23. osa

„Paul.” ütlesin ma selle inimese poole pöördudes, kellega ma kunagi umbes 3000 aastat tagasi sõber olin olnud.

„Ma...sa..lihtsalt..ma olen sõnatu. Kuidas sa võid nii Nicki kohta öelda??!” ütlesin ma talle lähemale astudes.

Kõigi pilgud olid minul. Vaatasin Nicki poole.

„Teil mõlemal on ühes asjas õigus. Ma ei taha Nick, sind, raha, au, kuulsuse või mille pärast. Ma tõesti armastan sind.”

Pöörasin pilgu uuesti Paulile.

„Said Nick. Ta on meie MÕLEMAGA nõus. Mitte ainult sinuga.” irvitas ta.

Ma raputasin pead, suutmata uskuda, mida ma kuulen.

„Kuidas sa ikka veel aru ei saa!!” põrutasin ma jalaga vastu põrandat.

„Millest?” küsis Paul.

„Ma ei suuda lihtsalt aru saada. Mis sinust saanud on. Ma armastan Nicki. Tema armastab mind.”

Paul turtsatas.

„Jajah. Turtsu minu pärast nii palju, et ära sured. Mul ükskõik.”

„Ta ainult kasutab sind ära.”

„Ei tea kuidas? Mina pole ju kuulus või rikas. Täiesti tavaline tüdruk.”

„Saad aru küll.” ütles ta Nickile vihasel pilgul otsa vaadates.

Isegi Nick sekkus vestlusesse: „ Kuidas sa...? Ma..lihtsalt..”

Kõndisin Nicki juurde, suudlesin teda ja käskisin tal vait olla.

Kõik vaatasid, nagu ma oleks totaalselt hull.

Paul urises vihaselt.

Nüüd irvitasin mina tema üle.

„Hakka harjuma. Sa pead seda veel kaua ja palju taluma.”

Nüüd kõndisin rahumeelselt Pauli juurde.

„Ja sina....” tõmmates sõrmega üle Pauli käe, „...sina...ei saa minult midagi. Peale vihkamise!” karjusin ma talle.

Paul läks näost kaameks.

„Mida?Aga me oleme ju sõbrad??”

„Ära aja mind naerma. Sa ütled inimesele, kes tähendab mulle kõik, et ma olen temaga vaid haletsusest. Ja sa tahad sõber olla? Sa ikka tead, Paul, mida sõprus tähendab??”

„Loomulikult, et tean. Aga ma ju räägin tõtt.”

„Mida sina tead tõest??” küsisin ma temalt.

Ta vaikis.

„Ma armastan ja vajan Nicki. Ja mul täiesti ükskõik, olgu tal haigus või olgu ta pime või jalutu – mina armastan teda. Sest tal on hea süda, ta on lahke, hooliv, armastav, ajab mind naerma. Muudab mind õnnelikuks ja igakord kui ma teda näen, pistab mul sees. Sest ta on nii kuradima armas.” lõpetasin ma ja vaatasin taas Nicki.

Nägin, kuidas ukselävele toetav Cristal oma põselt äsja alla langenud pisara käega eemale pühkis.

Nick neelatas.

„Paul...ilma temata poleks ka mind.”

Kõik oli haudvaikne.

Paul tahtis midagi öelda, kuid ma peatasin ta.

„Paul.”

Ta vaatas mulle otsa.

„Mine üles, paki oma asjad. Ja tee kähku, sest täpselt viie minuti pärast oled sa siit läinud.”

Tal vajus suu üllatusest lahti.

„Aga..kus ma olen? Kuhu ma lähen siis??”

Kehitasin õlgu.

„Sellele oleksid sa pidanud varem mõtlema.”

Pöörasin selja ja hakkasin endale teed tegema, et majast välja saada. Tundsin, kuidas ma hingeldasin, nagu ma oleks just pika maa maha jooksnud. Peatusin korraks.

„Nick. Anna Paulile raha. Ma tahan, et ta saaks tagasi oma koju sõita just nimelt SINU rahaga.” ütlesin ma tuimalt Nickile.

