25. osa

Toetasin pea kätevahele ja ohkasin.

Piilusin ja nägin ka Nicki kulmu kortsutamas.

Tahes tahtmata, ma muigasin.

Ma võisin kindel olla, et mu sisemus tantsib polkat. Ta oli samamoodi mõelnud nagu mina. Jesss! Lihtsalt...tahtsin temaga koos olla. Noh, ei peagi ju siis kohe midagi olema. Tõesti, mida ma mõtlen. Appi. Hammustasin huulde ja pühkisin need mõtted peast ära, enne kui ma oma mõttekäigu peale kas nutma või naerma oleks hakanud.

Nick pani oma käe mulle põlvele.

„Lähme siis?” küsis ta.

Noogutasin ja sundisin oma näo nii emotsioonituks kui võimalik.

Hakkasime uksest välja minema, kui ta lihtsalt äkitselt õrnalt vastu ust lükkas ja suudles. Oi jummal. Kas ma olen ikka veel maapinnal?

„Nii.” ütles ta.

„Võime minna.” lisas ta, nägu tõsine.

Noogutasin talle otsa vaadates. Tundsin kuidas mu suunurgad üles poole tõusevad.

Pöörasin pilgu maha ja üritasin naeru kinni hoida. Mulle tundus et ma olen tõesti lollakalt õnnelik. Ma tahaks nii kohutavalt naerda, selle üle, et ma nii õnnelik olin. Järsku tuli mulle meelde, kui mu vanaema oli mulle kunagi öelnud, kui ma olin pahandust teinud ja mu ema minu peale pahandas, aga mina kohutavalt naerda tahtsin, ütles mu vanaema mulle: „Kui tahad naerda – naera. Sest vahel kui nutad, ei ole tihti mingit võimalust naeruks.”

Ma pursakasin ikka kogu täiega naerma, Nick ühines minuga.

Nii me siis läksime trepist alla, naerdes.

Kest kööki olev pikk laud oli kaetud. Pilgud olid jälle meil.

Muigasin ja vaatasin Nickile otsa. Ka tema muigas.

Tahtsime lauda kõrvati istuda aga...
”Ee...Lily ja Nick..ma mõtlesin, et teie, kui tulevased mees ja naine, istuksite ehk laua otsadesse.” ütles isa.

Algul ei jõudnud mulle asi üldse pärale. Loomulikult. Üks laua ots oli teisest umbes kilomeetri kaugusel, eksole. Selge pilt.

Nick tahtis juba teise otsa liikuma hakata aga kiskusin teda ta pluusist tagasi.

„Ei lähe läbii....” ütlesin ma nagu muuseas, ja istusin ise küll laua otsa ja tõmbasin Nicki enda kõrvale istuma.

Terve see lõunasöök meenutas mulle küll pigem tsirkust, kui söömist. Lihaviilu lõikamine valmistas mulle suuri probleeme, sest hoidsime Nickiga käest kinni. Lasin korraks ta käest lahti ja hakkasin noaga lõikama, aga lihatükk lendas Nicki taldrikule. Cristal, Eva ja mu ema ja Edward turtsatasid kõvasti. Isa näol püsis hapu nägu.

Meie Nickiga olime naerukrampides lihtsalt.

Nick võttis oma kahvliga oma taldrikult selle tüki ja pistis selle mulle suhu, ise sellise näoga, nagu ta tahaks pigem minu ära süüa, kui liha mulle anda või ise süüa.

Ma hakkasin naerma. Nähes isa veel hapumat nägu, üritasin ennast talitseda. Aga see oli võimatu. Me üritasime, aga ei saanud.

Vaatasin huviga lage, et rahuneda. Nick valis põranda.

Peagi oli lauas vaikus. Ma sirutasin kätt mahlakannu järele aga mu käsi läks otse keset kooki ja sai kreemiseks. Kõigil jälle nalja kui palju.

Nick tõmbas sõrmega üle mu kreemise käe ja tegi endale samuti ninaotsa roosa kreemiga täpi.

Me jäime üksteisele otsa vaatama ja ma ei jõudnud enam midagi mõeldagi, kui me juba suudlesime. Kuid see oli ülilühike suudlus. Sest kõik naersid. Ja mitte meie üle.

Isa oli just klaasist veinilonksu võtnud ja selle kurku tõmmanud, kui me suudlema olime hakanud. Üritasin nii väga naeru kinni hoida. Ma turtsatasin. Kuid sundisin ennast tõsiseks.

Nick vaatas üksisilmi oma mahlaklaasi.

Appikene. Mul on jälle nagu hulluse hoog peal. Ta on niivõrd ilus, armas nii...Ma lihtsalt tirisin oma pilgu temast eemale.

Köhatasin, et oma pead selgemaks teha. See ei aidanud põrmugi.

Ma pole kunagi tundnud midagi sellist. See oli nii taevalik ja uskumatu, samas ülireaalne.

Nüüd ma vist mõistsin tähendust, mida tõesti tähendab armastus.

„Et siis...kuidas selle aktsiaga läks?” küsis mu isa Edwardilt.

Me vaatasime Cristal’iga üksteisele otsa ja turtsatasime. Yeah, ofkoors. Kõik tahavad hetkel aktsiatest rääkida. Kindlapeale.

Tundus, et ka Edwardil polnud äriteemadeks tuju.

„Ei ea. Eks homme selgub.”

Isa noogutas. „Olgu nii.”

Sinnapaika jutt ka jäi.

See oli kõige friigim lõunasöök üldse. Kogu selle ajaga oli mu täiesti meelest läinud, et õhtusöök toimub seekord ju Jonaste pool. See võttis mu mõtte kaineks. Nüüd on hea teada, et mul on relv selle hullusehetke vastu. Igatahes, tõusime me Nickiga lauast ja vabandasime, et tahame värskesse õhku. Hah. Ei tea, kes seda uskuma jääks?