46. osa

Ärkasin ma juba oma voodis. Kui silmad avasin, nägin et Nick pikutas minu kõrval ja vahtis lakke.

„Hommik.” ütlesin ma uniselt.

Nick naeratas mulle veidi kurblikult ja kallistas mind.

„Sa oled nii tuline!” hüüatas Nick ootamatult.

„Jah ma tean, et ma olen ülikuum.” naersin ma.

„Ei, nagu otseselt.”

Naersin Nicki üle.

„Tegelikult on mul jube külm...” ütlesin ma talle lähemale pugedes.

Ta katsus mu laupa.

„Lilykene, sul on küll palavik. Ja sul on külm?” päris ta.

„Vägagi. Aina külmem hakkab.”

„Järelikult palavik tõuseb...” podises Nick ja tõusis istukile.

Liigutasin ennast äkiliselt, et Nicki kinni hoida ja peast käis läbi järsk valu .

„Autš.”

Alles nüüd tundsin kui kohutavalt raske mu pea oli.

„Ma lähen kutsun parem su ema. Ma oleksin pidanud eile õhtul hoolsam olema. Vaata milline tuul väljas oli.” ütles Nick ilmselgelt enda peale pahane olles.

„Ega sina ei käskinud mul ju jakki ära võtta. Tõsiselt, küll läheb üle. Ja pealegi, võibolla on mingi viirus hoopis...aga samas. Ei tahaks, et oleks. Muidu jääd veel si...”

„Ole nüüd tasa parem. Viska pikali, ma lähen alla, eks?”

Noogutasin ja asetasin sõnakuulelikult pea padjale.

Kui Nick tagasi tuli, oli ta juba koos ema ja Nancy’ga. Nancy’l oli käes kandik mingi tabletiga ja veeklaasiga.

Ema tuli katsus samuti Lily laupa ja ohkas valjult.

„Haige mis haige. Pea valutab?”

„Mhm. Nagu tuikab...”

„Võta see tablet. Joo rohke veega. Arvan, et sellest on abi.”

Nancy ulatas mulle veeklaasi ja tableti.

Kui tablet võetud oli, päris Nancy: „Ehk tahad midagi süüa?”

Tegin kohutavat nägu tundsin, et mul hakkab väga halb.

„Palun.... ära ..... maini......seda.”

Sõnast toit/söök tundsin, kuidas mu süda halvaks läks.

„Sa püsi paigal ja ürita palju magada.”

Oleksin tahtnud noogutada, aga pea oli nüüd juba nii raske, et ma ei jõudnud seda enam pöörata ka.

„Aijahh. Ma pidin ju täna ...” alustas ema jutuga.

Ta vaatas kordamööda mind, Nicki ja Nancy’t.

„Nick. Kas sina saaksid täna Lily eest hoolitseda?” küsis ta lõpuks.

Nick ei saanud oma suudki lahti teha, kui mina juba rõõmsalt „jaa!” hüüdsin.

Ema vaatas mind veidi pahase pilguga.

„Sina püsi paigal. Ma räägin Nickiga.”

Tegin solvunud nägu.

„Tegelikult võin küll. ...” vastas Nick mõtlikult.

„Ma arvan, et ma pean ainult oma vendadele ka teavitama siis.”

„Olgu. Aga ...juhuks..kui nad siia tulevad...Lily...haige, eks?” ütles ema kahtlevalt.

Nick muigas.

„Probleemi pole. Saan aru.”

Ema oli juba taibanud, kui hullud nad vahel olla võivad.

„Minul on täna lihtsalt tegemist ja aitähh sulle. Valva siis teda hästi.”

Ema andis mulle põsele musi ja naeratas meile. Seejärel lahkus ta toast koos Nancy’ga. Ema lehvitas mulle veel uksel.

Nick tuli minu kõrvale ja viskas pikali.

„Tead? See on kõige parem haigus, mis kunagi olnud on.” ütlesin ma ootamatult.

