49. osa

Seierid kellal näitasid, et viie minuti pärast on kell täpselt 21.00.

Istusin koos oma õega ükskõikselt diivanil ja plõksisin sihitult kanaleid.

Kuulsime uksekella. Cristal muigas ja mina hoidsin oma pilgu ikka veel ekraanil. Otsustasin lihtsalt mingi uudistekanali kasuks. Kusjuures, tavaliselt ei vaadanud ma uudiseid. Neis leidus liiga palju asju, mis tekitavad masekat. Ja mina ei kavatse masekas igatahes olla.

Uksekell helises jätkuvalt. Tundus, et kuulsime kellegi samme. Panin heli vaiksemaks. Me mõlemad võisime selgelt ära tunda Annabella kiired ja lühikesed sammud.

Niipea, kui käis ukseplõksatus ja kuulsime kellegi tervitamist, panin heli taas kõvemaks.

Nick astus tuppa.

„Hei!” ütles ta.

„Hei.” vastasin ma ja me viipasime talle lihtsalt käega.

Poiss vaatas meid mõtlikult.

„Eee...me lähme siis?”

„Ei.” vastasin ma, pilk ikka uudistel.

„Ma tahan uudiseid vaadata.” lisasin ma asjalikult.

„Lil, luba mul meelde tuletada, et sa EI vaata tavaliselt uudiseid.”

„Nüüd vaatan. On ju vaja teada, mis ümberringi toimub.”

Nick vaatas meid mõlemaid sellise pilguga, nagu me oleks natuke hullud. Kuid ta lõpetas siiski põrnitsemise ja istus Cristali kõrvale.( Minu kõrval polnud ruumi, kuna ma istusin nii diivani ääres, kui võimalik.)

Vaikus kestis päris kaua, kuni mu ema selle katkestas.

„Oi, tere Nick.”

„Tere.” vastas poiss lahkelt naeratades.

„Cristal, mul läheb abi vaja. Tee kähku parem.” lisas mu ema ja kiirustas minema.

„Pekki.” sosistas Cristal mulle otsa vaadates.

Seda polnud meie plaan küll ette näinud.

Ta tõusis nii aeglaselt püsti kui võimalik ja hakkas venitades köögi poole astuma. Kuigi, ma ei tea, kas sellist jalgade järel lohistamist just astumiseks saab nimetada.

Niipea, kui Cristal läinud oli, istus Nick minu kõrvale, pannes mulle käe õlale. Üritasin sellele mitte reageerida, kuigi samas tundsin, kuidas mu kõht nagu suure liblikaparvega täitus.

Köhatasin, et oma mõtteid sellest eemale viia. Aga ma oleksin võinud ennast kasvõi hulluks köhida, ka see poleks aidanud. Miski poleks.

Ta vaatas mind väga kahtlase pilguga.

„Lähme siis?” küsis ta.

„Kuhu?” küsisin ma, endal hääl värisemas.

Tundus, et ta tabas selle värina mu hääles vägagi hästi ära.

Ta tõmbas mind õrnalt enda ligi. Üritasin nüüd uudistele keskenduda. Nagu uudistelugeja rääkis, oli mingile poele pommiähvardus tehtud. See on ju piisavalt õudne asi, et enda mõistust selgemaks saada?

Ta suudles mind õrnalt. Rabelesin ennast natuke kaugemale. Aga nii tugev ma polnud, et ennast täielikult Nicki haardest välja tõmmata. Ma ei jõudnud, tahtnud ega saanud.

Ta vaid muigas ja tõusis seejärel püsti. Huuh. See oli nüüd natuke parem, vähemalt ma ei olnud talle nii lähedal. Üritasin oma enesevalitsust tagasi saada.

„Kuidas tahad.” sõnas ta, endal näol väga kaval muie.

Täiesti ootamatult lükkas ta mind õrnalt diivanile.

„Noh, ega siin ka ju siis viga pole.”

Sain aru, mida ta kavatseb.

