42. osa

Me liikusime pidurdamatult voodi poole. Mul oli jällegi tunne, et teen kõike nii valesti. Selle asemel, et Nicki aina suudelda, peaksin ma kasvõi mängima, et olen solvunud, pahane või mida iganes. Aga mitte nii. Ja ometigi ei suutnud ma midagi teha, kui ainult asjaga kaasa minna. Kõik see tema hääl ja olemus tahtsid mind hulluks ajada. Kui ta mind ettevaatlikult voodisse lükkas, oli mu pea ikka sama tühi. Ja ainuke asi, mida ma nägin oli Nick. Ja kõige jubedam oli see, et ma ei saanud sinna midagi teha. Kui ta mind aina uuesti puudutas, suudles...

Ilma mingi hoiatusega, paiskus toauks lahti. Peatasime oma tegevuse. Samal ajal ma kirusin ja tänasin tulijat oma mõtetes.

See oli Cristal. Nick vaatas mulle kavala pilguga otsa. Ta hüppas voodilt maha, otse mu õe juurde, kes uksel seisis – suu lahti ja kulm kipras.

Nick heitis Cristalile ühe ainsa kiire pilgu ja pani ukse seejärel tagasi kinni. Keerates ukse lukku. Ja ma isegi ei püüdnud teda takistada. MA TEAN, et ma olen hull. Selle jaoks pole lihtsalt muid sõnu. Nick oli hetkega tagasi minu juures ja me suudlesime, nagu midagi polekski olnud. Kuulsime mõlemad täiesti selgelt ukse tagant Cristali häält, mis sõnas inglise keeles:

” I’ll come back later then...”

Muigasime mõlemad. Ta naeratas nii kohutavalt armsalt, et oh jumal. Tõsiselt, pole midagi armsamat, kui tema naeratus. Eriti siis, kui see on mulle mõeldud ja eriti siis, kui enne ja pärast naeratust ootab mind suudlus. Mul oli selline tunne, et nüüd see juhtub. Aga taas, ilma mingi hoiatusega, eemaldus Nick minust. Aga mu sees oli nagu keegi, kes aina rohkem tahtis.

Ta vaatas mulle otsa ja suudles mind veel korra, mind seejärel kõvasti kallistades. Tundus, et kui tema ennast talitseda suutis, olin mina nagu pöörane. Suudlesin teda tahes tahtmata veel kord. Ta tõmbas mind istukile.

„Sa ei kujuta ette, KUI väga ....”

Vaatasin talle otsa.

„Aga....me tõesti, ma ...või me...või....”

Panin talle sõrme suule. Ta sulges oma silmad.

Kuulsime ukse taga mingit häält. Ilmselt polnud Cristalil kavatsustki meie järele nuhkimata jätta.

„Peaksime vist järele küsima, mis ta tahtis.” ütles Nick vaikselt, silmad ikka veel suletud.

„Jah. . .”

Ma ei suutnud seda taluda. Ta oli nii kohutavalt armas, et minu mõistus lihtsalt ei võtnud seda. Loogikavastane. Aga, kui minu olukorrast võtta, siis loogika on nõme. Sest loogikas ei juhtu kunagi imesid. Aga tegelikult juhtub. Ja kõige ootamatudki unistused võivad ühe hetkega lihtsalt tõeks saada.

Nii teda vaadates, ei saanud ma lihtsalt olla.

Suudlesin teda veelkorra ootamatult, niiet ta isegi võpatas kergelt. Aga kui ta käed minu ümber põimis, mõistsin, et tal pole selle vastu midagi.

Võtsin kogu jõu kokku ja raputasin ennast Nickist lahti ja tõusin püsti. Ka tema tõusis püsti.

Liikusime üksteisest igaksjuhuks üpriski kaugemal. Kuid kui mulle tuli pähe mõte, et üks kooliaasta on veel ja ma lähen tagasi Eestisse, arvataasti ilma temata...

Peale seda mõtet võtsin ma tal kindlalt käest kinni. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas jälle seda ülimalt armsat naeratust, mille peale ma lihtsalt sulasin. Ka tema tuli mulle lähemale, andis mulle huultele väikese musi ning pani käe mulle ümber.

Avasime ukse. Me polnud eksinud. Cristal oli ukse taga seisnud. Aga niipea, kui ta taipas, et me teda seal nägime, sättis ta ennast kiirelt minekule.

„Kuhu nüüd?” küsis Nick.

„Eee...noh. Ma olingi just minemas, tahtsin lihtsalt kontrollida, et kas need aknad on ikka ilusti kinni, väljas jube vihm ja värki.” ütles ta vabandusi tuues.

„Et sul ka neid valesid nagu varukast tuleb” naersin ma.

Cristal ei vastanud midagi.

„See selleks. Aknad olid siis ikka kinni?” küsis Nick muigega.

Cristal punastas kõvasti ja noogutas pead.

„Ma siis lähen.” ütles ta ja tormas kiirustades oma tuppa.

Naersime mõlemad vaikselt.

„Tead, mida?” ütlesin ma Nicki silmitsedes.

„Nooh?”

„Sa ei tilgugi enam.” naersime ma.

Nick silmitses enda riideid.

„Ma just ei tilgu jah. Aga ütleme nii, et ON olnud aegu, mil ma olen kuivem olnud.”

Naersime mõlemad ning veel enne alla minekut suudles ta mind korraks.

Kui me ilmusime allakorrusele, oli kõik sama vaikne ja tühi nagu ennem. Läksime istusime kööki. Toetusime kapile ja vahtisime köögiaknast välja.

„Vihma ikka sajab.” ütles Nick viimaks mõtlikult.

„Jahh. Üks hea põhjus, miks ma sind koju ei saa lubada. Muidu saad meil uuesti märjaks ja külmetud. Vat nii.” sõnasin ma tähtsalt.

Nick ainult naeris.

„Küll sina oled meil alles hoolitsev.” ütles ta taas ainult mind silmitsedes.

Ta hakkas peagi jälle naerma.

„Mis nüüd?”

„Ma ei saa lihtsalt. Kus sa käisid täna? Su peas on mingi veider asi.” irvitas ta.

„Mis veider asi? Kus? Kes? Võta ära ometigi see!”

Ta läks käega mu soengu kallale. Mina seisin nagu kivikuju, arvates, et mul on peas mõni ämblik või muu putukas.

Aga mida tema teeb? Tema võtab mu peavõru ära ja asetab selle rahuliku näoga kapile.

„Parem.”

„Mhh? See veider asi oli mu peavõru??” küsisin ma.

Nick naeris.

„Kindel, et mul mingit ämblikut peas pole??” küsisin ma käega oma juukseid katsudes.

Ta üritas oma muiet käega varjata.

„Mida sa muigad? Vaata enda soengut. Tõsiselt. Ehmatad mind siin.” ütlesin ma solvunult.

„Peavõru. No tõesti.” pobisesin ma endaette.

Nick seisis minu ette ja pani oma käed mulle ümber kaela, mind suudeldes.

„Sa oled nipi ära tabanud, või mis? Et ma ei suuda sinu peale hetkegi pahane olla, kui sa nii teed?”

„Olen küll jah.” ütles ta kavalalt.

„Aga ütleme nii, et üks suudlus ei võta veel kogu mu pahasust ära.”

Ta sai aru, mida ma mõtlesin.

„Oh sind, täitmatu tüdruk.” sõnas ta naerdes ja suudles mind veel korra.

„Noored, ma ei tahaks pahandada, aga köögis tehakse siiski eelkõige süüa.” ütles äsja kööki saabunud Eva meile laialt naeratades ja siis naerma puhkedes.