11 - 20 osa .

11.osa

„Ei tea, mis sellel poisil küll jällegi plaanis on?” mõtlesin ma.

Juba praegu hakas mu fantaasia osavalt tööle selle kallal, mis homme õhtul saama hakkab. Ja mida ma üldse selga panen??

Et oma mõtteid eemale saada, otsustasin, et lähen maja uudistama. Vahetasin oma märjad riided kuivade vastu ning väljusin oma toast. Enda pettumuseks, olid peaaegu kõikide tubade uksed lukus. Ja kõiki uksi ma ka avada ei proovinud. Üks oli küll lahti aga see nägi välja väga ametlik. Rohkem selline tühi ruum suure lauaga, puhvetikapp, millelt olid paista mitmed pudelid alkoholiga. Veel oli toas mitmeid kujusid. Nii suuri kui ka väikseid. Siin peetakse kindlasti mingeid koosolekuid , tuli mulle pähe.

Otsustasin, et lähen vaatan alla kööki ja uurin mis ema ja Cristal teevad.

„Tšau!” ütlesin ma tervituseks.

Mu õde ja ema mässasid pottide ja pannidega pliidi juures.

„Nancy jäi haigeks. Ja otsustasime, et anname Annabelile ka vaba päeva ja teeme ise toidud valmis.” Sõnas ema selgituseks.

Nüüd ma siis teadsin, et punapäine neiu oli Annabel.

„Mina vastutan siis magustoidu eest.” ütlesin ma ja läksin opesin käed ära, et saaks toimetama asuda.

- hiljem -

Ei läinudki kaua aega mööda. Peaaegu siis, kui olime laua katnud(mis oli olnud minu ja Cristali töö) tuli ka isa ja see perekond koju. Nagu ma uurisin, oli nende perekond järgmine:

Edward Darkle, tema naine Eva Darkle ja nende kolm väikest last Isobel, Emilie, Angel.

Isobel! Jah, ühe mu hea sõbranna nimi. Tundsin alates sellest kuidagi rohkem lähedaselt ennast just väikese Isobeliga. Temal oli ainukesena mustad juuksed, nagu ka ta isal. Aga Emilie ja Angel – nende juuksed oli täiesti blondid, nagu Evalgi. Aga kõik kolm last olid muidu üpriski identsed.

Söögilauas tegimegi üksteisega tutvust. Eva rääkis oma hobidest ja mu isa rääkis, kuidas tal ärikohtumisel läks. Väikestel tüdrukutel tuli peagi kätte uneaeg.

„Mina võin minna neid magama panema.” ütles Cristal ja tõusis lauast.

Kuigi Eva vaidles vastu, ei andnud Cristal järgi. Väike Isobel tuli minu juurde ja kallistas mind. See oli temast nii armas. Minu üllatuseks tuli ka Angel minu juurde ja tegi mulle põsele musi. Kallistasin väikest tüdrukut. Ainult Emilie hoidis eemale.

„Emilie. „ ütles Eva karmilt.

Emilie tuli ja tegi kniksu. Aga oli näha, kui vastumeelt see kõik talle oli.

„Lähme nüüd!” ütles Cristal naeratades. Ta oli tõesti muutunud. Ei tea, mis lahti on?

Märkasin, et Cristal jääb mulle otsa vaatama. Järsku mõistsin, mida ta mõtles.

„Eee... ma lähen aitan teda...” ma tõusin lauast, tänasin ja hakkasin Cristali, Emilie ja Isobeli järel kõndima. Väike Angel haakis aga ennast minu kleidisabasse. Ei tea, miks ta järsku niii käitus? Üldse tundus, et kõik käituvad kuidagi kummaliselt.

Saime tüdrukud peale headööd-musi magama ja sulgesime vaikselt enda järel ukse. Just selle toa ust polnud ma avada proovinud, mis oli kolmikute tuba ja mille uks polnud lukus.

„Lähme sinu tuppa, eks?” ütles Cristal.

Noogutasin talle vastuseks. Istusime diivanile, mille ühes ääres vedelesid suured rätikud. Üks fuksiaroosa, teine sinine. Ma naeratasin, ning viisin need kiiresti vannituppa, mustapesu korvi.

„Nooh, nagu ma aru saan, tahad sa millestki rääkida?” küsisin ma Cristali käest.

„Mis teil toimub?” küsis ta.

Ma hakkasin endale magamaminekuks voodit valmis sättima.

„Kellega?” pärisin ma süütut nägu tehes.

„Nickiga. Nick Jonasega.”

„Miks kõik ta perekonnanime mainivad?Ta on ju samasugune inimene nagu sina või mina...või ema ja isa...ta ei ole mingi tulnukas, tule taevas appi!!” ütlesin ma vihaselt.

„Ära saa palun valesti aru. Tule, istu siia.” ütles ta.

Istusin üpriski vastumeelselt tema kõrvale. Põrnitsesin vihaselt vaiba äärt.

