33. osa

„ Kas võiksid mulle midagi süüa tuua?” lunisin ma.

„Lily. Arst ütles, et sa peaksid natuke rohkem liikuma hakkama. Seda kiiremini muutud tugevaks jälle. Ära ole niii mugav.” manitses Nick.

Tegin pähe kohutavalt mossis näo.

Nick tõstis käed ja andis alla.

„Olgu olgu. Juba lähen.” ütles ta ukse poole minnes.

Enne, kui ta uksest välja läks, lisas ta veel: „ Aga usu mind. Kui ma kunagi peaksin jaluu murdma, või midagi sarnast, siis aii kuidas sul ei vea.”

Hakkasin naerma.

„Sa ei julgeks.” ütlesin ma, kui uks oli sulgunud.

Uks läks aga uuesti lahti.

„Ma kuulsin küll. Ja muide, ma võin praegu väga vabalt trepil komistada. Ei midagi erilist. Lihtsalt väike vihje.” irvitas ta.

Toetasin ennast mugavalt patjade keskele ja vahtisin seda üleni helesinist taevast.

Peagi tuli Nick tagasi.

„Sa tõid mulle BANAANI?” küsisin ma pettunult.

„Mis sa siis ootasid? Et toon sulle kohvikust kolmekäigulise lõuna või?” küsis ta muigega.

„Haha. Vaimukas.” ütlesin ma talle ja kahmasin banaani enda kätte.

Seda koorides, küsisin ma: „See ongi see sort?”

„Mis sort?” küsis kulmu kortutades.

„Ise rääkisid mulle.”

Ta vaatas mulle ikka veel kahtlasel pilgul otsa.

„Appikene, sa vanamees. Mälu ka enam pole. Banaanisort, mis sind hulluks pidi ajama..?”

„Ahsee!” ütles ta naerdes.

„See jah.” turtsatasin ma banaani hammustades.

Naersime mõlemad.

„Kuule. Ma lähen vaatan, kus mu vennad on. Ma ei saa tõesti aru, kuhu nad kaovad pidevalt.”

Nick tuli minu juurde suudles midn ja murdis endale kiiresti tüki banaani.

Andsin talle vastu näppe.

„Hei! Minu banaaan, sa huligaan.”

Nick tormas naerdes palatist välja.

See poiss oskab lihtsalt minu päeva parimaks teha.

Ma ei saanud veel järgmist ampsu võtta, kui Joe astus uksest sisse.

„Tere! Kuidas läheb?”
”Hästi.” vastasin ma laialt naeratades.

„Kasutad Nicki ikka veel oma orjana?” irvitas Joe.

„Suht.” ütlesin ma muigega.

„Muideks, ta läks just sind ja Kev’i otsima.” ütlesin ma taas banaanist ampsu võttes.

Joe tahtis just midagi öelda, aga palati uks läks veelkord lahti.

Tahtsin juba Nickile öelda, et Joe on minu juures igatahes. Aga tulija polnud Nick.

Cristal.

„Lily, vaata, ma mõtle...oih.”

Joe ja Cristali pilgud kohtusid.

Cristal pöörs pilgu mulle ja Joe vahtis aknast välja, nagu ta näes seal sündivat midagi väga põnevat.

Cristal köhatas ja nägin, kuidas ta ennast kokku üritas võtta.

Ta tuli minu juurde ja tahtis mu tekki kohendada.

Nii nad siis eirasidki teineteist.

Joe ühel pool minu voodit, Cristal teisel pool.

Võtsin uue ampsu.

Cristalil kukkus klamber juustest välja, minu tekile. Mõlemad kahmasid seda üles võtma.

Kui nende käed kokku puutusid, oli selline tunne, et nad kas hakkavad kkaklema või hüppavad üksteisele kaela.

Mälusin aeglaselt banaani, jälgides neid huviga, nagu käiks maailma põnevam action film.