40. osa

„Jumal hoidku. Tüdrukud, te polegi veel riides?”

Ema oli kohutavalt kohkunud.

„Külalised on ju igahetk siin.”

Aiivana. See külaliste asi ka ju veel. Huvitav, see oli mul täiesti meelest läinud.

„Kohe ema.” ütles Cristal, haaras mul käest ja me läksime rutuga teisele korrusele.

Sättisime ennast valmis. Kui toast väljusin oli õel seljas väga kaunis tumesinine kleit. Ta lokkis juuksed olid lahtiselt ta õlgadel. Mina ei viitsinud seekord üldse jamada. Panin selga lihtsa väikese valge kleidikese ja jalga torkasin valged hõbedase triibuga kingad, mis polnud just kõige kõrgema kontsaga. Juustega olin ma vist kõige rohkem vaeva näinud. Sirgendasin oma viltuse tuka kiiruga ära, sidusin ülejäänud juuksepahmaka krunni ja kaunistasin ilusate klambritega. Meiki oli mu näos küll null protsenti, vastupidiselt mu õele.

„Küll sa näed kena välja!”

„Aitähh.” ütlesin ma.

„Ka sina oled väga...hmm..elegantne?” naersin ma.

„Ma võtan seda komplimendina.” vastas ka tema naerma puhkedes.

Läksime naerdes ja lollitades alla. Laulsime mingitel kahtlastel silpidel pulmamarssi, ise üksteise käevangus olles.

Kui alla jõudsime olime naerust kõveras.

„Will you merry me?” küsis Cristal pidulikult.

„Eee...mm....okei.” vastasin ma tõsise näoga.

„Nüüd kuulutan ma teid meheks....”

Me pöörasime pilgud elutoa poole. Meid vaatas umbes kakskümmend inimest. Kaasa arvatud meie perekond, Eva ja Edwardi pere ja ilmselt need sugulased.

„....ja tervituseks.” ütles Cristal, ise näost valge.

Täna tundsin ma juba teist korda, et tahaksin maa alla vajuda.

Lasime käevangust lahti.

Edward muigas ja kõik itsitasid omaette.

Ilmselt oli meie kogu „pulmatseremoonia” ilusti näha olnud.

„Need on siis preili Lily ja Cristal.” sõnas Edward, näol ikka see muie.

Meid tervitati üpriski sõbralikult, aga sellest hoolimata tundsime ennast kohutavalt halvasti. Oleks nad ometi lõpetaks meie vahtimise.

„Kas keegi saaks appi tulla? See asi siin vajab ära korraldamist!” kostus köögist Nancy häält.

Ema ja Eva tahtsid juba joosta, aga me olime kiiremad.

Kui kööki saime, hakkasime kohutavalt naerma. Aga üprsiki hääletult, sest elutuppa oleks muidu kõik kuulda olnud.

„Mine noh. Nii mark ei saaaa olla!” ütlesin ma.

Cristal noogutas läbi vaikse naeru.

Aitasime Nancy’l mingeid vaagnaid ja muid asju söögituppa viia. Minu kätte anti veinipudelid ja osa klaasidest. Kandik klaasidega vappus väga kahtlaselt, kui kõndisin oma õega elutoast läbi – otse söögituppa. Kõik vahtisid meid ikka.

Eriti kaks blondi poissi. Cristal oli sellise näoga, nagu ta tahaks neid poisse ühe vaagnaga visata ja põrnitses neid vihaselt.

Kogu õhtu oli nii igav. Kõik rääkisid mingeid oma asju. Aitähh, Joe. Ise jätsid mulje, nagu siin peaks mingi lõbus olema. See siin on aga kõike muud kui lõbus.

Vabandasime õega, et tahame värsket õhku ja lahkusime lauast. Läksime tagaaeda.

Võtsime oma kingad jalast ja istusime basseini äärele.

„Mis kell on?” küsisin ma veidi murelikult.

„Vist ühkesa hakkab saama...” vastas ta mõtlikult.

„Kuhu nad küll jäävad..”

„Ma ei tea. Aga Joe ju ütles, et sa jõuad ilusti õhtusöögi ära olla. Nad võivad ju veel tulla.” ütles ta kõiketeadvalt.

„Seda küll. Ooota nüüd. Joe? Mis värk teil on jälle?” küsisin ma, soovides, et saaksin olla kasvõi pool minutit nii,et Nick mu mõtetes poleks.

„Ei midagi. Lihtsalt käis läbi.” ütles Cristal, vahtides kaugusse, vältides minu pilku.

„No kuule. LIHTSALT käis läbi? Mõtle loogiliselt. Ega ta ju meie ema või isa vaatamas ei käinud.” ütlesin ma irooniliselt.

Ta ei vastanud midagi. Ta näole ilmus vaid korraks väike naeratus, mis koheselt ka kadus.

„No räägi. Ma niikuinii ei jäta sind rahule.” naersin ma.

„Olgu. Me leppisime ära.”

„Kuidas?”

„Mis mõttes kuidas?”

„Noh, kuidas, ma mõtlen.” küsisin ma uuesti, hoides naeru tagasi.