„Vaata...ta on kuulus. Ta võiks saada keda ta ainult saada tahab. Üldse, on ta harjunud ühe sõrme nipsuga kõik saama. Ja usu mind, sa oled lihtsalt järjekordne tema mänguasi.”

„Mida see tähendama peaks?”

„Seda see tähendabki.” ütles Cristal endas kindel olles.

„Sa ei tea ju teda!Sa pole temaga isegi rääkinud. Sa ju ei teagi teda!!” ütlesin ma nördinult.

„Ega sina teda ka just palju aega ei tea!” nähvas Cristal.

„Aga usu mind, ma tean, mis ta südames on!” ütlesin ma juba väga vihaselt püsti tõustes ning tundsin, kuidas silmad märjaks lähevad. Isegi mu oma õde ei usu, et ma võiksin temaga koos õnnelik olla.

Ka Cristal tõusis püsti.

„Hästi.” ütles ta.

Ma läksin ukseni ja avasin selle talle.

„Ma olingi juba minemas.” ütles ta tähtsalt.

Ma olin juba tõesti vihane ning ma oleks tahtnud talle näkku karjuda, mida ma temast arvan. Tõesti, ta polnud tegelikult üldse muutunud.

Veel enne kui ta oma välja läks, lausus ta. „ Lihtsalt....sa pole nii eriline nüüd ka, et Nick Jonas sind tõeliselt armastada võiks. Ära südamesse võta.” ütles ta kerge muigega.

Ma lõin ukse pauguga kinni – mis on asi, mida ma tavaliselt kunagi ei tee.

Aga ma olin tõeliselt vihane ja ka kurb. Ma ei teadnudki, kumb tunne suurem oli.

Uskumatu, et see on minu õde. See...ta...ta on lihtsalt nii.... õel!

Kuidas ta võib midagi sellist Nicki kohta öelda?? Kuidas? Ta ei teagi teda. Tõsi, ma pole temaga küll veel kaua olnud aga...ma hoolisin temast. Ja Nick...ta ju ka hoolis minust. Või oligi mu õel õigus? Vajusin väsinult voodi poole.

EI, nutma ma EI hakka. See pole seda väärt. Ma sulgesin lihtsalt silmad ja üritasin magama jääda, kuigi ma teadsin, et täna istun ma lihtsalt üleval ja mõtlen.

12.osa

Kuulsin läbi une mingit toksimist. Alguses tundus nagu oleks see unes olnud. Kuid see hääl ei kavatsenudki vait jääda. Keegi oli rõdul. Nüüd oli mul hirm. Keegi oli kohe kindlasti rõdul. Kardinate tagant oli näha inimkuju. Ajasin ennast püsti ja üritasin pimeduses küünlajalga üles leida. Mul tulid kohutavad mõtted. Adam? Eiei, ainult rahu. Tema ei tea, kus ma olen. Äkki on see varas?See ongi varas. Jumal hoia. Mis saab? Küünlajalg oli mul kõvasti käes. Pigistasin seda nagu jaksasin. Keegi oli lingi kallal ja seisin täpselt rõduukse ees. Käis klõps ja uks tuli kriginal lahti. Hingasin väga rahutult tahtsin juba küünlajalaga virutada, kuid mulle hakati vastu. Küünlajalg tõmmati käest ja mind suruti vastu seina .

Kartsin, et röövel lööb mind ja ma ei saa midagi teha. Kuid nüüd juhtus küll midagi sellist, mida ma poleks kunagi ette kujutanud. Mind ootas hoopis pikk-pikk suudlus.

„Nick!!”

Poiss naeris.

„Oled sa hulluks läinud? Ma pidin surnuks ehmatama!!” ütlesin ma natuke pahaselt.

„Ise ründad mind küünlajalaga!” ütles ta muigega.

„Mida sa üldse siin teed? Kell on kolm öösel? Oled sa hulluks läinud või??” ütlesin ma sosinal.

„Jaa...aga mitte lihtsalt hulluks.”
”Nüüd ma ei saanud aru.” ütlesin ma talle.

„....Sinu järgi.”

Ja ta suudles mind veelkord.

„Tavaliselt ütleksin ma sellise olukorra peale : Võtke tuba .” ütlesin ma naeratades.

„Aga..me juba võtsime.” ütles ta samuti naeratades.

„Hei mees. See on MINU tuba, mitte MEIE.” ütlesin ma talle vaikselt naerdes.

„Lihtsalt peale seda, kui sa ütlesid, et kas me enne homme õhtut ei näegi..siis. ütleme nii, et alates sellest, ma ei saanud mõtteid sinult eemal. Mis siis veel unest rääkida...” ütles Nick mulle, endal veidi süüdlaslik nägu ees.

„Võta istet.”

Ta läks istus samale voodinurgale, kuhu alati. Mina läksin panin rõduukse kinni. Sealt oli üpriski palju jahedat õhku tulnud. Sättisin kardinad korralikult ette ja istusin tema kõrvale.

