39. osa

Isa istus tugitooli. Ma võtsin istet tema vastas oleval diivanil.

Istusime seal natuke aega vaikides. Vahtisin huviga oma põlvi.

„Nõnda...” alustas isa.

Oleksin tahtnud kõva häälega ohata. No nüüd.

„Oli teil vahva õhtu?” küsis ta mulle otsa vaadates.

Ja. Väga issi. Suudlesime nagu hullud, üritasime küll ennast nagu vaos hoida, mis meil ka õnnestus tegelikult. Aga jah, me ei suutnud üksteisest eemale hoida. Jah. Vahva oli küll, issi. Aitäh küsimast.

„Jah.”

„Mis te siis tegite ka?” päris ta edasi.

„Sõime. Jõime...”

Nii, mida me veel „tegime”?

„...filmi vaatasime...mmm, süüa tegime.”

Jätkasin ma vapralt oma valetamist.

„Veel midagi...põnevat?” küsis isa.

Tegelt ka. Ma nägin praegu kohutavalt vaeva, et mitte hüsteeriliselt naerma hakata.

„Kuulasime muusikat...magasime.”

Nägin kuidas isa nägu selle viimase tegevuse peale automaatselt värvi muutis.

Üritasin öeldut parandada.

„Noh, mitte selles suhtes nagu. Ma mõtlen ikka voodis. Või. Einoh, mitte selles suhtes ka. ...”

Isa ilme läks veel hullemaks. Mu „voodi märkus” polnud kõige parem mõte. Ma olin tupikus. No mida ma ütlen?

„Kas te ei suudlenudki?” küsis isa.

Oleksin heameelega silmad kõvasti kinni pigistanud ja mõelnud, et olen kuskil mujal. Näiteks Nickiga. Ei. Üksi. Ei ..õega. Mida iganes. Keskendu tüdruk, keskendu.

„Mõnikord.” vastasin ma, üritades kindlameelset häält teha.

Jah, kindlalt. MÕNIKORD.

„Kui tihti on mõnikord?” jätkas ta.

No tõepoolest. Mitu korda sa eile kohvi jõid?

„Ma ei tea. Ma ju ei loe neid kordi.” Ütlesin ma veidi pahaseks sades ja pilgu jälle oma põlvedele pöörates.

„Neid oli nii palju, et sa isegi ei lugenud neid?”

Tõestiiii!

„Mhh. Ma ei öelnud ju seda.” vastasin ma nördinult.

„Noh aga kõlas sedamoodi.”

Mulle aitas.

„Iss, tõesti. Mitu korda sa eile midagi kirjutasid? Mitu korda sa sõid? Mida sa sõid? Kellega sa sõid? Suudlesid sa ema? Mängisid sa kolmikutega? Kui mängisid, siis mida sa mängisid? Paps, see POLE normaalne! Mul on ka oma elu!”

„Lily, sul pole oma elu. Sa oled 17!”

„No suur asi, üle kuu aja ja olen 18 valmis.”

„Ikkagi. Sinnani on ikkagi veel päris palju aega..”

„Jumal hoidku. Isa, meie oleme Nickiga kihlatud.”
”AGA, see pole veel eriti ametlik, sest sa pole täisealine.”

Ma tõusin püsti.

„Miks see täisealine sulle ette jääb pidevalt? Meie suhe pole Nickiga ametlik. Noh jas siis? Ja mida sa tahaksid? Meil pidevalt järgi käia? TÕSISELT, isa. Tekib küsimus, kes meist siin täiskasvanud on.”

Ka isa tõusis püsti.

„Lily, sa lihtsalt pole veel...”

Peatasin ta.

„Aitab. Ma ei talu seda sõna veel ühe korra kuulata.”

Pöörasin isale selja ja hakkasin astuma, et Cristal üles otsida. Aga palju ei pidanud ma otsima. Ta oli just ukse juures. Ilmselt oli ta kõike kuulnud.

Pöörasin ennast veelkord isa poole:” Ahjaa paps. Eile..me suudlesime. Kohe, kui kohale jõudsime tormasime üles magamistuppa nagu kaks armunud hullu. Ja me isegi ei joonud ega söönud midagi. Ainult olime üksteisega. Sinule rahustuseks midagi päris tõsist ei juhtunud. Aga võiks öelda, et me nautsisime teineteise seltskonda. Jah, meil oli vahva. Selle kohta ma ei valetanud.”

„Tule.” ütlesin ma õele, teda varukast endaga kaasa tõmmates.

Ka õde tahtis mind oma küsimustega hulluks ajada.

„Rahu. Ära vähemalt sina hakka.” ütlesin ma talle nördinult.

