29. osa

Ärkasin. Nick oli ka ikkagi magama jäänud. Kell oli juba kaksteist. Ma tundsin, kuidas mu pea unisusest lausa valutas. Võtsin õrnalt Nicki käe enda ümbert ära, et ennast istukile sättida.

Haigutasin. Ja järgmisel hetkel tundsin, kuidas mu silmad raskelt lihtsalt kinni tagasi vajusid.

Ei. Tõesti, ma pean üles tõusma. Aitab jamast.

Tõusin äkiliselt üles, et mitte jälle magama vajuda aga seeliigutus äratas ka Nicki, kes mind tagasi pikali tõmbas.

„No kuule. Ma just sain püsti ennast kuidagi ja sina tõmbad mu tagasi jälle.” ütlesin ma talle.

Tahtsin karmimat nägu teha, aga see polnud võimalik. Selle asemel naeratasin.

„Hommikut sullegi jah.” ütles ta mulle muigega.

Ta suudles mind. Ohseda. Nüüd vajusin ma küll täiesti tagasi, keset patjade kuhja.

„Ma mõjun nii halvasti?” küsis ta naerdes.

„Hullemalt. Aga mitte nii kohutavalt, nagu sulle see banaanisort.” turtsatasin ma vastuseks, kui mulle meenus meie eilne jutt.

Otsustasime, et me mõlemad peaksime tõesti ennast üles ajama. Kindlasti isa on juba närvilisusest ära suremas.

Seisime peegli ees. Kohendasin oma juukseid. Ma parem ei hakanud neid harjama, sest sellest poleks mingit kasu. Nicki puhul oli sama asi. Naersime mõlemad, ise üksteise soenguid normaalsemateks teha üritades.

Läksime uksest välja jaa....üllatus-üllatus. Mu isa seisis ukse taga.

Ma ei hakanud naeru kinni hoidmisega vaeva nägema ja naersin ikka kogu täiega. Nick püsis igaks juhuks vaiksemalt.

Võtsin Nicki käest kinni ja tõmbasin teda kättpidi trepi juurde, ise rõõmsalt keksides.

Kui alla jõudsime, suudles mind Nick veel korra ja ütles: „ Täna õhtul lähme sinna majakesse.”

Ja suudles mind veelkorra.

„Uuuuiiiiii!” kostus Cristali hääl.

Ma ei põdenud üldse enam sellepärast, et ma Nickiga teiste ees suudlesin. Vaadaku kõik kes tahavad! Täitsa ise teavad.

Läksime kööki, aga kummagil just erilist isu polnud. Selle asemel, suudles ta mind veel korra. Paistis, et kõik olid sellega ära harjunud. (Ainult Eva oli öelnud, et me kolmikute ees natuke ennast talitseksime.Ei tea, miks kõik meilt talitsemist nõudsid?Olime siis nii pöörased?)

Ainult isa...jahh. Tema tegi alati pähe sellise näo, nagu peaks ta kohutavalt mõru tabletti võtma.

Aga üritasime sellest mitte välja teha.

Nick ütles mulle, et ta peab kindlasti kodus käima, oma vendade tohutut uudishimu taset alandama ja isa veidi rahustama.

Ja siis lubas ta tagasi tulla.

Kuid ta juba hoiatas, et järgmisel nädalal läheb kiireks, ja ta peab palju aega stuudios veetma.

See mõte muutis mind veidi rahutuks ja tohutult kurvaks. Aga lohutasin ennast, et oli veel neljapäeva hommik.

Põhimõtteliselt kohe läks ka Nick ära.

Istusime õega tagaaeda, võtsime jäätisekokteilid(mida Nancy meile oma isikliku retsepti järgi valmistanud oli) ja mõned ajakirjad ning istusime basseiniääres olevatele toolidele. Rääkisime niisama igasuguseid tüdrukute asju ja vatrasime Nickist. Rääkisime uudistest, mida ajakirjad meile pasundasid ja nautisime niisama ilusat ilma. Kuid see kõik katkes, sest kuulsime, kuidas hoovi sõidab auto.

„Jess, Nick!” hüüdsin ma ja tormasin ma ilma midagi mõtlemata maja ette, Cristal kiirelt minu järel kõndides.

Imestus oli suur, sest maja ees oli hoopis täiesti võõras auto. Pettumus. Ei tea, kuhu Nick küll jäi.

Autost tuli välja natuke vanem mees. Mul läks kõhust külmaks. See oli Pauli isa. Ja asi läks hullemaks. Autost väljus ka Paul. Cristal seisis minu kõrval, suu pärani lahti. Hullemaks andis minna.

Ma juba kaalusin võimalusi. Ma kavatsesin Pauli millegiga veelkord visata. Aga kahtlus see: kas selle tühja savist lillepotiga või rauast kujuga?

Tõmbasin õde käest enda järel ja marssisin enesekindlalt auto juurde. Saatsin mõlemale oma kõige mürgisema pilgu, kuid hetkel, kui ma tahtsin just midagi väga õelat öelda, avanes auto uks. Sellest väljus veel keegi. Mu julgus oli täiesti kadunud ja jalad nõrgad. Ajakiri, mis mulle suure hooga siia tulles kätte oli jäänud, kukkus põrandale.

Järgmisel hetkel tajusin ma vaid külma kiviplaati vastu enda nägu.