50. osa

„Tõsiselt, ma tulen.” ütlesin ma kindlameelselt.

„Ei, ma palun. Tõsiselt.”

„Ei, ma tahan sinuga olla!”

Aga nüüd ei vastanud mulle enam Nicki hääl.

„Hei! Mina, Joe. Lily, pole midagi, mille pärast muretseda. Temaga saab korda.” sõnas Joe rahustav hääl.

Millegipärast mõjus see lohustavalt. Ja ma suutsin rahuneda.

„See...on seoses tema haigusega? Diabeet?” küsisin ma, hääl peaaegu sosinaks tasandatud.

„Jah. Lily, säilita ainult rahu, eks?”

„Mhm.” pobisesin ma vastu.

„Ära muretse. See lihtsalt vahel..jah. Igatahes, kõik saab korda, selge? Käsi, et Cristal sulle natuke teed keedaks, istu rahulikult maha ja ära hakka igasuguseid hullusi mõtlema. Usu mind. Minu sõna, et kõik ON korras.” rääkis Joe.

„Mhm.” vastasin ma jälle väriseval häälel.

„Olgu. Ja rahu, ära siis unusta. Tsau, varsti räägime!”

„Mhm.”

Kõne katkestati. Telefon koos minu käega lihtsalt vajus voodile.

„Lily ja Cristal, me peame rääkima.”

Tundus, et nad olid seal juba natuke aega seista saanud. Ilmselt ka kõnet kuulnud.

Pöörasin pilgu telefonilt ukse poole. Seal seisid mu ema ja isa, tõsised näod peas. Sisetunne aimas midagi vägagi halba. Midagi liiga halba.

„Me lahkume.” sõnas mu isa.

Me mõlemad vahtisime Cristaliga, suud pärani lahti.

„Mi-mida?” kogelesin mina.

„A-aga...mina pidin ju jääma?” küsis Cristal.

„Jah. Sina võid jääda. Saad siin veel äriga tegeleda, sa oled täisealine ja eks on aeg, et sa olekski iseseisev.”

Nägin, kuidas Cristal õnnest särama lõi. Aga nähes minu kohkunud nägu, tõsines ka tema ilme märgatavalt.

„Aga Lil?”

„Tema tuleb loomulikult kaasa. Ja Lily, me pole sinu ja Nicki suhtega nõus.”

Ma ei kujutanud, et mu suu veel rohkem lahti vajuda saab, aga sai.

„Kuidas? Aga alguses...”

„Me saime aru, et sa pole valmis. See lahusolek, te olete liiga noored, Nicki haigus..”

Viimane asi ajas mind kohutavalt närvi.

„Mis tema haigus siia puutub??” küsisin ma mürgiselt.

„Sa poleks nii raskeks asjaks valmis.”

„Miks teie otsustate, milleks ma valmis olen??”

„Lily, sa oled veel liiga noor, ma tean, sa mõistad.” ütles mu ema, tahtes mind kallistada.

Lipsasin aga kiiruga tema haardest minema.

„Mina POLE nõus.” protestisin ma vastu.

Ema vaatas mind, sellise haletseva pilguga.

Mõlemad, mu ema kui ka isa, läksid mu toast välja.

Ennem lisas aga mu isa veel: „Hakka siis vaikselt pakkima.”

„Mida? Me lahkume lähipäevil? Aga mu sünnipäev??”

„Eestis pead. Täna on laupäev. Ja esmaspäevaks on meie lend.”

Ma olin täiesti šokis. Ma muretsesin ikkagi Nicki pärst, kuigi Joe ütles, et kõik saab korda. Ja nüüd, et ma pean lahkuma? Kust see tuli? Ma tean, et mu vanemad varjasid midagi.

Koputasin pisaraid pühkides ema ja isa toa uksele.

„Sisse.”

Astusin nende tuppa.

„Mõtlesid ümber? Oled ikka mõistlik, ja tuled vabatahtlikult?” küsis mu ema.

Ma ei vastanud. Vabatahtlikult. Appi. Ta naeratas mulle. Kuidas ta suudab?

„Järelikult ei mõelnud.” ütles ta pead norgu lastes.

„Aga kas nii ei saa, et ma veel selle ühe kuu olen siin? Ma saaks veel temaga oma sünnipäeva tähistada ja..”

„Me lahkume juba homme.”

Ma neelatasin. Mul hakkas järsku kohutavalt valus.

„Aga...”

„Ära kauple. Mine, paki.”

Mu ema jätkas oma asjade pakkimist.

Ma tundsin, kuidas vihapisarad mööda mu põski alla langevad.

„Aga koduõpe näiteks? Ma ju...”

Ma vaikisin, kui tema pilku nägin. Ma teadsin, et seda ei muuda nüüd miski.

„Ma EI lähe.” ütlesin ma läbi pisarate.

Mu ema ei vastanud.

Jooksin sealt välja ja tahtsin oma tuppa joosta aga ma ei suutnud. Ma vajusin põlvili keset koridori. Panin pea põledele ja üritasin rahuneda. Ma ei tea, kui kaua ma seal oleks olnud, kui Edward poleks tulnud, koos kolmikutega.

„Eeeva!” hüüdis ta, ise mind silmitsedes.

Naine tuli trepist üles, nägi mind ja ta silmad läksid ehmatusest suureks.

„Tulge, lähme” ütles ta lastele ja viis nad kähku alla tagasi.

Kui nad läksin, kuulsin Angeli häält:”Emme, mis Lily’l viga on?”

Vastust sellele ma enam ei kuulnud.

„Tõuse Lily, tule. Ma aitan sind.”

Ilmselt kõik teadsid juba. Vähemalt nii ma eeldasin, sest ta ei küsinud sõnakesti.

Ma üritasin tõusta, aga see oli liiga võimatu.

Ma nagu tajusin ja sain kõigest aru, aga mu keha oli täielikult halvatud.

Edward võttis mu sülle ja kandis mind oma tuppa.

Ma mõtlesin et ta jätab mu üksi sinna nuuksuma, aga ma eksisin. Ta jäi sinna ja paitas vaikselt mu pead. Ja mina nutsin. Kuigi ta lohutas mind, ajas see mu veel rohkem nutma.

Ma teadsin, et homme see juhtub. Ma ei näe enam Nicki. Niipea mitte. See mõte ajas mu hulluks, ning ma ajasin ennast istukile, tahtes minema joosta.

„Rahu!” hüüdis Edward ja püüdis mind maha rahustada.

„Ni-nick.” nuuksusin ma nagu segane.