„Viskame pikali?” küsisin ma.

„Nõus.”

Tundsin, et mul on külm ja väristasin õlgu.

„Sul on külm?”

„Natuke jah, kui aus olla.”

Ta võttis enda seljast jaki asetas selle mulle peale ja võttis mind kaissu.

Olime nii natuke aega, kui mulle tuli pähe üks küsimus.

„Kuidas sa sisse said??” küsisin ma.

„Ära päri. Sa niikuinii ei usuks.” ütles ta naerdes.

Tundsin, et mul hakkab järjest soojem.

„Muideks, ma tõesti ei sanaud mõtteid sinult eemale. Kõndisin mööda maja ringi. Olin köögis, et endale klaas mahla võtta kui Joe tuli kööki. Ta küsis, et miks ma ringi kondan. Rääkisin talle siis. Ta siis ütles mulle, et mida sa ootad, ma viin su ära. Niisiis, vahetasin riided ja tulime siia. Ta lubas mulle hommikupoole järele tulla.” seletas ta.

„Ma vaatan, et sul on igatahes imelikud külastusharjumused.” sosistasin ma talle.

„Ohjaa.”

Jälle natuke vaikust.

„Aga...võin ma sulle midagi rääkida..?” küsis ta.

Noogutasin. „Loomulikult, sa ei pea mitte küsimagi.”

„Vaata...ma küsisin tegelikult Joe käest ka, et mida sa ise siin teed. Vastas, et tuli klaasi mahla võtma. Usu mind, tal on midagi südame peal. Me juba ükspäev Keviniga märkasime seda. Aga...kui me küsime, ütleb, et kõik on nii nagu alati.”

Mu näole tuli mõtlik ilme.

„Ja sul pole aimugi, mis viga võiks olla?”

Ta raputas innukalt pead.

„Oleks ma teaks. Ta on koguaeg nagu kuskil eemal. Ja täna, kui ta mind siia, sinu juurde tõi, ütles ta midagi väga imelikku. Ta ütles, et varsti juhtub see, mida meie keegi perekonnast oodata ei oska.Aga et samas, pidavat olema asi, mida me kõik oodanud oleme.”

„Mina ka ei mõista nüüd seda.” ütlesin ma süvenenult.

„Ma siis küsisin veelkord, et mis tal küll ometi on . Ja et kas see on ikka hea asi. Ta ütles, et see asi on hea.Aga tead, ta nägu oli selline, nagu ta oleks seda lihtsalt selleks öelnud, et mind mitte muretsema panna.”

Ma ei osanudselle peale midagi öelda.

„Ja veel, enne kui autost väljusin, küsisin ,et on ta selle asja pärast ka õnnelik. Ja ta ütles, et kui aus olla, siis ei. Ma tõesti ei mõistata seda.”

Aga mulle hakkasm midagi nagu kohale jõudma.

„Oota nüüd...Joe ütles, et see on midagi, mida terve pere oodata ei oska aga samas kõik tahavad ja ootavad seda??” küsisin ma üle.

„Jah, ütles küll. Mis siis? See on minu arust just üks kõige kahtlasemad lauseid tema suust üldse. Kes sellest aur peaks saama??” küsis Nick täielikult segaduses oleval häälel.

„Mina.”

„Sina?”

„Mina.”

„Ma mäletan, et kui me basseini ääres istusime, mainisid sa midagi pulmade kohta. Just, et te olite perega arutanud, et ei tea, milline poistest küll esimene võiks olla. Asi mida ei osata oodata...aga mida samas oodatakse!” sõnasin ma.

„Sa mõtled et...ei . Aga Joe’l ju pole kedagi. Või...vähemalt kedagi keda mina teaksin...”

„Täpselt.Keda SINA teaksid. Ma arvan, et te võite küll vennad olla, AGA...kõike te ka ju üksteisele ei räägi. Või ma eksin?”

Nick raputas mõtlikult pead.

„Ja pealegi. Sina ju käitud umbes samamoodi nagu temagi viimasel ajal. Võibolla on see Jonaste tunnus – kui ollakse armunud, kolatakse öösiti ringi.” ütlesin ma talle otsa vaadates.

„Kui nüüd mõelda..siis...jah.” ütles Nick muigega. Paistis, et ta hakkab midagi taipama.

„See ei saa see Bella olla?!” hüüatas ta järsku.

„Tsss!” ütlesin ma näppu suule pannes.

„Vabandust. Aga..lihtsalt, ma nägin teda ükspäev, enne kui ma koju jõudsin...õigemini, olen seda mitu korda näinud. Üks tüdruk. Mustad juuksed ja ülbe käitumine. Ma absoluutselt vihkan teda, kui aus olla. Ütles mulle tookord, et mida ma jõlgun, samal ajal kui Joe läks neile jooke otsima. Ma olin ju OMA kodus. Aga nii kui Joe välja ilmus, oli nagu inglike.”

Nüüd kehitasin ma õlgu.