„Parem haigus? Kuidas haigused saavad üldse head olla?” küsis ta naerdes.

„Sina oled siin.”

Nick hakkas taas naerma.

„Sa ikka oskad mind kohe naerma ajada. Minu pärast on haigus hea?”

„Jah.”

Vaikus...

„Lily?”

Vaatasin talle küsivalt otsa.

„Mis siis saab? Varsti on su sünnipäev. Aga...peagi pead sa ju minema. Eestisse, kooli... kooli lõpetama.”

„Ära riku kõike ilusat ära.” sõnasin ma pahaselt.

„Lily. Varem või hiljem peame me sellet rääkima. Mis siis saama hakkab? Ma arvan, et mul poleks võimalust sinuga tulla. Ja pealegi...ma arvan, et kui mina seal oleksin, siis sa ei suudaks vist õppimisele just eriti hoolsalt keskenduda.” lisas ta muigega.

Oleksin tahtnud selle viimase lause peale naeratada, aga surusin selle soovi endas maha.

„Nick, sa ei saa nii teha lihtsalt.”

Võtsin ta käe enda kätte.

„Vaata, ma ei oska enam hakkama saada ilma sinuta, sa oled liiga oluline!”

Nick tõmbas oma käe ära ja tõusis püsti, minnes akna juurde.

„See asi on liiga kaugele arenenud.” sõnas ta.

Ma neelatasin.

„Mida sa sellega mõtled?”

Ma teadsin ideaalselt, mida ta mõtleb.

„Me peame selle katkestama. Selle kõige.”

Ma jälgisin pingsalt tühjust ja üritasin ennast kokku võtta, et mitte nutma hakata.

„Miks?” ütlesin ma, endal hääl värisemas.

Nick pööras nüüd näoga minu poole.

„Lily, see on olnud suurepärane. Ja ka mina ei saa ilma sinuta. Aga meil pole muud valikut!”

„On!!” hüüdsin mina ja esimene pisar oli juba põsele langenud.

„Mis valik? Et sina jätad kooli pooleli? Lähed tööle? Kolid siia? Lily...me peame seda rahulikult võtma. See ongi läinud liiga..liiga käest ära.”

„Sa..ma...siis ei meeldi sulle enam..?” küsisin ma hiirvaikselt.

Tundus peaaegu võimatu, et me veel eile nii õnnelikud olime olnud.

Ta istus minu voodile.

„Vaata...asi on selles...et see läks liiga kähku. Ja...ma ei tohi...ma ei saa lihtsalt.”

Vahtisin ikka õhku, nagu see oleks mingi huvitavaim asi üldse.

Tundsin tema pilku endal, aga mina ei suutnud talle otsa vaadata.

„Parem on see lõpetada.” sõnas ta kokkuvõtlikult.

Kui ta märkas mu paanikas nägu, lisas ta: „Vähemalt praegu. Hiljem. Sest sa oled ju mulle nii kallis.”

Ta kallistas mind. Mina teda mitte.

„Eee....ma arvan, et ma jätan su praegu siia mõtlema. Nii on parem. Ma tulen sind vaatama!” ütles ta ja andis mulle laubale musi.

Ma ei reageerinud ikka. Ma ei teadnud, kas karjuda, nutta, lihtsalt vait olla....

Ta hakkas astuma. Enne minekut pööras ta veel uksel ümber ja vaatas mind.

Ja seejärel ta läks.

Ma ei teinud midagi. Tundsin, kuidas uni minust võimust võtab. Ma ei tahtnud nutta. Põhimõtteliselt ei tahtnud.

Veidikese aja pärast avanes uks. Piilusin lootusrikkalt tulijat.

Ta tuli, võttis kandiku katsus korra mu laupa ja läks vaikselt toast välja, arvates, et ma olin magama jäänud.

Nii hoolitsev oli see Nancy. . .