48. osa

„Appikene, andke andeks! Mul on vahel komme kukkuda. Ma sain sellest küll vahepeal üle siin, aga...”

Kuna ma olin kukkunud peaaegu kõhuli maha, üritasin ennast nüüd käte abil püsti ajada. Tõstsin pea püsti, niiet mu juuksed Lydiale vastu nägu lendlesid.

Nüüd tabas mind selline üllatus, et ma ei olnud kindel, kas ma näen und või olen ärkvel.

Olime mõlemad põlvili maas, näod vastamisi.

Mu süda hüppas rõõmust ja mu kõhust käis läbi imelik jõnksatus – Nick !

Vaatasime tükk aega üksteisele lummatult otsa, ilma et me sõnakestki ütleks. Ma tundsin, kuidas mu hingamine muutus harvemaks ja katkendlikumaks. Nick vaatas mind täpselt sellise igatseva pilguga...ja suudles mind. Kiiresti ja kirglikult. Ja eemaldus minust kähku, nagu kartes kõrvetada saada. Kogu selle aja olin ma hinge kinni hoidnud. Mu silmad olid nagu tema küljes kinni. Ta pööras pilgu minust eemale ja aitas mu viisakalt püsti.

„Kuidas..läheb siis?” küsis Nick.

„Hästi.”

„Olgu.”

„Tohib, ma siis tuleks sisse korraks?”

„Olgu.”

Avasin talle ukse. Astusime mõlemad sisse.

Cristal ja mu ema tulid meile vastu.

„Oi kui kena, et sina ka ikka aega tulla said!” sõnas ema lahkelt Nickile.

Nick naeratas. Ja mina olin tema naeratusest lummatud. Otsisin vaikselt ta kätt, et sellest kinni võtta. Ja ma leidsingi selle aga ta tõmbas oma käe kähku ära. Läksin temast kiirelt eemale, et mitte hullusi teha.

Ema läks kööki.

Seisime seal kolmekesi. Mina olin ennast nüüd Cristali külge kleepinud. Kõik oli väga hea, kuni mu õe mobiil helises. Ta köhatas ja ruttas söögituppa, jättes meid sinna kahekesi.

Ja seda ma kartsin. Temaga kahekesi olemist.

Nick vaatas ringi, nagu ta oleks siin esimest korda. Mina põrnitsesin jällegi põrandat. Järsku tegin ma selle ära. Hüppasin talle kaela ja suudlesin teda. Alguses suudles ta mind hoogsalt vastu, mind enda vastu surudes. Aga siis lükkas mu ettevaatlikult eemale.

„Lily.” ütles ta.

„Mida?!”

Ta vaatas mind sellise veidi pahase pilguga.

„Ah et sina võid mind küll ennem suudelda aga mina ei tohi??”

„See oli nii lühike. Ja pealegi ma ei suutnud lihtsalt.” otsis ta ndale vabandusi ja ettekäändeid.

„Hah. Ja mis sa arvad, et mina ei tunne seda?”

Ta ei vastanud midagi.

„Mina ei tea enam...” vastas ta veidi segaduses olles.

„Mida ei tea?” pärisin ma uudishimulikult.

„Me ei tohiks nii lähedased olla. Sest kui sa ära lähed...” ta pööras pilgu minult ära.

Naeratasin rahulolevalt.

„..siis?”

Ta tuli kindlameelselt minu juurde, võttis minu ümbert kinni ja naeratas mulle. Tahtsin teda suudleda, kuid ta pööras pea eemale.

Ta vaatas mulle silma. Ma jälgisin teda pingsalt silmi kissitades.

„Ma ei saa. Täna õhtul. Veel. Viimast korda. Täna. Õhtul. 21.00”

Nende sõnadega lasi ta minust lahti ja tormas minema, jättes mu sinna seisma nagu nuiaga pähe saanud.

Kuid ta tuli veelkord tagasi.

„Täna siis. Täna jah.”

Muigasin ta üle.

„Tahtsid midagi?” küsisin ma, hoides naeru tagasi.

„Ei...see tähendab jah.”

„Mida?” ütlesin ma kulmu kortsutades.

„Ainult korraks?” küsis ta.

„Mida ainult korraks?”

Nüüd ma küll ei saanud aru mis ta mõtles.

Ta tuli suudles mind veelkord. Ja veelkord.

„Anna andeks. Ma lihtsalt ei suuda enam teisiti. Ja ma tõesti ei tea, mis sa minuga teinud oled...” sõnas ta ja ruttas siis minema.

Jäin talle järele vahtima, nagu arvates, et ta tuleb ühe korra veel tagasi.

„Olgu. Jah. No selge. Tsau siis.” ütles Cristal ja lõpetas kõne.

„Noh?” küsis ta.

„Mis noh?” küsisin mina vastu.

„Mis te tegite?”

„Ei midagi.”

Cristal vaatas mind puuriva pilguga. Rääkisingi talle kõik ära.

„Niiet...kell 21.00? Kus?”

Kehitasin õlgu.

„Eks ta tuleb mulle järgi....ma arvan...”

„Sa ju ei mõtle minna?”

Nüüd vaatasin oma õde veidi kurjalt.

„Mida ma siis tegema peaksin?”

„Ära mine.” sõnas ta, nagu see oleks nii lihtne.

„Tule, minul on plaan.”

Ta tõmbas mind käest ja tiris mind üles, enda toa poole.