„Selle kohta pole mul enam midagi öelda.”

„Jah. Anna andeks, et sulle selliseid asju räägin üldse.” sõnas ta süüdlaslikul moel.

„Mind see ei tüüta. Mulle meeldib sinuga rääkida, kõigest.” ütlesin ma armunult.

„Kõigest?” küsis ta. kavalalt.

„Aaga..mis sa siis ütled, kui mina ütlen, et räägime näiteks..sidrunitest?” küsis ta .

„Jaa. Põnev ja igati arutlemist väärt teema. Näiteks, miks mõni sidrun POLE piisavalt kollane?” sõnasin ma tõsise näoga.

Me jälle naersime.

Kuni hommikuni rääkisimegi kõigest, naersime ja loomulikult ka...suudlesime.

Magama jäin ma umbes kella seitsme paiku, kui päike juba tõusma hakkas.

13. osa

„Hei..Lily, kullake, ärka!”

„Mmmh?” mõmisesin ma uniselt.

Nick oli ikka veel minu kõrval. Tõusin istukile ja vaatasin kella : 8.15

„Kas ma kuulsin õieti? Kullake?” küsisin ma ikka üpris unisel häälel.

Nick naeratas.

„Mulle tundub, et jah.”

„Tegelikult, ma peaksin minema. Kuulsin koridorist, kuidas su ema Nancy’le ütles, et kell 10 on teil mingi väljasõit.”

Nüüd ehmusin ma ära. „Jõuame me ikka 19.00 tagasi??!”

Nick naeris vaikselt.

„Sa peaks hoopis muretsema, kuidas sa kell 10.00 korralikult valmis oled.”

„Oota, et Nancy juba terve?” küsisin ma.

„Tundus küll. Kuigi ta aevastas mitu korda.Igatahes, ma siis lähen.”

Ta andis mulle põsemusi ja tormas juba rõdu poole aga jõudsin talle vaevata järgi.

Kiskusin teda pluusist, tõmmates ta tagasi enda juurde.

„Nii lahkudki? Ma pean ju nüüd sinuta umbes kümme tundi olema. Ma ARVAN, et ma ei ela seda väikese põsemusiga üle.” sõnasin ma ta pruunidesse silmadesse vaadates. Nüüd tegin ma seda juba tihti. Varem ei suutnud ma siis enam temalt pilku pöörata aga nüüd, teadsin, et ma võin seda teha nii palju, kui vaid soovin.

„Mida ma küll sinuga peale hakkan?” küsis ta oma lokke raputades.

Parim tunne oli, kui ma sain oma hommikut alustada Nicki suudlusega. Päev PIDI nüüd lihtsalt parim tulema.

Ta hakkas taas ukse poole liikuma, kuid ..

„Nick..?”

„No?” küsis ta peatudes ja mulle otsa vaadates.

„Ma vist...armastan sind.” ütlesin ma häbelikult.

Ta ainult naeratas taas oma kõige armsamat naeratust. Ja hakkas enda järel juba rõduust sulgema, jättes mind veidi pettununa maha.

Kuid siis, tuli ta siiski korraks tagasi, nagu talle kombeks oli.

Ta suudles mind veel korra.

„Ja sina oled...lihtsalt parim, mis üldse olla saab.”

Ja seekord väljus ta lõplikult.

Ma keerutasin ennast ning vajusin väsinuna kuid väga õnnelikuna voodisse.

Nõnda pikutades ja Nickile mõeldes, avastasin, et kell on juba üheksa. Ja juba ma kuulsingi koputust uksele.

Ema astus uksest sisse.

„Hommikust!Kuidas magasid?”

„Kõige...paremini..lihtsalt..kui üldse ..olla saab...” vastasin ma talle Nicki sõnu meenutades.

Ema tuli murelikult minu juurde ja katsus mu laupa.

„Kullake, ega sa haige pole?”

„Kullake...” pomisesin ma ema järgi, jällegi meenutades tema sõnu.

„Kuule Lily, sinuga on midagi lahti.” ütles ema ja istus minu kõrvale.

Raputasin ennast sellest nõidusest lahti.

„ Ei. Ma olen korras.” ütlesin ma, üritades ennast kokku võtta.

„Oota, kuhu me siis lähme kell kümme?”

„Kust sa tead?” küsis ema imestunult.

„Eee...ma kuulsin sind ennist rääkimas, Nancy’ga.”

„On üldse asju, mida sa ei tea?” naeris ema.

Raputasin pead. „ Ei.Seda mitte.”

„Olgu, aga pane end riidesse ja tule alla sööma.” ütles ta, kallistas mind veel kergelt ja läks.

Otsustasin, et vahelduseks kleitidele ja seelikutele, panen täna hoopis püksid. Niisiis, otsisin kapist endale ühed pruunid lühemat sorti püksid, millel oli sädelev vöö ja peale panin türkiissinise natuke laiema pluusi. Jalga torkasin kirjud plätud.

