30. osa

Vaikus.

Vaikus.

Ikka veel täiesti vaikus.

Kuulsin mingit undamist. Käisid mingid paugud ja tundsin äkitselt kellegi külmi sõrmi oma meelekohal. Ai! See oli nii valus. Mu pea tahtis sellest valust lõhkeda. Ma tahtsin seda kätt eemale lükata, öelda, et mul on nii valus. Aga ma ei saanud. Ma nagu oleks seal, kõike tajunud, kõike näinud.... Üritasin kätt liigutada, see oli võimatu.

Kuulsin mingit paanikas häält.

Ema! Ema! Kõik on korras, ema. Ma olen elus. Terve . . .

Tundsin enda kohal rahutut hingamist. See oli nii jube. Täpipealt, nagu selles nädalate taguses unenäos. Oli see ikka nädalate tagune? See oli nii õudne. Oleksin tahtnud joosta. Aga ma ei saanud isegi oma jalga õrnalt liigutada.

Toimus mingi madin...nagu rüselus. Kuulsin äkitselt kedagi Lily nime hüüdvat. Kellegi tohutult soojad ja hoidvad käed paitasid mu pead. Need olid nii teistsugused, kui olid olnud selle eelmise omad. Nüüd tundsin ma tõesti, et oleksingi võinud seal pikalt lamada. Nii hea..nii turvaline.

Metsik ja lõikav valu käis mu peast ja seljast läbi. Tahtsin karjuda. See oli nii piinav. Ma nagu oleks korraga õhku tõstetud. Kuskile peale pandud. Oleksin tahtnud protestida, aga see oli võimatu. Mul polnud ju viga midagi! Polnud ju...ei..olnud...

Kõik kadus ühtlaseks mustaks massiks.

-

Lily lamas muidu täiesti lumivalges palatis. Ainult seintelt jooksid mõned üksikud erineva laiusega triibud. Tüdruk lamas, silmad kinni, käsi suures lahases. Mingi aparaat piiksus valjult ja ühtlasel toonil. Ta nägi väga räsitud välja. Ta pea oli sidemetes ja nägu väikeseid plaastreid täis.

Keegi istus voodist veidi eemal oleval toolil, mis asus akna all. Nick. Nick oli juba kolmandat päeva kogu selle aja haiglas olnud ja kategooriliselt keeldunud sealt lahkumas. Ka kogu Jonaste perekond oli teadvusetut Lily’t vaatamas käinud. Lily’t olid üldse paljud vaatamas käinud. Nii sõbrannad, ema ja isa, õde, Jonased, Edward, Eva ja nende kolm tütart. Isegi osad isa töökaaslased olid Lily’le lilli viinud. Aga see ei äratanud tüdrukut. Ta oli nagu juba mainitud, kolm päeva täiesti teadvusetu. Arstid ei osanud midagi muud öelda, kui vaid seda, et seisund püsis stabiilne. Niiet polnud ei halb aga ka mitte hea.

-

„Kas ikka sama?” küsis Lily isa palatisse astudes ja ust vaikselt sulgedes.

Nicki pilk pöördus nüüd Lily isale.

Ta raputas õnnetult pead, nägu täiesti tuim.

„Sa peaks ehk puhkama.”

Jällegi vastuseks vaid pearaputus.

Lily isa Peeter istus Nicki kõrvale.

„Anna mulle andeks...kui sind võibolla just kõige paremini ei usaldanud....sa oled hea poiss.” ütles ta mõtlikult oma kingi silmitsedes. Talle polnud kunagi oma vigade tunnistamine kerge olnud.

„Pole midagi andeks anda.” ütles Nick masinlikult, pöörates oma pilgu taas Lily’le.

Peeter vaatas ikka veel enda ette maha.

Voodi poolt kostis mingit kummalist häält. Nagu keegi hakkaks lämbuma.

Nick oli välgukiirusel püsti ja Lily juures.

Oli tunne nagu tüdruk hakkas kohe lämbuma. Ta ahmis õhku ja tahtis kätega oma kaelast haarata.

„Kutsu arst!Kähku!” karjus Nick, ise üritades tüdrukut rahustada.

Lily isa tormas paltist ukse paukudes minema.

„Rahu!Tasa nüüd, kõik on korras, Lily?Lily!!”

„Ve..vett.”

Nick haaras kapi pealt veega täidetud klaasi. Lily üritas seda Nicki kõrvalabiga juua. Samal hetkel tormas uksest sisse arst ja mitu õde, nende järel Peeter.

„Palun, kõik välja!” ütles arst karmilt näidikuid silmates.

„Aga..” üritas Nick protestida.

„Välja noormees!KOHE!”

Peeter ja Nick läksid palatist välja, šhokeeritud näod peas.

- umbes tunni aja pärast –

Lily olukord oli taas stabiilne, ainult selle vahega, et nüdü oli ta ärkvel. Nickil lubati sisse minna. Arst tahtsi midagi Peetrile öelda, Nick aga tormas juba sisse.

„Lily!Kullakene, lõpuks ometi! Kuidas sul ometi on??” küsis ta ärevalt.

Tüdruk naeratas vaevaliselt.

„Tänan küsimast. Hästi.”

Nicki silmad olid täiesti vees.

Ta nägi vaeva, et ennast talitseda.

„ Sa oled nii kena.” ütles Lily kummaliselt uneleval toonil.

Nick turtsatas korraks ning suudles teda õrnalt laubale.

„Aga kelle juurde sa tulid?” päris Lily.