43. osa

Keegi oli just majja sisenenud. Edward ja mu isa astusid sisse. Piiusime Nickiga neid ärevalt.

„Tervitus!” sõnas Edward meile rõõmsameelselt.

„Nick, sina siin?” küsis isa selle asemel, et viisakalt tere öelda.

Nick noogutas ja pööras pilgu eemale.

„Tere jah, isa. Mis te nii vara kodus teete?”

„Meil jäid kogunisti KAKS koosolekut ära. Tööl oli täiesti hullumaja. Ja mina veel eile tegin neid faile ja kontrollisin, kas kõik klapbi...Ja täna jääb kõik ära.” ütles Edward nördinud häälel, endalt pintsakut seljast võttes ja seda Bellile ulatades.

Isa põrnitses meid kahtleval pilgul. Lasin Nicki käest lahti, läksin isa juurde ja tirisin teda kättpidi eemale, esikusse.

„Isa. Võta vabalt palun! Kõik on korras. Ja ma võin vanduda, et me ei tee SEDA, mida sina arvad. Ja ma tahan, et sa mind usaldaksid.”

Isa vaikis.

„Päriselt ka. Kas ma olen sulle kunagi andnud võimaluse ennast mitte usaldada?”

„Tegelikult ei.” Vastas ta mulle otsa vaadates.

„No näed. Ausõna, isa. Siis usu ja usalda mind. Ja lõpeta see hapu näo tegemine! Me Nickiga saame asjadest täiesti hästi aru ja teame, mis on mõistlik, mis mitte.”

Jällegi vaid vaikus. Ta ainult noogutas.

Raputasin pead ja lootsin südamest, et talle sõnum kohale jõudis.

Pöörasin ennast ümber ja tahtsin kööki minna.

„Lil?”

Peatusin koheselt, pöördusin ja vaatasin talle küsivalt otsa.

„Ma usun sind. Ja ...ja teda. Nicki.” ütles ta, silmad maas.

Naeratasin rahulolevalt.

Aga et papsile tagasi teha, ei öelnud ma samuti midagi, vaid kõndisin ilma sõnagi lausumata tagasi kööki, endal kohutavalt rahulolev tunne.

Kööki jõudes nägin, kuidas Nick mobiiliga rääkis.

„Rahu nüüd. Mis? Kes? Tõsiselt.”

„Tänavalt?”

„Miks sa nii vaimustatud oled? Sa ju ei kujuta ettegi.”

„Nojah. Olgu olgu. Ma juba tulen.”

„Tuled siia? Oled sa hull peast? Lily pool pole mingi külalistemaja, eksole.”

„Ta oli lihtsalt eksinud? Aaaa. Aga. Ikkagi. POLE külaliste maja. Miks sa teda meie poole ei vii?”

„Kardad isa?” irvitas Nick.

„No okei. Tule. Aga kui Lil nõus pole, siis kaob siit kust tuul eks? Ma ei taha talle mingit tüli valmistada...”

Kõne lõpetati.

„Kes see oli?”

„Kevin. Mees on täitsa hulluks läinud.”

Kortsutasin kulmu.

„Mida sa selle all mõtled?”

„Ega ma ka täpselt aru ei saanud....” sõnas Nick mõtlikult.

„Mis siia tulekust te rääkisite?”

„Õigus. Oh jumal, ta tahab siia tulla. Tal on mingi. Noh...jah. Nagu ma ütlesin, ega mina ka päris hästi aru ei saanud. Aga ta vist hakkas siia poole liikuma. Oled sa üldse nõus? Sest kui...”

Hakkasin naerma.

„Minugi poolest. Asi hakkas mind ka huvitama.” vastasin ma talle ja suudlesin teda.

Kui elutuppa telekat vaatama läksime, rääkisin Nickile, mida ma oma isale öelnud olin.

Nick ei tahtnud küll eriti uskuda ja arvas, et ta pole just ikkagi väga oodatud.

Aga kui isa meist paar korda mööda tormas, siis jäi Nick vist uskuma. Sest ühel korral isa tuli, istus Nicki kõrvale(mitte meie vahele, nagu tavaliselt) ja ütles, et ta usaldab teda ja et kui ma 18 saan, siis Nickil on tema luba olemas.

Me saime Nickiga kohe aru, mis luba ta mõtleb.

Ei suutnud lihtsalt üksteist tagasi hoida – Nick suudles mind.

Nüüd nägin silmanurgast, kuidas isa vaid muigab, püsti tõuseb ja minema läheb.

„Vau. Uskumatu. Sa oled meil LIHTSALT imeline!” hüüatas Nick üliõnnelikult.

Ta suudles mind veelkord.

„Sa paistad vaimustunud.” ütlesin ma teda peatades ja naeru tagasi hoides.

Ta tõmbas mind enda ligi ja kaisutas mind veelkord.

„Ma saan aru, et sa oled vist õnnelik.” ütlesin ma läbi naeru.

Ta ei vastanud sõnakestki.

„Okei. Ära nüüd ära lämmata.” ütlesin ma muigega.

Kuulsime uksekella.

Tõusime püsti. Enne veel, kui liikuma hakkasime, andis ta mulle musi.

Tõsiselt. Ma tunnen, et nüüd olen küll vist oma õnne leidnud...

Aga see selleks.

Ruttasime kiirelt välisukseni ja jõudsime ette Bellist, kes juba ust avama minna tahtis.

Niipea, kui Nick ukse avas, tormas sealt sisse Kevin. Endal selline pöörane ilme peas ja keegi seisis ta taga. Oli näha, et kellegi sinakad silmad poisi selja tagant piilusid.