47. osa

2. päeva pärast.

„Ta on veel kahvatum.” sõnas ema.

„Aga tundub, et ta pole enam nii tuline. Ei tea, kust see tuli. Aga palavik on küll väga kähku alla läinud...”

Avasin silmad. Aeglaselt.

„Lily.”

Mu ema ja Annabel naeratasid mulle soojalt. Naeratasin vastu.

„Kuidas sa end tunned?”

Ajasin ennast kuidagi moodi püsti. Tundsin ennast paremini. Ma mõtlen selles suhtes, et mu pea polnud enam nii kohutvalt raske, mu süda polnud paha ja ma ei tundunud, et metsikud kuuma- ja külmahood mind kogu aeg nii nõrgaks muudavad. Aga selles teises suhtes paremini...

„Kullake, sa oled väga kahvatu.” mainis mu ema.

„Ilmselt on see sellest, et ma pole lihtsalt värskes õhus olla saanud, muud midagi, ema.”

„Niiet arvad, et tuled ja proovid üleval olla?”

„Jah.” sõnasin ma vaikselt.

„Olgu, me siis lähme Belliga. Kui alla tuled, siis Cristal tahtis midagi rääkida. Keksib seal all ringi.”

Ma ei vastanud ei musta ega valget.

„Jõuad sa ikka ise alla tulla?” küsis ema murelikult.

„Jah.”

Ema kohendas mu tekki, sellest hoolimata, et ma niikuinii kohe teki endalt pealt viskan.

Belli ja mu ema lahkusid.

Tõusin istukile. Tundsin ennast nii raskelt. Mulle tundus, nagu mu suunurgad oleks alla poole kinni õmmeldud. Isegi ilus suvepäev ei muutnud mu meelt paremaks. Kõik need kaks päeva olin ma ennast tundnud nii tundetult. Mitte kui midagi. Tühjuste tühjus. Nagu robot.

Tõusin püsti ja läksin kapi juurde. Nii palju mälestusi...

Tundsin, kuidas mul vaikselt sees keerama hakkab, aga mitte haiguse tõttu. Kahmasin kapist kiiruga esimesed ettejuhtuvad riided, mis mulle kätte jäid. Roosa särgik ja valged lühikesed püksid. Toppisin riided endale selga ja plätud jalga. Tõmbasin korra küll harjaga juustest läbi, aga sellest polnud kasu – ikka oli kuhi mu lokkis juukseid sama sassis. Viskasin käega ja läksin hoopis nii aeglaselt kui võimalik alla.

„Noh, hakkad välja surema või?” küsis Cristal naerma puhkedes.

Ma ei vastanud midagi, viipasin talle korraks käega ja sammusin temast mööda, et elutuppa jõuda. Istusin diivanile, hakates ükskõikselt ajakirja sirvima.

Cristal tuli istus minu vastu, teisele diivanile.

„Noh, mis sul on lahti? Näed välja nagu mingi zombi või midagi.”

„Mm.”

Tema ju ei teadnud. . .

Tõstsin ajakirja rohkem näo ette.

„Olgu. Ühesõnaga. Nüüd on nii, et mina jäängi siia.”

„Kuidas?” küsisin ma väga vaikselt, nagu vastust kartes.

„Joe’ga.” sõnas ta säravalt.

Tõstsin ajakirja veel rohkem endale silmade ette. Neelatasin ja üritasin keskenduda mingile täiesti mõtetule reklaamile, mis ajakirjas oli.

„Ta palus eile õhtul kui me väljas käisime, et ma siia tema juurde jääksin. Alatiseks. Tead, see oli kõige armsam ja ilusam asi üldse. Ma ei kujuta ette ka, kuidas ma selle aasta ilma temata olla sain. Ta on imeline. Paremat inimest ei saa olla.”

Mina enam ei suutnud. Pisarad juba voolasid mööda põski alla. Pühkisin kiirelt pisarad käeseljaga ära ja üritasin veelkord keskenduda ajakirjale.

„Nojah. Unustasin. Nick on ka imeline. Noh, Kevin ka kindlalt. Aga Nick, ka kindlasti sama imeline kui Joe. Oota, kuidas teil läheb siis? Ikka tavalised „vaiksed” õhtud?” küsis ta muiates.

Tõstsin ajakirja näo eest ära.

Endal nägu pisaraid täis, sõnasin: „Hästi.”

Ta tuli kohkunud näoga minu juurde ja ma rääkisin talle kõik ära. Ise samal ajal vahet pidamata nuttes. Jäi mulje, et kõik tunded tulid minust alles nüüd välja.

Mu õde ei osanud selle peale midagi kosta.

„Ma arvan, et sa pead lihtsalt tugev olema...” ütles ta mind veelkord kallistades.

„Aga kuidas? Ühes asjas on tal tõesti õigus. Kui tema seal oleks siis....ei tuleks kooli lõpetamisest küll mitte midagi välja. Aga praegu...see kuu ja poolteist. Seda tahaksin ma veel nii väga koos temaga veeta !”

„Aga Lil, vaata...asi selles, et siis te kiinduksite ju veel rohkem. Ja siis oleks lahkumine veel raskem.”

„Kas rohkem annab VEEL kiinduda?” küsisin ma sarkastiliselt.

Õde kehitas vaid õlgu.

„Ega mina ka õige nõuandja pole. Aga seda võin küll öelda, et sa pead vastu. Ükskõik, mis ka veel poleks.”

Vaatasin talle silma, nagu lootes sealt leida midagi, mis ütleks, et kõik on korras.

Kuidas ma võin ikka nii loll olla. See kõik pole veel ju maailma lõpp.

„Aga seda ka, et sinu sünnipäev tuleeb.” venitas ta kavala näoga.

„Ja mamps tahab teada, kas ja kuidas ja mida. 17. juuli on ju ometigi nädala aja pärast.”

Noogutasin.

„Muideks, ma ei tahaks küll nüüd siin segada, aga Joe sünnipäev on 15. august. Niiet ma ei tea, kuidas sellega saab, kui me võibolla juba juulis Eestisse tagasi lähme...”

Kui Cristal nägi nüüd, et mu näole ilmub jällegi see kurbus, lisas ta: „Aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!”

Hakkasime mõlemad naerma ja tundsin, et ka mul on kuidagi kergem olla.

Käisime šhoppamas ja veetsime aega, rääkides minu sünnipäeva teemal. Sellel ajal õnnestus mul isegi mitte nii väga Nickile mõelda. Ja kui ta mu mõtetesse kippus, üritasin kõigest väest hoopis muudele asjadele keskenduda. Istusime söögitoas laua taga arutades just seda, keda võiks kutsuda, kui uksekell helises.

„Tüdrukud, minge avama! See on Lydia. Ta lubas meie juurest läbi käia.” kostus ema hääl köögist.

Vaatasime Cristaliga üksteisele otsa. Kes see Lydia veel oli? Järsku meenus meile mõlemale, et see on ju Eva õde.

„Mina lähen.” ütlesin ma õele ja tõusin püsti.

Läksin jooksuga ukse juurde. Koridoris oli kohutavalt libe. Ja täpselt siis kui ukse lahti tegin, kukkusin ma ukse taga seisjale sülle. Nii häbi ikka, et Lydiale otsa komistasin.