22. osa

Terve õhtu möödus üpriski igavalt. Ja mina mõtlesin, et nüüd alles hakkab nalja saama. Aga jah, kõik läheb ikka teisiti, kui mina mõtlen või tahan.

Mina vältisin Pauli ja tema mind. Ja ma ei suutnud kogu seda tüdrukute juttu ka kuulata. Olin nagu millestki väsinud. Ootasin, millal Cristal koju jõuab. Ta oli juba hommikust peale kuskile kadunud. Ja mul polnud aimugi, kuhu küll.

Istusime ikka veel tagaaias ja kõik oli vaiksemaks jäänud. Õnneks peatas selle olukorra mu mobiil. Kahmasin selle kiirustades.

„Ja?” ütlesin ma veidi ärevalt.

„Tšau. Sulle on veel üks karistus.”

Toksisin jalaga vaikselt lauda, kõikide pilgud olid minul.

„Karistus? Oii. Ma jällegi kardan. Mis seekord? Õhtusöök ehk kuskil jälle?” naersin ma.

„Ei.” naeris Nick. „Midagi veeeel paremat.” venitas ta.

„Kuulan.” Ütlesin ma ikka veel jalaga lauda toksides.

„Homme, tulen sulle järgi. Sa tuled minu tagasihoidlikku majja. Minu perekonnaga kohtuma.”

Toksimine katkes. Nüüd ma tõesti kartsin.

„Sa teed hullu nalja? Eks? Ja, see pole just kõige parem nali igatahes.” ütlesin ma tõsiselt.

„Ei tee. Päriselt. Ma olen igatahes kell viis sul järel homme õhtul.” ütles ta.

Tundus, et Nicki kutsus keegi.

„Ma pean nüüd minema. Homme näeme!Ma helistan sulle õhtul veel.” ütles ta ja juba kõne katkes.

Nüüd olin ma küll väheke hirmul. Olgu, päris palju tegelikult. Appikene, mida ma selga panen? Äkki ma ei meeldi neile? Olgu...Joe ja Kevin. Aga teised?

„I’m home, darlings!” hüüdis Cristal.

Ta tahtis enda kampsunit ära võtma, kuid mina jooksin tema juurde ja tõmbasin teda käest ja liikusin kiirustades esikusse.

Ta vaatas mulle küsivalt silma.

„Homme. Nick. Vanemad.”

„Mhh? Millest sa räägid?”

„Homme noh. Nicki vanematega kohtuma.” ütlesin ma väga ärevalt.

Cristal naeris.

„Mida sa naerad?! See pole üldse tore ju! Äkki ma ei meeldi, või ma kukun..või ma ei tea. Mul ju juhtub kõike. Ja see pole üldsegi hea, kui ma kukun ninuli, kui ma nende perega kohtuma lähen.” ütlesin ma tõsiselt, oma õe peale veidi solvudes.

„ Küll sa hakkama saad. Pole midagi, mille üle põdeda.” ütles ta mulle kätt õlale pannes ja liikus tagasi tagaaia poole. Kuulda oli, et kõik mu sõbrad olid teda nähes üpriski õnnelikud.

Miks mul selline vastik tunne küll oli? Midagi oli nii valesti.

Läksin tagasi aeda. Istusin tujutult basseini äärele. Koheselt ilmus mu silme ette pilt, kuidas me seal koos Nickiga istunud olime ja naernud...Vatasin nukralt basseini sillerdavat vett. Päike oli kohe-kohe loojumas.

„Lil?”

Vaatasin, kes minult midagi tahab.

Isa istus samuti minu kõrvale.

„Midagi nagu rõhub sind?” küsis ta.

Kehitasin õlgu.

„Midagi nagu jah. Aga ma ei tea ise ka, mis.” ütlesin ma nukralt.

Isa noogutas ja pööras pilgu minult loojuvale päikesele.

Kahtlesin endas, kuid ütlesin lõpuks siiski välja ühe põhjuse, mis mind arvatavasti segas: „Nick tuleb mulle homme kunagi järgi, et mind tema vanematele tutvustada.” ütlesin ma aeglaselt.

Isa muigas.

„Miks kõik selle peale naeravad?” küsisn ma arusaamatult.

„Lilykene. See on ju loomulik asi. Ära muretse selle pärast nii palju. Mina usun küll, et terve nende pere on väga toredad.”

„Ma tean. Aga kas mina OLEN?” küsisin ma juba veidi paanikasse minnes.

„Ah selles on siis asi. Ma arvan, et see on nende otsustada.”

„Aitähh, isa. Ma olen nüüd palju kindlam.” sõnasin ma sarkastiliselt.

Isa kallistas mind, ajas seejärel ennast sirutades püsti ja ütles: „ Kui Nick sind tõesti armastab, ei saa midagi juhtuda.” ütles ta naeratades ja liikus tagasi sinna, kus kõik istusid.

Isa oskas mind alati lohutada. Ka seekord õnnestus üpriski hästi.

Tundsin, et suur uni tuleb peale. Lipsasin kiirelt majja, et oma tuppa minna. Jäin kuulatama, ega keegi mulle ei järgnenud. Vaikus. Läksin hiirvaikselt oma tuppa, et täna varem magama minna. Enne unne vajumist, eristasin veel tagaaiast kostvat vaikset jutuvada ja muusikat.

- hommik –

Uus päev. Ja loodedavasti parem päev. Tundsin ennast palju paremini, kui eile. Enam polnud seda jubedat nagu ’halva ende’ tunnet. Läksin üpriski rõõmsalt alla korrusele. Äkki meenus mulle, et olin eile õhtul oma mobiili tagaada lauale unustanud. Äkki on nüüd Nick helistanud, ja mina pole vastu võtnud.

