35. osa

- pärastlõuna –

Pakkisin oma asju kokku. Täna sain lõpuks haiglast välja. Ma ei tea. Noh, samas hea. Saab jälle koju. Aga jahh, ega see oli ka väga tore, kui kõik mind poputasid.

Hakkasin enda ette naerma.

Panin just oma viimast asja kotti. Väike tekk, milleta ma keeldusin haiglas olemast. Ja mäletan, kui mu isa läks sellele eraldi järele.

Uks avanes ja Nick tuli sisse ning tervitas mind põsemusiga.

„Noh, õnnelik ka?”

Muigasin.

„Ikka.”

Nick armastas mind narrida. Kui ma tõusin ise voodist püsti, et minna tuld põlema laskma või küünitasin oma teetassi järle, narritas ta, et kas mina, väike lapsukene, ikka saan hakkama nii raske asjaga.

Haha. Nalja kui palju. Mu õde pidi selle peale ennast alati surnuks naerma. Mis siin naljakat on. Nick on tegelikult ise üks vana tudike juba. Varsti ei jõua ta enam iseseisvalt kõndida ka.

Tõmbasin koti luku kinni.

Läksin panen käed ümber Nicki kaela ja suudlesin teda veelkord.

„Kus mamps ja paps on?”

Nick kehitas õlgu ja suudles mind veel korraks ja kiirelt.

„Lähme?”
Sina viid mind koju??” küsisin ma.

„Jah.”
Kortsutasin kulmu.

„Ära nüüd põe Rääkisin neile, et mina toon sind ise ära.”

Naeratasin talle rahulolevalt.

„Tore.” Ütlesin ma oma juukseid patsi pannes ja energiliselt oma koti järele kahmates.

„Lähme?” küsis ta.

Noogutasin.

Astusime koos palatist välja. Alles nüüd tuli mulle pähe mõte, et siin oli tegelikult nii kodune. Olin selle olukorraga kuidagi nii ära harjunud. Mul oli siin Nick. Võibolla tegi see asja nii koduseks. Ma võiks kasvõi kuskil džunglis keset madusid elada, kui Nick minuga on.

Olgu. Halb näide.

Peale mingite paberite allkirjastamist, suundusime alla, tänavale.

Elu käis täiel hool. Oli kuulda signaalitamist, kuskilt kostus muusikat. Keegi karjus midagi.

Nick avas mulle auto ukse. Võttis mu käest mu väikese pagasi ja pani selle tagaistmele.

Sõit algas. Jälgisin teed ja kui auto foori taga peatas, jälgisin ma inimesi.

Kõik näisid nagu kuskile kiirustamas. Märkasin, et keset saginat seisis üks paar. Nad suudlesid ja osad möödujad vaatasid neid halvustavalt.

Naeratasin ja pöörasin pilgu Nickile, teda jälgides.

Ta tajus mu pilku ja vastas mulle naeratusega.

Ma pidin ära minestama, kui nägin, kuidas me minu majast täiel kiirusel ilma aeglustamata mööda sõitsime. Nick isegi ei vaadanud sinna poole.

„Ooota, kuhu nüüd?” küsisin ma.

Nick muigas.

„Küll näed. Seal on sulle tuttav.”

„Mis tuttav? Nick, päriselt ka. Ma tahan koju Ma ei taha kuskile sööma või midagi sellist tegema minna. Nick, PÄRISELT.”

„Rahu, ainult rahu.” sõnas ta ikka veel, endal kaval nägu peas.

Muutsin oma hääletooni meelitavaks.

„Nick kuule...aga...”

„Ma ei ütle. Ära näe vaeva. Küll sa teada saad.” ütles ta mulle otsa vaadates, endal ikka veel see kaval nägu ees.

Üpriski varsti keerasime me sisse ühest väiksemast teeotsast. Linn oli juba seljataha jäänud.

Auto ei saanud veel lõplikult peatada, kui mina juba ukse avasin ja välja tormasin.

Kiljusin ja hüppasin ühe koha peal ringi.

Peagi tuli Nick samuti autost välja ja naeris.

Ta tuli minu juurde ja ma hüppasin talle kaela.

„Ma poleks sellist reaktsiooni küll oodanud.” naeris ta.

„Jumal küll. Mees, sa loed mu mõtteid! Ma just tahtsin siia tulla! Ma olen nii õnnelik! Nick , sa oled parim. Sa oled liiga parim!”

Nick vajutas oma sõrme mulle õrnalt suule ja suudles mind.

Ja jälle tabas mind see hull lendu tõusmise tunne.

Seesama maja, kuhu ta mind tollel õhtul viinud oli. Ja mina olin just eelmisel õhtul mõelnud, et tahaks sinna veelkord nii väga Nickiga minna.

Läksime jooksuga majja. Jäime elutuppa, täpselt diivani ette seisma.

Ma neelatasin.

„Sa vist süüa ei taha?” küsis Nick veidi närviliselt.

Raputasin nii hoogsalt pead, et väike patsikumm kukkus maha ja juuksed vajusid lahti.

Kummardasime mõlemad Nickiga patsikummi üles võtma.

Ta oli kiirem ja ulatas selle püsti tõustes mulle. Me jäime üksteisele otsa vaatama.

Kumbki ei pilgutanud silma ka.