44. osa

„Tule nüüd!” ütles Kevin tema selja taga olevale tüdrukule.

Tema selja tagant astus välja ara pilguga tütarlaps. Arvatavasti veidi vanem kui Lily. Tal olid sinakashallid silmad. Ta riided olid üpriski korralikud, kuid ta püksipõlve oli suur auk.

Ta vaatas mulle ja Nickile arglikult otsa.

Vahetasime Nickiga pilke.

Nick tõmbas kulmu kipra ja tõmbas siis venna endaga Lily’st ja tollest võõrast eemale.

Oli kuulda, kuidas vennad millegi üle tuliselt arutavad.

„Sa ei saa ju lihtsalt nii! Ega ta pole mingi tänavalt leitud koer! Ta on inimene!”

„Aga no ta ei ütle ju! Mida ma siis tegema pean??” küsis Kevin närvi minnes.

Nick sosistas midagi, mida Lily kõrv eristada ei suutnud.

Lily üritas võõrale neiule naeratada, aga too ei teinud sellest väljagi, vaid vahtis esikut. Endal suu paokil ja silmad pärani.

Kevin ja Nick tulid tagasi.

„Nii.” ütles Nick kokkuvõtlikult

„Lähed otsid talle midagi süüa?” ütles Nick lõpuks mulle tähendusrikkalt otsa vaadates.

Noogutasin ja kutsusin võõrast endaga kaasa. Ta küll kahtles, aga järgnes siis mulle.

Enne, kui ma minema läksin, sostas Nick mulle: „ Sa ei usuks seda. Ma räägin sulle hiljem, eks? Võin vaid öelda, et Kevin on lihtsalt hull.”

Ma ei saanud küll hästi aru, mida Nick mõtles aga üks asi paistis Nicki arust täiesti kindel olema. Kevin pidavat hull olema.

Juhatasin tüdruku kööki ja pakkusin talle istet.

Ta oli täiesti vait. Otsisin taldriku, otsisin külmikust veidike salatit ja valasin talle klaasi mahla. Kui ma kogu selle kraami tema ette lauale asetasin, ei öelnud ta ikka midagi. Isegi ei tänanud, vaid hakkas isukalt sööma.

Mis saladus see nüüd siis oli?

Võtsin samuti laua taga istet ja põrnitsesin, kuidas ta sõi.

„Mis su nimi on?” küsisin ma lõpuks.

Ta peatas korraks söömise ja vaatas mulle otsa. Ning sõi siis edasi.

Mind hakkas see vaikus juba tüütama. No kuulge, nime võiks ju ikka öelda?

„Melissa.” ütles tüdruk vaikselt, võttes lonksu mahla.

Edasi oli samasugune vaikus. Kui taldrik tühjaks sai ja klaas ka, tõusis ta püsti ja oli ühe hetkega kadunud.

Ma ei jõudnud isegi midagi mõelda. Tormasin talle järgi.

Kui ma esikusse jõudsin, oli juba uks Melissa taga sulgunud. Kevin ja Nick olid samamoodi sellest üllatunud. Äkki taipas Kevin ja jooksis samuti uksest kiirustades välja.

Mina jäin Nickile küsivalt otsa vahtima.

„Mis toimub? Kust see tüdruk? Ta ei räägi sõnagi, ega midagi. Ainult oma nime ütles mulle pika vaikuse järel...”

Nick raputas pead.

„Kui teaks, oleks hea. Kevin väitis mulle, et kui välja läks siis lihtsalt...ühel hetkel, tormas talle see tüdruk otsa. Kev ei olnud osanud midagi teha, aga täiesti ootamatult tõmbas tüdruk teda käest ja otse poest välja. Nad olid jooksnud kuni selle pargini, tead küll, kuhu, eks. Nagu keegi jälitaks neid. Ja siis Kevin peatas ta ja küsis, et mis ometigi lahti on.”

„Ja edasi?”

„Too oli talle lihtsalt otsa vahtinud ja minema jooksnud. Kevin oli aga kiirem ja sai ta kätte. Ta ütles talle et ei taha halba. Kevin tegi talle ühe mahlajoogi välja ja siis nad läksid jalutama. Kevin oli üritanud temaga rääkida. Ja tüdruk ei öelnud talle midagi. Isegi ei tänanud.”

Noogutasin. Täpselt nagu minulgi. Isegi ei tänanud mitte.