„Oled sa puhta segi läinud?? Ükskõik kes võib tulla praegu! Nick sa OLED totaalselt mõistuse ära kaotanud.”

Ilma, et mina midagi teha oleks saanud, ronis ta mulle peale ja suudles mind veelkord.

Jah, just SELLEPÄRAST oleks algse plaani pärast pidanud Cristal istuma minu kõrval. Miks pidi küll ema tulema??

„Nick, jumal hoidku. Sa oled ikka tõesti segi!”

„Võibolla.” sõnas ta, näol kõige armsam naeratus üldse.

Jälle jõudsin ma selleni, et mul oli ükskõik kas keegi tuleb või ei. Peamine, et ta kunagi ära ei läheks.

Siis torkas mulle pähe valus reaalsus, et varsti on ju kool. Et seda minu jaoks täiesti talumatut mõtet igati vältida, suudlesin edasi mõtlemise asemel Nicki. Meid ei suutnud küll keegi peatada. Ma ei saanud paremini enam tundagi. Ma eksisin.

„Tulevad!!” hüüatas Cristal sosinal ja meie hüppasime kiiruga püsti.

„Jumal hoidku, ärge seiske nagu kaks kivist posti, tehke midagi vähe loomulikumat!” hüüdis ta uuesti sosinal.

Vaatasime Nickiga üksteisele segaduses olles otsa, kuni Nick tõmbas mu istuma suudles mind. Aga palju tagasihoidlikumalt, kui ennem.

Mu vanemad tulidki. Huvitav oli see, et nad isegi ei öelnud midagi.

Me eemaldusime üksteisest aga tundsin, et Nick oma kätt minu seljalt küll ära ei võtnud.

Nick ütles neile veelkord tere. Aga mu ema ja isa vaatasid üksteisele nördinult otsa ja tormasid minema, nagu keegi ajaks neid taga.

Mina, Cristal ja Nick vahtisime üksteisele otsa.

„Mis nendega on?” päris Nick.

Mina ja Cristal kehitasime Nickile vastuseks õlgu.

Ja tõesti, ma pole neid kunagi sellistena näinud. Nad olid näost täiesti kaamed ja olid vaid midagi hädiselt Nickile tervituseks vastu mühatanud.

Ka Cristali näost peegeldus segadus.

Kui Nick läinud oli, otsustasime meie Cristaliga natuke luuretööd teha. Ema ja isa rääkisid oma toas. Hiilisime ukse taha ja jäime hinge kinni hoides kuulatama.

„Kuidas me talle seda ütleme?” küsis mu isa.

„Ma ei tea. Aga ta saab sellest üle. Ja me ei luba tal siia jädäa. Ta on selle poisiga liiga lähedane. Ta peab lõpetama elamise unistustes.”

Ma neelatasin ja mu hingamine muutus kiiremaks. Mul oli tunne, et kohe juhtub midagi kohutavat. Midagi täiesti ootamatut.

„Aga millal siis?” päris mu ema.

„Ma arvan, et...”

Aga ma kuulsin enda toast mobiilihelinat.

Viskasime asjale käega ja jooksime vaikselt minu tuppa.

„Ja?”

„Lily?” vastas väga hädine hääl.

„Oh, Nick. Sina. Kuidas läheb? Ma juba ootan homset lõunasööki.” laususin ma naeratades.

Kuulsin kuidas ta köhatas.

„Nick, kas...kas midagi on lahti?”

Jällegi kõlas nii hädine hääl: „Mul...on ...väga halb. Ma arvan, et homseks...ma veel pole korras.”

„Nick, appi. Oled sa korras?? Ma tulen kohe sinna!”

„EI!” vastas hääl kindlalt.

Vaikus.

„Palun. Ma ei taha, et sa mind sellisena näeksid. Mu vennad aitavad mind. Kõik saab korda.” ütles ta hingeldades ja ta hääl oli vägagi anuv.

Vaatasin murelikult õele otsa.