„Emm kuule, kus mu mobla on?” pärisin ma.

„Tere hommikust sullegi. Paul tõi selle ära. Küsi tema käest, kuhu ta selle pani.”

Kortsutasin kulmu. „Kus ta on?”

„Vist elutoas. Mine vaata.”

Suundusin elutoa poole. Paul rääkis seal Edwardiga.

„Hommik!” ütlesin ma ainult Edwardile naeratades.

„Kus mu mobiil on?” küsisin ma pahuralt Pauli käest.

„Sinu toas, öökapil.” vastas ta mulle silma vaadates ja naeratades.

„Mida?” karjatasin ma. „Sa käid öösel minu toas luuramas?”

„Ei käinud luuramas ju. Viisin kõigest su mobiili .”

„Jajah. Et siis minu tuppa just? Minu öökapile?” ütlesin ma karjudes.

„Emn...ee...ma..ee..pean..kööki minema.” ütles Edward meid vaadates ja lahkus kummalisel pilgul.

Ma ei pööranud sellele rohkem tähelepanu.

„Tegelt ka, sa hoia eemale minust! Kui midagi sellist veel juhtub, siis tead....”

„Mida siis? Räägid oma Nickile?” küsis ta mürgiselt.

Ma ahhetasin. No kuidas ta julges!!
”Võibolla ütlebki.” sõnas ülimalt rahulik hääl.

Nick oli taas ei-tea-kust kohale ilmunud. Nägin tema silmis sellist pilku, mida ma kunagi varem seal näinud pole. See oli sellist viha täis, kuigi ta hääl püsis täiesti rahulik. Isegi minul tuli sellest pilgust hirm. Seda oleks võinud liigitada pilgud-võivad-tappa kategooria alla.

Läksin Nicki juurde, et teda kallistada, aga ta kallistas mind ainult korraks ja pinnapealselt.

„Lihtsalt see mobiil ja ma hiljem sele...”

„Ma tean. Ma kuulsin.” ütles ta.

Vaatasin talle mõistmatult otsa. Niiet ta oli peaaegu kogu aja seal seisnud?

„Palun, mine kööki, teiste juurde.” ütles ta tõsisel häälel, pilk ikka veel Paulil.

„Aga..”

Alles nüüd pöördus ta minu poole, andis mulle põsele musi ja naeratas üpriski ebausutavalt.

„Aga..”

„Jaja. Kõik on korras.”

Ohkasin ja andsin alla.

Minnes vaatasin veel nende poole. Ohkasin veelkord ja kiirustasin köögi poole. Kõik oli köögis üpris vaikne. Nüüd olid juba enam-vähem kõik köögis.

„Hommikut siis neile, keda veel näinud pole.” ütlesin ma enda näole midagi naeratuse sarnast tekitada.

Kes vastas peanoogutusega, kes tšautas.

Istusin laua taha ja haarasin puuvilja vaagnalt õuna, nagu mul ikka kombeks oli.

Kuna nagu ma juba märkasin, et kõik oli vaikne, oli nüüd midagi ka väga hästi kuulda.

„Arvad, et oled kuulus, rikas ja vinge?” küsis vihane Pauli hääl.

„Ei. Ja Lily pole selline nagu teised, kes ainult raha või kuulsuse peal väljas on!” vastas veel vihasem hääl.

„Tema jah pole. Sina oled selline.”

„Mina teen lihtsalt asja mida ma armastan!”

„Täpselt, sul poleks tema jaoks kunagi piisavalt aega!”

„Ja kust sina seda nii hästi teada saad? Käisid ehk jälle luuramas?” küsis Nick.

„Luuramas või mitte. Mina ei võrguta tüdrukuid ainult rahaga. Mul on muud ka.” ütles Paul sapiselt.

„Miks sa minust nii halvasti mõtled?” küsis Nick juba üpriski nördinult ja tundus, et ta polnud enam nii vihase häälega.

„Saad sa aru. Lily pole jah raha peal väljas. Tal on sinust lihtsalt hale. Sa oled ju haige. Sul on see haigus.”

Ma hüppasin vihaselt toolilt püsti, niiet see pikali lendas. Kõndisin kiirelt ja närviliselt elutuppa, teiste rektsiooni tähele panemata.

Nick seisis seal ja vaatas enda ette maha. Paul tundus üpriski võidurõõmus. Nick ei pannud mu tulekut tähelegi, ilmselt kurvastusest. Ja Paul ei märganud mind jälle oma metsiku võidurõõmu pärast.

Märkasin, et mu käes oli poolik õun. Viskasin selle täiest jõust vastu Pauli. Kõlas mats. Õun oli oma sihtmärki tabanud. See tabas teda otse vastu nina ja põrkas sealt tagasi – otse vastu suurt vaasi, mis oli maas, tema kõrval. Õrn ja kerge vaas kukkus vastu kivipõrandat pooleks, niiet kõlas klirinat. Oli kuulda, kuidas köögis toimus liikumine. Toolijalad kraapisid põrandat.

Nick tõstis pea ja tõstis pilgu Paulile. Paul oigas aga valust, tundus, et kõva õun tekitas koheselt ta ninale muhu.

Aga selle asemel, et Paul mind süüdistada, suunas ta oma viha hoopis Nickil.

„Värdjas. Näed mida sa tegid?”

Nüüd oleks minu sees nagu orkaan lahti pääsenud.

„Paul!!!” karjusin ma kogu oma võimaliku häälega, niiet kõik toas viibijad võpatasid. Sammudest oli kuulda, et köögist tuleb veel publikut. Tulge jah kõik kohe! Siia on publikut VAJA!