Ma nagu oleks alla kööki hõljunud. Kõik olid all. Ema, isa, õde, ja Edward ning Eva. Tüdrukud ilmselt veel magasid. Arvatavasti pidi täna nende eest hoolitsema Annabel.

„Tere hommikust!” ütles Eva lahkelt.

Õde ainult noogutas mulle tervituseks korra peaga. Nojah, mina ka temaga ei räägi. Sest mulle ei lähe korda, mida tema arvab.

Enesekindlalt kõndisin puuviljavaagna juurde, mis oli keset kööki. Võtsin sealt mandariini, koorisin selle ja hakasin seda aeglaselt sööma.

„Ära riku söögiisu. Kohe saab ühe korraliku hommikusöögi.” ütles Edward lahkelt.

„Ei, ma tänan. Mul on kõht täis.” ütlesin ma viimast mandariinilõiku alla kugistades.

„Täis? Ühest mandariinist?” naeris mu ema.

Noogutasin elavalt. Me vist varsti minema ei hakka, mõtlesin ma, vaadates, kuidas kõik näljaste nägudega jälgisid, kuidas Nancy toitu lauale serveeris. Ja tõesti, ta aevastas vahepeal. Jällegi meenus mulle Nick. Nüüd näen Nicki juba siis ka, kui Nancy’t vaatan. Ma olen vist natuke imelik.

Istusin niisama laua taha, jälgides, kuidas kõik söövad.

„Kuhu me siis lähme?” küsisin ma lõpuks.

„Täna tuleb meile kõigile väike ekskursioon muuseumis” ütles mu isa.

„Võinii.”

Rohkem ma vestlusesse ei sekkunud.

-muuseumis –

Peagi tuli meie juurde mingi onuke.

„Tere! Mina olen siis täna see, kes siin kõike täpsemalt tutvustab. Kui midagi vaja, kutsuge mind Nickiks.” ütles ta.

Naeratasin.

Hakkasime vaikselt astuma. Ausalt öeldes, ei pannud ma midagi tähele, mida see Nick rääkis. Minu mõtted olid hoopis ühe teise Nicki juures.

Peale seda ringkäiku(millest ma midagi ei mäleta), küsis mu õde autos, et mida ma selle Nicki nime peale säran. Ja päris veel selliseid küimusi. Et ta kuulis öösel minu toast mingit mehe häält ja veel midagi sarnast.

„Tead, kallis õde. Mul on tõesti kahju, et sa oled nii väga üksik, ja et sa ei oska kohe aru saada, kui teistel hästi läheb. Ja miks ma särada ei tohi? Mõnele on see anne lihtsalt kaasa ANTUD, õekene.” ütlesin ma talle.

Cristal köhatas ja oli ülejäänud tee vait. Tundub, et ma olin ta paika pannud.

Koju jõudes oli kell juba kuus. Tund aega veel..tund veel ..., käis pidevalt mu mõtetest läbi. Pikutasin natuke ja valisin õhtuks mingid riided valmis. Kell oli juba pool tundi edasi liikunud.

Otsutasin oma toast välja minna, et veel korra õue jalutama minna. Kuid niipea, kui ukse lahti tegin, nägin oma õde nuttes oma tuppa tormavat. Loomulikult läksin talle järgi.

„Cristal? Mis juhtus?”

Alguses püüdis ta mind minema ajada, aga lõpuks hoopiski ta nuttis minu õla najal. Üritasin teda rahustada.

„Mis ometi lahti on?”

Ta tahtis küll jutuga alustada, aga ta puhkes siis uuesti lohutamatult nutma.

Sel hetkel kahetsesin nii väga, et olin talle autos üpriski halvasti öelnud. Ega see äkki minu pärast polnud? mõtlesin ma kohkudes.

Äkitselt meenus mulle Nick. Appi. Kell oli juba seitse läbi! Kuulsingi, kuidas keegi mööda koridori minu toa poole sammus.

„Oota natuke, ma käin korraks ära, eks? Püüa rahuneda.” Kallistasin teda ning kiirustasin toast välja. Nick tuli mulle juba vastu.

„Kus sa olid Lily?” küsis ta, andes mulle musi.

„Tead, see jääb vist ära. Mu õde, Cristal, ta nutab lootusetult. Üritan teda juba üle poole tunni lohutada, aga tema ikka nutab. Ja igakord, kui ta rääkida tahab, hakkab aina rohkem nutma.

Nägin Nicki veidi pettunud ilmet.

„Kallis, ära palun ole kurb. Homme, eks? Ma tõesti ei taha teda üksi jätta. Kuigi, me pole parimad sõbrad, ma hoolin temast.”

Nick noogutas mulle mõistvalt.

„Olgu. Homme siis. Helista mulle?”

„Ikka” ütlesin ma veid kurblikult naeratades, lehvitasin talle ja läksin Cristali juurde.

Tuppa astudes nägin, et ta hoidis näpus kellegi pilti. Ta ei nutnud enam.

