27. osa

Nick avas mulle ukse ja astusin majja.

Ütleme nii, et kuskil nii ilusas kohas ma veel käinud polnud. Nüüd oli selge, et see maja, kus mina olin, polnudki nii suur, uhke või täislik.

Ma ei näinud, et majas kedagi oleks olnud.

„Kev!Joe!” hüüdis Nick minu kõrval, sulgedes ust.

Alguses oli kõik vaikne. Aga siis kostus ülevalt korruselt müdinat. Frankie tormas trepist alla, Joe tal kannul joostes.

„Oota nüüd, kuhu sa lähed!” hüüdis Joe.

Nick hakkas naerma.

„Frankie juba ületab sind kiiruselt? Vanaks oled jäänud meil.”

Alles nüüd märkas Joe meid.

„Oiii.” ütles ta elevalt ja selle asemel, et pidulikult tervitada, kallistas ta mind hoopis.

Huuu. See oli küll lihtsalt läinud.

„Keviiin!” hüüdis ka Joe.

Kevin tuli aga hoopis mitte trepist, vaid arvatavasti köögist.

„Hei!” ütles ta naeratavalt ja tuli kallistas mind samuti.

Nii. Kõik on korras. Sisendasin ma endale. Kõigest ema ja isa veel. Ja Frankie. Elan üle küll.

Peagi tulid ka Denise ja Paul, Frankie nende ees.

Frankie ütles mulle viisakalt tere ja kadus siis trepist üles.

„No kuhu nüüd?” hüüdis Joe ja tahtis talle järgi joosta, aga poisi ema peatas ta.

„Las ta olla. Meil on nüüd külaline.” ütles Denise naeratavalt.

Naeratasin ka.

Ka Denise kallistas mind. Paul surus mu kätt ja ütles mulle samuti sõbralikult tere.

Tegelikult, oli kõik ju täitsa hästi...

„Suundume siis elutuppa?”

Nick noogutas ja vaatas mulle otsa. Ma olin ilmselt näost üpriski kaame. Ta võttis mu käest kinni ja naeratas julgustavalt.

Liikusime elutuppa.

Lauale olid tõstetud mõned suupisted ja kohvitassid.

Aga kui aus olla, ei läinud mul midagi kurgust alla.

Kõik hakkasid omavahel vestlema. Ma olin tavaliselt küll vägagi jutukas aga seekord oli mul tunne, nagu ma oleks täiesti kõnevõimetu.

Kuulsin, kuidas nad arutasid mingist mängust. Vist jalgpall, mida nad eelmisel õhtul vaadanud olid. Ja minu mõte rändas ma ei tea kus. Mõtlesin veidi paaniliselt, mida oleks sobilik üldse öelda.

„Jah. Me ka armastame Cristal’iga jalgpalli.” ütlesin ma järsku.

Kevin turtsatas aga hoidis ennast siis tagasi.

Joe köhatas.

„Mmm...me..rääkisime, et kuidas meil asi selle tuuriga jääb.”

Ma tahtsin maa alla vajuda. Nemad räägivad tuurist ja mina järsku hüppan sisse teemaga, nagu jalgpall.

Üritasin edaspidi vestlusesse süveneda, aga ma ei suutnud. Suutsin vaid mõelda, kui hullusti ma endale häbi olin teinud. Kõik naersid just millegi üle. Ja mina jälle ei teadnud, mille üle küll ometi.

„Kus vannituba on?” küsisin ma Nickilt.

„Mine üles, ja vasakult esimene uks. See kõige lähedamal.” vastas ta.

Tõusin püsti ja läksin Nickist mööda ja mu jalg takerdus vaiba taha, niiet lendasin Paulile sülle.

Ajasin ennast kähku püsti ja needsin ennast maa põhja.

„Kõik on korras.” ütlesin ma ja tormasin kiirelt minema. Selle asemel, et trepist üles minna, läksin ma hoopisi kööki ja toetasin ennast vastu kappi. Kuidas ma sain nii teha? Kõik läks nii teistmoodi, kui vaja.

Ma ei tea, kaua ma seal olin. Ma vaatasin ainiti põrandat. Ma ei tea,kas ma sobin siia.

„Mis juhtus kullake?” küsis Denise hääl.

Võpatasin.

Ta muigas.

„Vannituba on üleval.”

„Aaa...” ütlesin ma ja tegin näo, nagu ma oleks ära eksinud.

Tahtsin just minna, kui ta mind peatas.

„Mis lahti on?” küsis ta.

„Ei ole midagi.” ütlesin ma, endal midagi kurgus kibeledes.

Denise pakkus mulle istet.

„Istu. Räägime.” ütles ta sõbralikult, ise teisele poole lauda istudes.

Venitasin ennast istuma.

Vaikus.

„Ma..et mul ka alati midagi sellist olema peab!” ütlesin ma, näo kätega kinni kattes.

Denise oli ülimalt rahulik.

„Aga midagi hullu ju polnud...” lausus ta lohutades.

„Ei olnud? Ma arvan, et Nick pole kunagi koju toonud ühtegi inimest, kes järsku hakkaks jalgpallist rääkima ja kõige lõpuks kukuks veel Paulile sülle!” ütlesin ma nördinult.

Denise naeris.

„Seda küll.”

„Aga see ju ei loe. Pole ju tähtis mis juhtub. Peamine, et teil kahel hästi on.”

See muutis mu meeleolu natuke paremuse poole.

„Tule, lähme nüüd. Ja tee rõõmsam nägu, eks? Kõik on korras!” ütles ta tõustes ja mind kallistades.

Enne köögist välja minekut, ütles Denise veel: „Minu arvates, oled sa väga armas.”

Naeratasin. Elutuppa astudes, tundisn ennast kindlamana. Istusin naeratades tagasi Nicki kõrvale, ja seekord ilma ühegi kukkumiseta.

„Nii.” ütles Paul, nagu ta ta oleks just midagi tähtsat otsustanud.