„Anna andeks.” ütles ta veidi häbelikult.

„Ei. Anna mulle andeks. See isa paanika ajab mind lihtsalt hulluks. No ma pole ju viiene enam. Mul on ka lõpuks õigus olla nii nagu ma tahan.”

Cristal kallistas mind lohutavalt.

„Usu mind, tal läheb see üle. See on see isa-tütre paanika.”

Naeratasin.

„Aitähh.”

Kõndisime Cristaliga ja peagi rääkisin talle kõigest üpriski detailselt. Saate aru, mu õde kilkas vahel nagu pisike laps. Kui ma lõpetasin, vaatas ta mind sellise näoga, et noh, edasi.

„Edasi nii, et ta tõi mind siia.”

„Jaa....?”

„Ja ei midagi.” vastasin ma naerdes.

Cristal tegi pähe pettunud näo.

„Aga ta lubas koos vendadega enne stuudiot minu juurest läbi tulla.Ainult hetkeks.”

Õe nägu läks üleni särama.

„Üüüüü...!” ütles ta mind müksata.

„Mida?” ütlesin ma süütu häälega.

Ta kergitas selle peale ainult kulmu.

Me läksime jalutasime linna peal ja Cristal ostis endale uue kleidi. Täna pidi ju siiski Edwardi ja Eva sugulased külla tulema. Kui koju jõudsime nägime Kevini autot maja ees. Ilmselt sõidutas ta täna ka oma vendi.

Tormasin majja, Cristali täiesti unustades. Viimane aga pistis kohe karjuma, et oota nüüd mind ka. Minul olid jalas tennised, tal kõrge kontsaga kingad. Jooksin tagasi tema juurde. Niisiis põhimõtteliselt ma lohistasin teda kaasa. Kui uksest sisse sain, kuulsin kuidas ta vingus, et ta kingal murdus konts ära. Aga mis sellest praegu. Nick ootas esikus. Hüppasin talle selja tagant kaela. Kõik kolm ehmusid. Suudlesime Nickiga, ilma et oleks isegi tervitanud. Joe ja Kevin itsitasid. Kui ma Nickist korraks „üle sain” ja ümbrust jälgisin, võisin märgata kahte asja. Cristal, nähes Joe’d, ütles „oi” ja tormas longates minema. Isa, kes köögist meid piilus, kadus kähku, kui ma talle pilgu heitsin. Huvitav, mul oli sellest praegu ükskõik. Ma suudlesin veel korra Nicki.

„Kuulge, tõesti, me jääme hiljaks, kui me ei lähe juba.” ütles Joe, ise veidi eemalviibv, pilk aknast väljas, nagu ta otsiks kedagi.

„Mhmm.” mõmises Nick ja suudles mind veelkord.

„Me hakkame liikuma, tule siis varsti järgi.” palus Kevin.

Noogutasime ja lehvitasime.

Nick tõmbas mind enda vastu ja suudles mind VEEL korra. Oijummeljummeljummel. I fly away, päriselt.

„Ma siis lähen.” ütles ta mulle kõrva sosistades.

Noogutasin.

Ta andis mulle huultele ühe väikese musi ja lippas siis jooksuga minema. Jäi mulje, et kui ta oleks tavalises tempos lahkunud, poleks ta vendadele järgi läinud vaid minu juurde jäänud.

Seisin keset esikut, selline nägu peas, nag ma oleks kuskil täiesti eemal.

„Uuuuu? Lily? Oled korras?” küsis Eva, kes esikust möödus ja mind seal tuimalt seismas nägi.

„Jah, ma olen hetkel seitsmendas taevas.” ütlesin ma ennast sellest hüpnoosist välja raputades ja läksin keksides tuppa.

Õhtu jõudis kahtlaselt kähku kätte. Võibolla sellepärast, et tihti jäin ma istuma ja Nickist mõtlema ja siis avastasin äklitselt, et juba tund aega on möödas.Aga võibolla hoopis sellepärast, et me mukkisime üksteist õega: tegime soenguid, värvisime küüsi.....Võtsime ka päikest, ujusime... Ilm oli lihtsalt imeline. Päike siras ja taevas polnud ühtegi pilve – ainult helesinine taevalaotus.

Kell hakkas saama neli. Mõtlesime õega, et lähme tuppa ära. Tegime endale natuke süüa, nuudleid nimelt. Meie ema ajas see tavaliselt veidi närvi, sest tema arvates polnud see piisavalt hea ja kasulik ja toitev toit.

Peale söömist olid nagu kõik tegevused otsa lõppenud. Istusime all köögis. Kell näitas juba seitset. Ei tea, kaua veel Nickil ja poistel läheb?