„Cristal?” küsisin ma vaikselt.

Ta vaatas minu poole. Ta oli nii kohutavalt kurb, et ma ei teadnud, mida teha.

„Ma pean sulle midagi ära rääkima.” ütles ta pisaraid pühkides.

14. osa

-järgmise päeva varahommikul –

Nonii. Juba teine päev, millal ma korralikult magada pole saanud. Või isegi kolmas päev.

Ma istusin all elutoas ja vahtisin telekat. Kuigi ma eriti sealt tulevale filmile tähelepanu ei pööranud. Ma ei osanud seisukohta võtta. Kas Nick peaks seda teadma? Või...või ...ma ei tea. Tõesti ei tea. Silmitsesin oma mobiili ekraani. Kas helistada..või mitte... ?

Samas oli ju Cristal öelnud, et ma ei räägiks sellest kellegile. Eriti veel Nickile.

Eilses õhtus oli vähemalt üks hea asi. Minu ja õe vahel sai ka kõik vähemalt selgeks. Ja veel enne, kui ma umbes kell üks öösel oma tuppa tahtsin minna, ütles Cristal midagi, mis mind veelkord uuesti üllatas.(Kuigi arvestades seda, mida õelt kuulsin, poleks ma küll enam uskunud, et midagi mind üllatab.) Ta ütles mulle veel, et vabandab ja et mina peaksin siiski Nickiga õnnelik olema. Aga nüüd olin mina see, keda näris kohutav kahtlus. Ma ei tea, kas ma tegin õieti või valesti, aga ma valisin Nicki numbri.

Kuulsin kutsuvat tooni.

„Ja?”

„Hei. Mina siin.” ütlesin ma tuimalt.

„Lily! Ma juba nii ootasin sinu kõnet.”

Tahtmatult naeratasin ikkagi.

„Kell on 5 hommikul ja sa ootad minu kõnet?”

„Täpselt nii. Sai su õega asi korda?”

Vaikus.

„Vaata ...Nick, me peame rääkima.” ütlesin ma tõsiselt.

„Mis siis lahti on?” küsis ka tema juba pisut murelikult.

„See pole tõesti kohe üldse mitte telefoni jutt. Saaksid siia tulla?”

„Kohe?” küsis ta.

„Ei. Kõik veel magavad.” nüüd nägin ma trepist alla astuvat oma õde.

„Võinoh, enam-vähem kõik.” lisasin ma.

„Nojah. Meil ka kõik peaaegu magavad. Joe just tuli ka siia.”

Mu kõhust käis läbi vastik jõnksatus.

„Teeme siis...näiteks..kell 10 ? Või kell 11?” küsis ta.

„Jah. Olgu siis nii. Tšau.” ütlesin ma kiirelt ja tahtsin juba kõnet lõpetada, kuid Nickil oli veel midagi öelda.

„Oota...!”

Ma jäin kuulatama.

„Ma igatsesin sind.”

Tavaliselt oleks ma selle lause peale lihtsalt üles sulanud, aga täna...oli kõik veidi teistmoodi.

„Okei. Eks siis näeme.” vastasin ma talle ja lõpetasin kähku kõne.

Panin oma mobiili väikesele lauale, mis diivani ees oli ja läksin kööki.

„Oled korras?” küsisin ma Cristali kallistades.

Ta noogutas.

Natuke vaikust ja....

„Ei ole korras.” ütles ta tõsise näoga, ise ükskõikselt klaasist sõõmu vett võttes.

„Arusaadav ju tegelikult...” ütlesin ma noogutades.

„Lihtsalt..nii tühi tunne on. Mul poleks nagu enam sisu. Ma juba lootsin...aga siis....lihtsalt ühe hetkega...oli kõik purunenud..” ütles ta.

Nägin ta silmi, mis juba natuke sätendasid pisaratest.

„Rahu. See on nüüd möödas. Ja kõik veel saab korda. Minu sõna selle peale. Ja ma olen sul toeks, eksole?”

Ta noogutas.

„Joo veel natuke külma vett, see ka natuke rahustab ja teeb pea selgemaks.”

Vastuseks sellele, jõi ta oma veeklaasi tühjaks.

„Täna teeme koos midagi toredat.” ütlesin ma naeratades ja kallistasin teda veelkord.

Mulle tundus, et me olime nüüd lähedasemad, kui kunagi varem.

„Nõus.”

Hakkasime juba ülakorrusele minema kuid...

Nüüd meenus mulle jutuajamine Nickiga.

„Cristal?” küsisin ma vaikselt.

Ta vaatas mulle küsivalt otsa.

„Ma..ma ikkagi rääkisin Nickile.”
Ta astus sammu minust eemale.

„Sa tegid mida?Lily, ma ju ütlesin! Nüüd ta..ma ei tea, mis saab!!” ütles ta meelehetlikult.

„Tegelikult ma veel ei rääkinud. Ta tuleb kella üheteistkümneks siia.”

