38. osa

„AWKWARD!” hüüdis Joe.

Nick vahtis oma venda väga kahtlasel pilgul.

Mina hakkasin lihtsalt naerma.

„Tere sullegi.” muigas Nick.

„Mmmhm. Igatahes, mis teete?” küsis Joe kavalalt, ise samal ajal millegipärast köögi poole piildudes.

„Seisame.” ütlesin ma muigega.

Joe vaatas mind üpriski pettunult.

„Kõigest seisate?”

Nick turtsatas naerda.

„Nagu sa näed, siis me ei istu jah eriti praegu. Aga tule siis edasi.”

Vennad kallistasid üksteist, seejärel suundusime kõik elutuppa.

Joe sosistas midagi Nickile ja tundus, et mõlematele tegi see öeldu väga nalja.

„Mida?” küsisin ma.

Joe raputas oma tukka ja ütles: „ Ei. Ei midagi.”

Pööritasin silmi. Mis venna värk neil käib alati. Siis on veel hullem kui nad kolmekesi on.

„Nii. Tegelikult on nii, et....meil on õhtupoole vajas stuudios olla. Kõigil KOLMEL.” rõhutas Joe veidi tõsinedes.

Nick põrnitses teda pahaselt.

„Ma ju ütlesin, et ma tõesti ei saa.” ütles Nick veidi anuvalt vennale otsa vaadates.

„Kas sa ei saa, või ei taha?” küsis Joe naeru tagasi hoides.

„Ei taha... Ei saa ka.” vastas Nick, mind endale lähemale tõmmates. Joe ei teinud sellest väljagi.

„Minu ausõna. Päriselt. Meil ei läheks kaua.”

„Kui kaua?”
”Üldse mitte kaua...” venitas Joe.

„No KUI kaua?”

„Umbeskolmvõinelivõiviistundi.” vuristas Joe. Jäi mulje nagu ta oleks lootnud, et kui ta selle kiiresti välja vuristab,kõlab see leebemalt.

„KOLM või NELI. Või VIIS??” küsis Nick mossis nägu tehes.

„No kuulge. See pole nii palju.” ütles Joe meile mõlemale korda mööda otsa vaadates.

Nick naeratas kavalalt.

„Jajah. Äkki läheks homme ka hommikupoole stuudiosse, mis? Päris hea mõte, kas pole?” ütles ta nagu muuseas.

„Haha. Küll mu vennake on ikka VAIMUKAS.” lausus Joe selle peale.

„Eee...misasja?” küsisin ma, ise mitte millestki aru saades.

„Ei midagi.” vastasid poisid kooris.

Huvitav, kas mina ka kunagi teada saan, mida nad salatsevad? Ilmselt... ei.

„Olen kohal.” ütles Nick lõpuks.

„Ideaaaalne.” vastas Joe selle peale õnnelikult.

„Mulle ka mõtled?” küsisin Joe käest, ise rohkem Nickile kaisu pugedes.

Joe naeris. Arvatavasti minu üle.

„Et sa teaks, käisin enne teie juurest läbi, kui siia tulin.”

Oota nüüd? Käis meie pool?

„Joe, sa käi...?”

„...Ja siis teile tulevad täna külalised ja sina saad siis ka õhtusöögil olla senikaua.” jätkas Joe, nagu ma poleks mitte midagi küsida tahtnudki.

Vahtisin teda, suu ammuli. Ikkagi, mispärast tema meie juures oli käinud?

„Suu kinni, süda jahtub ära.” ütles Nick mulle.

Joe naeris jällegi.

„Mis teil toimub?”

Nick ja Joe vahetasid pilke ja Nick tahtis midagi öelda, et mulle vahele segada aga ma ei andnud alla.

„Tasa. Nii. Mis on? Mida te plaanite? Joe, miks sa meie poolt läbi käisid?” küsisin ma Joe’d pilguga puurides. Oli näha, kuidas ta nägu veidi õhetas.

„Ta lihtsalt ...eee...astus läbi.” ütles Nick. Miks ta küll nii halb valetaja on?

„Jajah. Jah. Täpselt.” lisas Joe pead noogutades.

Veel halvem vale.

„Poisid. No tõepoolest. Rääkige parem ära. KOHE.” ütlesin ma karmilt.

Joe sai oma õhetamisest üle ja ütles oma vennale narritavalt: „Ta on sul karm tädi.”

„Üpriski.” sõnas Nick tõsise näoga.

„Head naljamehed. Ma lähen siis nüüd kööki.” ütlesin ma püsti tõustes.

„Mis seal?” küsis Joe.

„Naerma lähen.” ütlesin ma ja kõndisin köögi poole.

______________________________

Õhtul pidid poisid niisiis stuudiosse minema. Joe läks ennem üpriski varsti ära. Enne rääkisid nad loomulikult oma jutte jälle. Siis tuli jättis Joe ka minuga hüvasti ja läks. Mina olin need vähesed nõud ära pesnud ja panin need kappi. Seejärel arvas Nick, et ta viib mind koju. Ma küll natuke protestisin aga jäin siis tema arvamusega rahule. Ta lubas, et et enne ja peale stuudiosse minekut käib ta veel minu juurest läbi. See mulle igatahes meeldis.

/kodus/

„Lily!!” kiljatas Cristal, kui ma uksest vaikselt sisse astusin ja hüppas mulle kaela.

„Rahu nüüd. Sa poleks mind nagu kümme aastat näinud.” naersin ma.

Ka ema ilmus köögist ja tuli kallistas mind.

„Tore, et tagasi oled. Kuidas teil läks?Hästi?” päris ema.

Ma lihtsalt teadsin, et keegi pärib midagi sellist.

„Üpriski.” ütlesin ma naeratust alla surudes ja tahtsin juba trepist üles minna, kui isa ilmus nagu ei-tea-kust.

„Tere tütar.” ütles ta tervituseks ning kallistas mind samuti.

Ups. Nüüd alles hakkas ülekuulamine.

„Las ma võtan su kotid, viin ise ülesse. Saad seni siin võibolla õega juttu ajada.” ütles ta lahkelt.

Ei tulegi ülekuulamist? Kust see lahkus tuli?

Harry, meie autojuht, tahtis just kööki minna, kui mu isa talle täiesti ootamatult minu kompsud kätte surus.

„Ülesse, Lily tuppa. Aitähh.” ütles ta eemalviibivalt.

Ma TEADSIN!

„Lähme elutuppa?” küsis ta mulle kätt õlale pannes ja naeratades.

Tegin endale näole ka midagi naeratuse laadset. Kuigi see nägi pigem välja nagu ma tõesti ei tea mis grimass.

Aga kas ma võiksin natukeseks maa alla vajuda? Ette tänades, Lily.