Mõne päeva pärast taastus ka Lily mälu. Kuigi ta ei teadnud veel vaid väiksemaid detaile, tundis ta kõik talle tuttavad inimesed ära. Ja ka õnnetusest polnud tal veel eriti selget pilti, ainult nii palju, kui teised rääkinud olid. Arstid lubasid, et peagi pole talle enam midagi võõrast.
Kõik oli olnud üsnagi jube. Ma ei teadnud ju isegi kes mu ema või isa on. Või Nick. NICK.
Ma ei mõistnud ühte asja. Kas Nick oligi selline ärev, või oli asi minu üliheas kujutlusvõimes.
Ja sealt ta jälle tuligi. Selle asemel, et mulle midagi tervituseks öelda, ütles ta hoopis üpriski pahuralt: „No kuhu Cristal kadus? Miks ta sind küll üksi peab jätma?”
Ta tuli, andis mulle käigu pealt ühe põsemusi, kohendas mu patja ja istus toolile.
Tahtsin talle midagi öelda, aga juba ta katkestas mind.
„Nii. Nüüd sina üritad magada. Kohe praegu. Vastuvaidlemist pole. Ja ära muretse, mina ära ei lähe.”
Mulle aitas!
”Saad sa aru Nick! Ma ei jõua KOGUAEG magada!!!” ütlesin ma pahuralt istukile tõustes. Istukile tõusmine oli viga. Mu peast käis läbi jubedalt terav valu. Eirasin seda, ise sisemuses karjudes.
Nick oli veidi kohkunud ja vaatas mind suurte silmadega.
„Sa oled mind kogu aeg jälginud! Ei mingit armastust enam, sa oeld nagu mingi robot! Tõsiselt. Ja ma ei või kahte sekundit ka üksi olla! Eino tõesti. Mis sul viga on??” küsisin ma, nüüd tundes juba valu enda käes.
„Sa ei saa aru.”
„EI. SINA ei saa hoopis aru. Ma tahan ka vahel üksi olla. Ja ma arvasin, et kui mind vaatamas käid oled selline nagu ikka. Armas, hooliv, soe ... Aga tõsiselt! Mul on ka kõrini.”
”Usu või ei, aga sa vajad kaitset.” ütles ta pingsalt põrandat vahtides.
„Ma pole enam 8!”
„Ja sa pole veel 18 ka!” kõlas vastus.
Lasin kuuldavale valju turtsatuse. Kiskusin teki üle pea. Lootsin, et ta ära läheb.
Aga kus sa nüüd sellega! Tema ei kavatsegi liikuda! Tõmbasin teki oma terveks jäänud vasaku käega pea pealt ära ja vaatasin talle nõudvalt otsa.
„Mis on?” küsis Nick.
Raputasin pead. No mis tal ometi viga oli? Ma lausa tundsin, kuidas ta mind närvi ajas. Ma ei tahtnud isegi midagi vastata. Või ma ei osanud midagi vastata. Võtsin oma pea alt suure padja ja surusin selle enda näole.
„Mis sa üritad ennast ära lämmatada või?” küsis Nick.
„Lõpeta ära, tõepoolest, Lily.”
„Aga vat ei lõpeta.” ütlesin ma talle padja alt.
„Ära mängi lolli.”
„Ei mängigi. Äkki ma olengi. Ja mis siis, kui olengigi. Ja pealegi, sul on niikuinii ükskõik, kui ma ka lämbuks.” kostsin ma kiuslikult padja alt.
”Lily, ma ei tahaks seda öelda, aga praegu sa tõesti kõladki nagu 8- aastane väike vinguv laps.” ütles Nick.
„Lõpeta ära! Nick, sa ....issand. Sa oled nii....... Aaaah !!” ütlesin ma patja näolt ära võttes.
Nick tõusis püsti. Ta tahtsi palatist lihtsalt välja tormata.
Ma läksin selle peale veel rohkem närvi. Ja ma tundsin, kuidas mu kurgus kohutavalt kripeldab.
„Jah! Torma nüüd välja ka veel! Põgene minu eest.”
Nick peatus.
Kurgus hakkas midagi aina enam kripeldama. Esimene pisar oli juba mu põsele langenud.
„Ega mina ka põgeneks enda eest. . .” ütlesin ma, võttes padja ja seda kaisutades.
Nick tuli istus minu voodi äärele. Pöörasin pilgu enda kätele, mis närviliselt teki äärt näppisid.
Selle asemel, et midagi öelda, suudles Nick mind. Ja ei, mitte kerge põsemusi, vaid ikka päriselt. Nagu enne minu õnnetust. Kui me nii õnnelikud olime.
Ma olin sellest nii kohkunud. See oli nii imelik. Heas mõttes imelik. See oli nüüd Nick. Mitte see hull, kes mind juba maniakaalselt vaatamas käis. Millegi pärast oli mul veidi häbi.
Nick viskas minu kõrvale pikali, võttes mind kõvasti kaissu.
„Ma olen seda ammu teha tahtnud.”
Toetasin oma pea temale.
„Anna andeks . . .” ütles ta.
„Nick. Sa ju tead, et midagi pole andestada. Lihtsalt mina...”
„Ei. Mina. Viga on minus. Ma pean seda rahulikult võtma.”
„Mida sa pead rahulikult võtma?” küsisin ma.
„Küll sa kuuled seda, kui õige aeg käes.”
Nähes minu kohkunud nägu, lisas ta: „Pole põhjust muretseda. Ausõna.”
Toetasin oma pea taas tema õlale. Tundsin järsku, et olin jälle väga väsinud. Ma loodan, et me ei lähe enam Nickiga kunagi sellist moodi sõnelema. Ma ei suudaks seda välja taluda.
Äkitselt ütlesin ma: „Tead, mul tuleb jälle selline tunne, et ma võiks su ära süüa.” ütlesin ma, hoides tõsisist nägu teha ja vaatasin talle otsa.
Ta turtsatas, aga manas siis samuti tõsise näo.
„Tore Lily. Söögiisu on alati esimene märk, kui terveks hakkad saama.”
Naeratasin.
Nick vaatas korraks aknast välja, ja siis jälle pöörates pilgu mulle, sest ma jälgisin teda nõudvalt.
„Mis on?” küsis ta mõistmatult.
„Nagu..näljane. Sa ei mäleta?”
Nick naeris.
„Ennem saad ehk terveks? Ma vaatan, sa ajad puhta hullu juttu veel ikka.” küsis ta.
Vaatasin teda karmi pilguga.
„Mida? Olgu olgu. Ma lähen otsin sulle mõne võileiva.”
„Nick...” venitasin ma.
Ta muigas ja suudles mind siis.
No comments:
Post a Comment