Nägin, kuidas ta ilme muutus küll rahulikumaks aga selles püsis närvilisus.

Kuid lisasin: „... ja ma arvan..., et sa peaks talle ise sellest rääkima.”

Nüüd vaatas ta ainiti mind, suured silmad peas.

„Ma..mida??”

Ma üritasin talle julgustavalt naeratada, aga see tuli küll väga kehvalt välja.

„Lily, ma ei tea, mida kõik nüüd minust arvavad. Sina, varsti ka Nick...jaa..ja..jah, ei kedagi teist.” ütles ta mornilt.

„Usu mind, Nick mõistab. Ja ma olen peaaegu et kindel, et ta arvab sama, mis mina.”

„Arvad?”

Noogutasin.

„Kõige rohkem kardan ma seda, et hakkan jälle nutma ja ei suudagi lõpetada.” sõnas ta mõtlikult, pilk eemalviibiv.

„Sa oled tugevam, kui arvata oskad, Cristal.” ütlesin ma talle kätt õlale pannes.

Vaikus.

„Aitähh . Kõige eest.” ütles ta mulle kogu südamest ohates.

Naeratasin.

„Ja tead.?Usu mind, sa oled eriline. Ja sa oled Nicki väärt. Teie õnn on oluline.” ütles ta nüüd.

„Aga....ma ei tea, kas MINUL sellesse usku on. Ma olin küll siin paar päeva nagu seitsmendas taevas...”

„Näha oli.” muigas ta. „Isegi isa küsis, et mis sul viga on.” ütles Cristal kerge naeruturtsatusega.

„Nüüd..ma tõesti ei tea. Vaadates, kuidas sinul kõik lihtsalt ühe tobeda jutu pärast kokku langes...pole mul ka eriti meisse usku.” ütlesin ma Cristalile. Ja tõesti, mul oli tunne nagu ka meie värske ja uus tunne, võib kohe-kohe kokku langeda. Ma ei teadnud isegi, miks mul selline arvamus oli.

„Usu ja looda.Kui usud ja loodad kõigesse, võid kõik ka saavutada.”

Läksime ülesse, minu tuppa, et endale midagi paremat selga vaadata.

-kell 11.00 –

Niipea, kui Nick oli saabunud, tahtsid mu ema ja Eva teda sööma kutsuda. Hädavaevu sain Nicki sellest nuumamisest päästa ja enda tuppa tirida.

Kui ukse sulgesin, oli Nick juba ennast koduselt diivanile istuma sättinud.

„Nick, me peame rääkima.”

Poiss vaatas mulle küsivate silmadega otsa.

„Lily, mis ometi lahti on?”

„Õigemini TEIE peate rääkima.” ütlesin ma talle vastuseks.

Nägin Nicki silmis imestust, kui Cristal tuppa astus.

15. osa

Nick tõusis püsti.

„Mida peaks olema minul asja inimesega, keda ma vaevalt tean?” küsis ta mulle otsa vaadates.

Ma tahtsin talle vastata, kuid Cristal jõudis ette.

„Sa mäletad mind, kas pole nii? Meie jäime ju sulle tookord vahele..”

„Sina...sina...see olidki sina?” Nick plaksutas korra käsi, niiet terve tuba kajas.

„Ma teadsin, et ma olen sind kuskil varem näinud!” ütles ta võidurõõmsalt.

Nüüd valitses taas vaikus.

„Niiet... sina ja...Joe ...te KAVATSETEGI ...abielluda??” küsis Nick veidi kohkunult.

Cristal raputas pead ning pühkis pisara, mis ta põselt just alla valgus.

Nüüd Nick nagu kukkus tagasi istuma.

Ta viipas mu õele käega, kutsudes teda enda kõrvale istuma. Cristal läks ja istuski.

Nick vaatas mõtlikult vaiba serva, nagu mina ühel õhtul olin vaadanud, kui me Cristaliga seal samas rääkisime.

Ta tõstis pilgu taas mu õele.

„Bella?” küsis ta vaikselt.

Mu õde noogutas.

„Aga tookord, kui ma läksin just alla korrusele, sest mul hommikul uni vara ära läks, leidsin ma sealt teid kahte suudlemas. Ja tollel hetkel mulle küll ei tundunud, nagu Joe kedagi teist tahaks.” ütles Nick veidi mõtlikult.

„Ma tean.Aga Bella....Ta..ta sai teada.” jätkas Cristal.

„Kuidas ometigi? Ja pealegi, Joe ju lubas ta maha jätta peale seda, kui ta tookord ühel peol ennast lihtsalt täis jõi ja igal poisile kaela hüppas.”

„Bella pole rumal, Nick. Ta sai aru, et Joe pole just sellise käitumise üle õnnelik. Ja nii ta siis mõtleski välja loo, et tema õde jäi raskelt haigeks ja et oi, kui raske tal on. Samal ajal kui tema õde kuskil Tais puhkas.” ütles Cristal vihaselt.

