksteist vähemalt minu silme all ära ei tapaks.
„Eee...” ütles segaduses Nick, kui nägi kuidas Cristal ja Joe pingsalt erisuundades jõllitavad.
„Ma otsisin sind...” ütles Nick kahtlasel pilgul oma vennale.
Vaatasin talle otsa ja üritasin teha ilmet ütle-nüüd-ometigi-midagi.
„Mida sa jõllitad Nicki?” torises Joe.
„Kuule, minu õde võib oma poissi jõllitada, suudelda, minu pärast kasvõi kappi luku taha panna, eksole. Sina ei ole mitte mingi ütleja siin.” ütles Cristal nipsakalt, vaatades Joe’le korraks otsa, aga siis kiiresti pilgu taas enda ette suunates.
„Ja sina pole ka ütleja. Sinu õde, aga minu VEND. Ja ei või ikka küll kuskile minu venda luku taha panna.” vastas Joe kiuslikult.
„Ei tea miks? Sina pole ju tõesti MITTE MINGI ütleja.”
„Arvad?”
„Jah, ARVAN külll.”
Joe oli juba teisel pool voodit ja vaidles Cristalile vastu.
„Ei tea, miks sa nii arvad, preili Kõiketeadja?”
„Sa üritad mind solvata või? Tead, sa oled niiivõrd hale.”
Joe vahtis teda vihaselt.
„Tunnen kaasa.”
„Mille üle? Selle üle, et mu venna tulevase naise õde on täielik friik? Aitähh. Kaasa tundmist ma tõesti vajan.”
Nüüd ahhetas Cristal vihaselt.
„Tead, Joseph. Sa oled üks igavesti suure egoga inimene, kes arvab endast liiga palju. Ja pealegi, sa arvad tõesti et sa lähed kõigile tüdrukutele peale? Eiii. Vaata ennast. Sa oled kõigest üks hale, arg, nõme, ego ja....”
Järgmisel hetkel olid mõlemad vait. Vastu üksteist, suudlemas.
Nick oli Cristali õrnalt otse Joe käte vahele lükanud.
Need ei jõudnud üksteisele otsagi vaadata, kui juba nad suudlesid. Nick kattis oma suu käega, et oma muiet varjata.
Mina hoidsin naeru kinni.
Mulle tundus, et möödas oli kaks tundi ja ikka nad suudlesid. No kuulge.
Või tegelikult... Nüüd ma tean, mida kõik olid tundnud, kui meie Nickiga igal pool koos olime. Jahh. Ehk siis suudlesime. Okei. Ma parem ei mõtle.
Tundus, et ka Nick mõtles sama. Ta köhatas väga valjult.
Cristal taipas ja lükkas Joe endast eemale.
Mõlemate nägudel oli selline kahtlaselt metsik ilme.
„Hale mees. Oskaks siis väheamalt suudelda või midagi.” ütles Cristal.
Surusime Nickiga naeruturtsatuse maha.
Joe kissitas silmi.
„Või nii?” ütles ta.
„Mmhm.” ütles Cristal isekalt.
Joe tõmbas Cristali tugevalt enda vastu, vaatas talle sügavalt otsa ja jälle nad suudlesid.
Jumal hoidku. Aitab tõesti noored. Võtke tuba.
Silmitsesin oma õe pärast piinlikkust tundes teki äärt. Tundus, et ka Nickil oli veidi piinlik, samas hoidsime me ennast tagasi, et mitte naerma hakata.
Seekord tõmbus Joe esimesena eemale, vaadates Cristalile nagu kiitust ootavalt otsa.
„Parem. Aga jahh. Usu mind. Pole midagi, mille pärast keegi sind tahta võiks.” vastas Cristal nipsakalt. Kuid kumbki ei paistnud enam nii vihane olevat.
„Olgu. Ma lähen. Tšau.” ütles mu õde mulle ja Nickile lahkelt käega viibates.
Lehvitasime talle vastu.
Ta heitis Joe’le sellise ülevalt-alla pilgu ja möödus temast, tema külge riivates ja tuhises koheselt palatist välja.
Ma ei tea miks, aga mul oli tunne, et ta müksas teda küll nimelt.
„Eee...Näge..mist.” venitas Joe ja tormas samuti palatist välja.
Meie Nickiga ei teadnud nüüd, mida teha. Hakkasime igatahes valjult naerma.
Nick tuli viskas minu kõrvale pikali, nagu alati.
„Ma loodan, et Joe’l ikka meelest ei lähe, et tal sõrmus on.” muigas Nick kavalalt.
:O.. Ongi juba 34 osa :D Lootsin juba järgmist lugeda, aga kui hakkasin uut otsima, vaatasin, et see ongi kõige uuem :D Ausõna.. kui ma siin naerukramipidesse ära suren siis on see sinu süü :D Ok tegelt on see arvuti süü, et ta seda lehte mul näitab :D Igatahes ma naersin kõht kõveras ja aia. deem kõht valutab :S XD Uut osa ja KÄHKU :P
ReplyDeleteUps mis kõik minu pärast juhtub. :D :D
ReplyDeleteIgatahes, üliimegavõimas, et sulle meedlib!(: :D
Oh sind. Head paranemist kõhuga seoses . :'D