„Ja nüüd on Kevin nagu täiesti ära pööranud. Ajab seda tüdrukut taga. Täiesti hull. See on nagu mingi müsteerium, mida ta lahendada püüab.”

Nick jäi vait.

„Ja ma arvan, et ta ei saanud teda kätte. Kevin oleks nagu ümber vahetatud. Täiesti pöörane asi...”

Kevin tuli uksest sisse, ise hingeldades.

„No?” küsisin ma.

Ta raputas pead ja toetas ühe käega oma külge, mis ilmselt suurest jooksust pistma oli hakanud.

„Kevin, sa ju ei teagi, kes ta on. Sa lihtsalt põrkasid temaga kokku. Ja nüüd on see läbi.

Mis sinuga küll on?” küsis Nick oma venna poole pöördudes.

„Ei. Nick. Usu mind, ma veel leian ta üles. Ma ei tea kuidas või kust, aga leian.”

„Kevin, sa ei tea nimegi!”

„Melissa.” sõnasin ma vaikselt.

„Melissa....” pobises Kevin rohkem endale, kui meile kahele.

- 2 nädala pärast –

„Mida asjaa?”

„Seda asja jah.” naersin mina.

„Tere tüdrukud!” hüüdis Joe, kes just meie juurde aeda oli tulnud.

Ta andis minu vastas istuvale Cristali’le musi, mille peale viimane üliõnnelikult naeratas.

Joe istus tema kõrvale.

„Mis te räägite siis?”

„Ei midagi.”vastas Cristal kavalalt.

Me olime just rääkinud minu sõbrannadest. Ei tea, kust meil küll selline teema tuli üldsegi. Aga igatahes oli Isobel mulle kirja saatnud. Ta tervitas kõikide poolt ja vabandas, et nad peaaegu kohe peale minu kukkumise asja kõik minema olid läinud. Aga nad olid otsustanud, et lähevad siiski laagrisse. Ja nii palju veel, et Pauliga nad enam ei suhtle.

Siiski mainis Isobel, et poiss, kes talle juba koolis kohutavalt meeldis, oli nendega samas laagris. Ja et see sama poiss oli temalt numbrit küsinud. Ta nimi olevat Kristo. Ja arvatavasti oli Kristo ka üks peapõhjusdest, miks Isobel kirja saatnud oli. Isegi tema kirjastiilist oli aru saada, et tüdruk oli kohutavalt õnnelik.

„Kevin pole ikka veel toda Melissat kuskilt leidnud?” pärisin ma Joe käest.

Ta raputas pead.

„Ma tõesti ei tea. See kõik on nii kummaline. Kevin on nüüd enam-vähem. Aga ta pole nii jutukas või lõbus, nagu tavaliselt. Aga küll üle läheb...”

Noogutasin pead.

„Ja Nick?” küsisin ma.

Sest viimasel nädalal olid kõik kolm venda pidevalt oma tööga hõivatud olnud.

Keegi kattis kätega mu silmad.

„Kolm korda võid pakkuda.” küsis keegi sosinal.

Rebisin need käed oma silmadelt, tõusin kiiruga püsti ja kallistasin Nicki kõvasti.

Nii hea oli, kui ta ikkagi oma töö kõrvalt ka minu jaoks aega leidis.

Ta suudles mind kirglikult.

„Uuuuu!” hüüdis Joe.

Kui Nick minust eemale tõmbus, siis ta vaid naeratas armsalt, laskmata ennast venna kommentaaridest häirida.

Nick kaisutas mind ning küsis siis Joe ja Cristali käest: „Mis te ise täna tegema pidite?”

„Eee....me jah..tahtsime sinna majja minna.”

Ma muigasin.

„Nick, on see nüüd kõikidele Jonastele mõeldud?”

Nick kehitas õlgu.

„Ju vist.”

Joe punastas natuke ning nad läksid Cristaliga tuppa.

Nick istus toolile, tõmmates mind enda sülle istuma.

Kiljatasin ja hakkasin selle peale naerma.

„Nii. Mul on mõte.” lausus ta mulle kavalalt otsa vaadates.

„Mõte? Mis mõte?”

„Nad lähvad sinna meie majja, eksole. No jaa...”

„Mis sa sellega mõtled?” küsisin ma, kuigi ma umbes arvasin, mida ta plaanib.

„Sul on võti ikka alles?” küsis ta, endal ikka veel selline kaval ilme nöol.

Ta suudles mind veelkord.

„Sa oled hull!” naersin ma.