26. osa

Suundusime tagaaeda. Ta suudles mind korra ja lipsasime seejärel tagaukse kaudu tagasi majja. Läksime hiirvaikselt maja teises pooles olevalt trepist üles ja olimegi koridoris. Alt oli kuulda kolinat. Ilmselt söömine lõpetati ja asju hakati ühiselt kokku panema. Tõmbasin Nicki kiirustades enda toa poole. Mõned sekundid ja olime lõpuks minu toas. Istusime voodile. Jälle see puhta hull tunne. Nii...Vanemad. Huuh. Nick suudles mind õrnalt. Ikka vanemad. Kohtumine..jube lugu.. Nick suudles mind veel korra. Äkki ma ei meeldi neile? Korrutasin ma paaniliselt endale. Ta suudles mind veel korra, võttes minus ümbert tugevalt kinni. Oiiissand küll. Mida ta teeb minuga. Ja ta suudles ja...oota mis vanemad? Mul vahet pole! Mõtlesin ma ja läksin lihtsalt vooluga kaasa. Kõike mida Nick tegi...ma ei suutnud talle vastu panna. Isegi kui oleks tahtnud. Kuulsin koridoris raskeid samme.

„Nick!” ütlesin ma ärevalt.

„On siin keegi?Lily?” hüüdis isa hääl.

„Fakk!” ütlesin ma ja mu mõistus töötas hetkel plaani välja. Nii...mis me teeme nüüd. Kahmame riiulist raamatu ja teeskleme, et loeme? Halb mõte. Ee...

„Tule!”

Võtsin Nickil käest kinni ja ta tuli mulle järgi. Avasin suure kapi uksed.

„Ole siin, Ja VAIKSELT.” ütlesin ma rõhutatult.
Kahmasin kapist siidise hommikumantli ja panin selle endale selga. Nick tahtis midagi küsida aga ma lõin kapiukse tema ninaees lihtsalt kinni.

„Ma tulen isa!” hüüdsin ma ja läksin ukse juurde.

„Juba magama?” küsis isa ja astus tuppa, vaadates ringi.

„Ei. Mõtlesin just dušši alla minna.” ütlesin ma rahulikul toonil talle laialt naeratades.

Vaatasin talle süütu näoga otsa.

„Sa tahtsid midagi?” küsisin ma.

„Ei. Või, see tähendab jah. Kus Nick on?”

„Ma ei teagi tegelikult. Ta ütles et peab korra siin lähedal ühe asjaajamise ära tegema ja siis tuleb kella viie paiku järgi ja viib mind siis õhtusöögile. Noh..ja mina mõtlesin, et hüppan dušsi alt läbi.”

Täiesti uskumatu, kui loogiliselt ja tõeliselt mu jutt kõlas. Vist isegi isa uskus mind.

„Olgu. Eks siis varsti näeme.”

„Jep.” ütlesin ma energiliselt ja hakkasin vaikselt vannitoa poole minema.

„Lil?”

„Nooh?”

„Nick...ega sa temaga..? Ega sa temaga..?” tundus, et ta keel ei paindunud edasi.

„..midagi kohatut tee?” lõpetasin ma ta piinlikuse hetke, ise kõigest jõust naeru maha surudes.

„Ei tee. Sa ju tead. Sõrmus. Ja neil on kõigil oma kindlad põhimõtted. Niiet pole probleemi.”

ütlesin ma talle.

Isa muutus veel kohmetumaks ja astus toast välja, sulgedes enda järel vaikselt ukse.

Niipea, kui kuulsin samme eemalduvat, jooksin tagasi kapi juurde, ise naerdes.

„Mis te rääkisite??” küsis Nick kohe.

„Ei midagi erilist. Kuhu me nüüd jäimegi?” küsisin ma hoopis.

„Hmm...ma ei tea, kas saab jätkata.” ütles ta murelikult.

No mis nüüd? Appiveelkord, milliseks ma muutunud olin. See EI olnud kohe kindlasti mina, kes Nicki ees seisis.

„Nüüd on sul ju see mantel ka veel seljas ja...” ütles ta mõtlikult ja muigas.

Ta keerutas mantli minu ümbert lahti ja see jäigi sinn, keset põrandat. Otsustasime, et kuna võibolla, on meil raskusi õigel ajal pidama saamisega, siis istume parem diivanile ja räägime niisama.

Täitsa tobe, kas pole? Mina, Lily mõtlen selliseid asju. Ei usu lihtsalt.

Kell sai kahtlaselt kähku viis.

„Me peaks liikuma hakkama..:” sõnas ta mõtlikult.

„Nick..kuule...ma päriselt ka kardan...” ütlesin ma tema kätt kõvasti pigistades.

Suundusime alla. Ma tundsin, kuidas mu kõhus keerab. Õnneks ei sattunud me mu isaga enam kokku. Jube. Ta oli hullem kui salaluure. Ta võiks ometigi arusaada, et ma saan juba sellel aastal 18. Ja et Nick on samuti üle kahekümne, täiesti normaalne täiskasvanud inimene.

Tgelikult, oli nagu kogu maja tühi.

Niisiis, läksime kohe Nicki auto poole. Ta avas ukse ja istusin autosse.

Mul oli jube tunne, et see sõit kestis liiga vähe. Kuigi Nick üritas väita, et me sõitsime tervelt 15 minutit, siis mina seda ei uskunud.

Ja juba olime me nende koduukse ees. No nii kiiresti. Ma olin jubedalt närvis. Nick hoidis minu käest kinni. Pigistasin seda nii kõvasti, et ma ei imestaks, kui ta käes veri enam ei ringleks.