Nick hakkas veidi kohmetult rahakotti otsima.

Pöörasin veel korra ümber ja ütlesin viimast korda Pauli poole pöördudes: „Vaata, mulle võid sa kõike öelda, aga Nicki kohta...”

Jooksin majast välja.

Ma kujutasin täiesti selgelt ette, kuidas Paul, silmad maas, üles korrusele läheb, ja pakkima hakkab. Ja kõik all elutoas seisavad, vaikuses. Ja arvatavasti Eva või mu ema midagi ütlevad. Midagi absoluutselt teemast mööda. Näiteks et : „nii, kes kohvi tahaks?”

Kõndisin mööda tänavat. Jalutasin aeglaselt pargi poole. Istusin keset parki olevale valgele pingile. Istusin ja mõtlesin, mis ma teen nüüd. Olin ma ikka õieti teinud?

Kindlasti olin. Niimoodi Nckile öelda...

- hiljem -

Pea oli veidi selgem. Otsustasin vaikselt koju kõndida. Sellest jubedast sõnelusest võis vist umbes paar-kolm tundi möödas olla.

Kui koju jõudsin, istusid kõik külalistetoas. Tühjad teetassid olid laual. Ma polnudki palju eksinud. Ema ja Eva olid kindlasti peale seda kõigile teed teinud.

„Hei.” ütlesin ma kõigile vaikselt, sest keegi märganud mind.

Nägin, et ka Nick istus suurel diivanil, pilk eemalviibiv.

„Oi, sina siin.” ütles Eva naeratades.

Noogutasin maha vaadates.

„Eva...Edward. Ma..andke andeks.” ütlesin ma häbelikult.

Kindlasti oli see karjumine ja kõik mitte just meeldivam asi, mida üks külaline sinu majas teha võib. Nüüd meenus veel ka lõutud vaas. Ahastasin oma mõtetes.

Edward tõusis püsti ja tuli tõsisel ilmel minu juurde. Ma ei julgenud talle isegi otsa vaadata.

Ta pani oma käe, mulle õlale. Ma ehmatasin ja võtsin kogu julguse kokku, et talle otsa vaadata.

„Lily. Sa oled tubli noor neiu.” ütles ta hoopis.

Ma oleks kõike muud oodanud, kui seda.

„See on õige tegu, mis sa tegid.”

„Arvate, et karjumine ja vaasi lõhkumine on ilus tegu?” sõnasin ma, tundes, kuidas mul hakkas tohutult piinlik.

Kõik turtsatasid. Ka Edward muigas.

„Loomulikult mitte.” ütles ta ilmet karmistades ja kättm u õlalt ära võttes.

Neelatasin ja mõtlesin, et nüüd ta hakkab ikkagi pahandama.

„Seekord oli see ÕIGE tegu.” ütles ta.

Vaatasin talle otsa – ta naeratas laialt.

Ma hakkasin kergendatult naerma. Peagi oli terve tuba naermist täis.

Kuid mu ema katkestas selle.

„Teeme veel teed?” küsis ta õnnelikult ning ka Eva noogutas heakskiitvalt.

Kõik naersid.

„Ma arvan, et ma ei jõua enam ühte väikest tassitäit teed ka enam juua.” naeris Nick ja tõusis püsti ja tuli minu juurde. Kallistasin teda kõvasti.

Kõik naeratasid.

„OlguOlgu.” sõnas Cristal, samuti püsti tõustes.

„Plats puhtaks. Las noored olla.”

Üpriski suur rahvamass tõusis ja kõik suundusid köögi poole. Isobel naeratas mulle tohutult õnnelikult. Imestasin korraks selle üle, aga ma tõesti ei viitsinud sellele isegi mitte mõelda.

Nick istus diivanile ning istusin talle nii lähedale, kui see veel võimalik oli.

Olime vaikselt, kuni Nick naerma hakkas.

„Mida?” ütlesin ma ka ise naerdes.

„Nüüd ma tean, mida ma hommikuti ütlema pean, kui ma peegli ees seisan.”

„Mida siis?” küsisin ma muigega.

„Küll ma olen ikka kuradima armas.”