„Tavaliselt. Noh, väike käe pigistus...võibolla kallistus...” ütles Cristal ikka veel minu pilku kartes. Ainult nüüd võis ta huultel juba püsivat naeratust märgata.

„Kas ma näen välja nagu eile sündinud? Käepigistus. Peaksin ma uskuma?” küsisin ma itsitades.

„Jaaa.” ütles Cristal.

Mu õde tahtis just midagi öelda, aga need kaks blondut olid meie juurde tulnud. Üks istus minu kõrvale, teine Cristali kõrvale.

„Hei. Mina olen Sylvester.” sõnas poiss, kes minu kõrvale ennast istuma oli sättinud.

„Ja mina Mike.”

Oli näha, kuidas see Mike mu õele lähemale istus. Turtsatasin, kui nägin, kuidas Cristal teda nii kõvasti eemale tõukas, et poiss peaaegu vette oleks kukkunud.

Nüüd pani see Sylvestrikene oma käekesed mulle üle õla.

Vaatasin teda põlastusväärse näoga, tehes ette kõige põlgavama näo, kui vähegi võimalik oli.

Raputasin ta käed oma õlgadelt maha ja lehvitasin vihjates oma kätt, mille ühes sõrmas siras Nickilt saadud sõrmus.

„On küll ilus teemant.” ütles see Sylvester, panne oma käe mulle põlvele ja mind vaadates.

Vahtisin teda altkulmu.

„Kihlatud.” sõnasin ma otsekoheselt, tema kätt eemale pühkides.

Mõlemad poisid jäid vait. Ja siis hakkasid naerma.

Paistis, et nad ei tahtnud seda uskuda. Ja see ajas mind kohutavalt närvi. Tõusime Cristaliga püsti ja tahtsime nendest eemale minna, kasvõi tuppa, mingeid hulle täiskasvanute jutte kuulama.

Aga paistis, et kõik tulid just välja. Kuulsin Evat seletamas midagi seletamas. Hääled lähenesid. Hilja oli kuskile minema lipsata.

„Oi. Tüdrukud. Nick polegi veel kohal?” küsis Edward.

Raputasime mõlemad pead.

Kostus mingeid sosinaid ja Eva seletas siis midagi ühele keskealisele naisele ja ühele noroele tüdrukule. Tüdruk võis olla umbes minuga sama vana. Aga oli näha, kui tibi ta on.

„Täiesti feik.” sosistas Cristal mulle.

Üritasin ennast kokku võtta, et mitte naerda.

„Nick Jonas?” hüüatas see tibi, käsi suu ette pannes ja seejärel mulel otsa vaadates.

Esimesest üllatusest üle saanud, tormas ta minu juurde. Ilmselt oli Eva neile seletanud, et Nick, keda ma ootan, on Nick Jonas.

See tibi küsib minult kindlasti igavesti tobedaid asju.

„Nick Jonas? Kuidas ta on? Milline ta on?” küsis ta ärevalt.

„Nick jah. Tore on.Eee...jah.” ma ei osanud talle midagi öelda.

„Kes ta on?”

Appi, lollimalt saab küsida?

„Mmm...inimene...?” vastasin ma kulmu kergitades.

Tüdruk hakkas naerma.

„Ega ma seda mõelnud. Et kes ta nagu päriselus on?”

„Umm...”

„Ta on ideaalne suudleja, armas ja üldse imeline inimene. Me peame minema.” vastas Cristal minu eest.

Sain aru, mida Cristal mõtles ning läksime õega mõlemad majja – nii kiires tempos kui võimalik.

„Inimene.” itsitas Cristal, kui me minu tuppa jõudsime.

„Hea suudleja.” irvitasin mina vastu.

Kell oli juba tõesti palju. Ja Nicki ega tema vendi polnud kuskil. Kui kuulsin autohäält lähenemas, tormasin akna juurde. Aga alati tuli keegi kas naabrite juurde või sõitis lihtsalt mööda.

„Kuule. Me peaks magama sättima...” ütles Cristal mind murelikult vaadates, kui ma jällegi akna juurde tormasin.

„Aga Nick ja..”

„Ma arvan et nad ei tule täna enam.” ütles Cristal nagu mingit teemat kokkuvõttes.

„Ma EI saa ennem magama jääda, kui ma olen Nicki näinud!” protestisin ma, istudes taas tema kõrvale, diivanile.

„Lily, no kuule. Sa pead varsti temast aasta eemal olema. Kool ju ometigi. Ja sina vingud ühe õhtu pärast.”

„Ole kuss. Ma ei taha sellest midagi kuulda.”

Cristal tahtis ikkagi moraali lugeda.

„Palun?”

„Olgu olgu. Aga tõesti, lähme magama. Küll hommikul vaatab mis saab.”

Soovisime üksteisele ilusaid unenägusid ja Cristal läks oma tuppa. Me otsustasime, et me ei jäta isegi külalistega hüvasti. Me ei taluks neid kahte hullu blondi välja. Naeratsin ja imetlesin veel enne uinumist oma sõrmust. Loodan, et homme me näeme. . .