24. osa

- kaks päeva hiljem –

Nüüd oli midagi jälle vist korda saanud ja paremuse poole liikunud. Ma ei tahtnud enam Paulile mõeldagi. Ja mul polnud selleks ka enam põhjust. Keegi ei rääkinud temast ega midagi sellist.

Ja tundus, et meil oli Nickiga paremini, kui kunagi varem. Armastasime koos oma aega veeta ja nagu mu õde armastas öelda: nagu sukk ja saabas. See ajas mind alati naerma. Ei Edward ega Eva saanud sellest aru ja arvasid vist, et mina ja Cristal oleme natuke imelikud.

Tänagi, alla kööki minnes, ütles ta mulle seda.

„Sukk, kus saabas on?” irvitas ta.

„Haahaa. Otsi uus nali.” ütlesin ma teda müksates.

Õde istus ja jõi apelsini mahla.

Võtsin endale veidike helbeid.

„Niiet..vanematega kohtuma täna?” küsis ta.

„Jepp.” vastasin talle tema vastu istudes.

Natuke vaikust.

„Aitad valida riietust?”

„Ikka jah.” ütles ta muigega.

Vaatasime üksteisele hetkeks otsa ja järgmisel hetkel jätsime söömise joomise pooleli ja tormasime juba üles minu tuppa, mõlemad kohutavalt elevil.

Toimus sama korralagedus, mis tollelgil korral, kui ma sain oma esimese „karistuse”.

Seekord olin ma kümme korda rohkem elevil. Tundus, et kõik mis mul oli, polnud piisavalt hea. Lõin lõpuks asjale käega ja võtsin ettejuhtuva kleidi. See oli kuldkollane. Mitte väga pikk, aga väga lühike see ka polnud. Hästi lehviv ja võiks öelda, et minu garderoobi ideaalseim asi. Alati sobib.

Kuigi selleni, et Nick mulle järgi tuleks, oli veel aega. Ja üprsiski kaua. Aga panin selle juba selga, lootes, et ma seda nüüd kuskil ära ei määri.

Mõtlesime Cristal'iga, et lähme alla ära.

Oleksime nagu uksekella kuulnud. Kiirendasime oma sammu. Kuigi, mul käis korra peast läbi, et ega see Paul pole. Sest siis oleks ma ennast hoopis parema meelega enda tuppa kappi luku taha kinni pannud.

„Küll sa oled täna kena!” hüüatas Angel, kui me õega trepist alla tulime. Naeratasin.

„Tõesti. Särad nagu päike.” sõnas ka Eva.

„Ma tänan.”

Läksime külaliste tuppa, sest sealt kostuski jutukõminat.

„Nick!!”

Sellest hooimata, et Edward, minu isa ja Nick seal rääkisid, hüppasin ma Nickile sülle.

Isa läks näost kaameks.

Hakkasin naerma. Kõik kolm olid väga kohkunud nägudega. Ja meie Cristaliga naersime kohutavalt nende juhmide nägude üle. Suudlesin Nicki, mis tegi mu isa veel rohkem närvilisemaks.

„Okei. Ma siis lähen. Minu tuppa tuled eks?” ütlesin Nickile silma tehes.

Isa köhatas ja Edward turtsatas ja nägi kõvasti vaeva, et naeru kinni hoida.

Hüppasin püsti ja oma kätt Nicki käest õrnalt ära tõmmates, läksime Cristaliga itsidades minema.

Niipea, kui kööki jõudsime, naersime ennast lolliks.

„Nägid issi nägu?” naersin mina.

Cristal noogutas läbi naeru pead, ise kõhust kinni hoides.

Istusime toolidele köögis ja naersime ikka edasi. Kui rahunesime, hakkasime arutama, et huvitav, millest need kolm rääkisid.

Cristal kiikus tooliga ja tahtis just midagi öelda aga käis koos tooliga pikali. Kõik jäi korraks vaikseks aga peagi naersime mõlemad põrandal.

„Mis teil toimub?” küsis mu ema Eva’ga kööki astudes.

Ajasime ennast kuidagimoodi püsti, üritades naeru kinni hoida. Aga sellest polnud kasu.

Cristal üritas küll ennast kokku võtta, et emale seletada, mida me naerame, aga kui ta naerust üleni vappuvat mind vaatas, viskas ta käega ja purskas ka ise naerma.

Otsustasime, et lähme minu tuppa. Saime just voodile istuda, kui Nick ukse vahelt sisse piilus.

„Ma siis vist lähen tegelt..” ütles Cristal oma kahtlast ja väga vihjavat nägu tehes.

Nick sulges Cristali jäel ukse ja tuli siis kiirustades minu juurde...ja suudles mind. Ja kui ma siis teda vaatasin tundsin, et ma vist ei saa hingata. Ta on nii ilus ja armas ja hea, et ma vist minestan.

„Miks sa mind nii vaatad?” küsis ta mind veel korra suudeldes.

„Ma ei teagi kohe...” vastasin ma ikka nagu hüpnotiseeritult talle silma.

Nick suudles mind veel.

„Tegelikult....nüüd tean.”

„Aaaa....see et ma nii armas olen?” ütles ta inglinäoga.

„Eiii. Kuule, millal sa viimati peeglisse vaatasid eksole?” ütlesin ma naerdes.

„Eile.” muigas ta.

„Nick..tead, sa ajad mind täitsa hulluks.” ütlesin ma nördinult.

„Kuidas..?” sostas ta mulle ja suudles mind veel.

„Just nii. See mis sa teed. Saad sa aru, sa oled nagu mingi narkootikum, millest ma üle ei saa.”

„Mulle sobib.” ütles ta mind pikali lükates.

Issand hoia, ma olen hull, aga see oli see mida ma oodanud olin.

Nick kummardus minu kohale et mind suudelda ..

Ja mina mõtlesin, et mu süda seiskub kohe ja ma suren ära. Ma tundsin kuidas mu käed veidi värisesid.

„Nick!Lily!”

Tõusime mõlemad nagu välgust tabatud imekiirelt istukile.

Ma vihkan oma isa. Tõsiselt.

Isa seisis uksel ja köhatas.

„Lõunasöök.” ütles ta tõsisel häälel ja sulges ukse.