Nick ohkas ega osanud alguses midagi öelda.

„Aga..ikkagi, olgu, ta ei jõudnud veel sellest suhtest ära öelda. Aga kust ta teada sai, et te seal koos olite?”

„ Mäletad seda tüdrukut, kes teil vahest abis käis erinevaid töid tegemas? Tema oligi see, kes meid tookord nägi, täpselt nagu sina. Ja ta kandis sellel loomulikult Bellale ette, lootes ei-tea-mis tasu selle eest saada. Ja Bella loomulikult hakkas siis üleeile Joe’le rääkima ühest tüdrukust. Nimelt minust. Et sellest „hullust” tuleb eemale hoida, et ta olla juba mitmeid kuulsaid poisse käinud lantimas, et olevat üks kullakaevaja.” Cristal turtsatas selle peale.

„Ja nagu sellest poleks piisanud. Ta ütles, et MINA olevat olnud tema parim sõbranna ka veel ja varastanud temalt hõbeketi, mille tema isa talle olevat kinkinud ja lõpuks olevat ta veel mind lähipäevil tema õe poisiga suudlemas näinud!”

Otsustasin, et lahkun parem vaikselt toast ja lasen neil rahulikult rääkida.

Ma poleks kunagi uskunud, et mu õde võiks Joe’d teada. Tegelikult, oli ta juba USA-s koos isaga millalgil selle aasta sees mitmeid korda kaasas käinud. Aga me keegi ei imestanud sellepärst ega isegi mõelnud sellele. Ta oli ju täiskasvanud, kooli edukalt lõpetanud noor neiu ja tahtis luua samuti suhteid tähtsamate firmadega. Teda oli alati see ärivärk huvitanud. Ja juba väiksest peale nõudis ta isa käest mingeid vanu blankette ja asju endale. Aga et ARMASTUS. Ta oli Joe’ga tookord peaaegu samamoodi kokku põrganud, ainult mitte nii traagilisel moel. Cristal oli nimelt just takso võtnud, et hotelli minna, kui ´kuulis nurga tagant metsikut kiljumist. Peagi oli ka põhjus näha. Nurga tagant tuli jooksuga välja Joe Jonas, päikeseprillid ees, kapuuts viltu peas, taga kamp kiljuvaid tüdrukuid. Cristal tahtis juba ust sulgeda, kui Joe äkki jooksuga taksosse hüppas ja juhile hõikas, et nad kähku sõitma hakkaksid. Tutvusest kasvas sõprsus, sõprusest armastus. Ja kõik see samal ajal, kui Joe oli tegelikult Bellaga. Oli see meie perekonna needus? Igatahes, üpriski armas needus järelikult, kui nüüd järele mõelda.

Aga nüüd selle Bella-tibi värk.

Mis sellega saama hakkab? Ja kui Joe nüüd tõesti plaanibki pulmi...

16. osa

Mõtlesin, et mis ma ikka passin. Läksin tegin endale allkorrusel võileiva ja läksin oma tuppa, kahmates laualt mingi inglise keelse ajakirja. Oi kuidas ma igatsesin eesti keele järgi. Täitsa imelik. Aga samas, oli inglise keel juba nii tuttav ja kodune. Kuna kõik mu peres oskasid väga hästi inglise keelt, suhtlesime ka mõnikord omavahel inglise keeles. Sõin isukalt oma võileiba ja lehitsesin ajakirja.

Kuulsin läbi seina jutukõminat. Vaatasin aknast välja. Kõik läks ümberringi pimedaks. Mul hakkas isegi natuke jube. Kõik oli nii kurjakuulutavalt sünge. Praegu oleks ma heameelega Nicki siia enda juurde tirinud.

Aga siiski – neil oli ju vaja rääkida.

Tundsin, kuidas paokil olevast aknast tuli tuppa tuult. Pistsin viimase tüki võileiba suhu ja panin ajakirja öökapile ningi läksin sulgesin akna. Niipea, kui aken kinni sai, hakkas lihtsalt metsikult sadama. Kõik kohad olid ühe hetkega läbimärjad.

Läksin oma toast välja. Sulgesin vaikselt ukse ja pöörasin ennast aeglaselt ringi..ja ehmatasin.

„Nick!Sa ehmatad mind koguaeg.” ütlesin ma naeratades.

Nick andis mulle musi.

„Meil tuli su õega üks väike plaan. AGA, tema soovil, sina seda veel teada ei saa.”

Nüüd olin ma kül lveidi segaduses.

„Miiks?” lunisin ma Nicki tema jakist tõmmates.

„Sest et....” ta võttis mu käed enda käte vahele ja jätkas: „....ta soovis, et meil oleks natuke aega üksteise jaoks.” sõnas ta kavalalt.

„Nick, räägi siis ometigi juba!” ütlesin ma kannatamatult.

„Nagu meil kokkulepe oli. Täna õhtul, jääb sama kellaaeg. Kell 19.00. Oled all, külaliste toas, istud ja ootad, Ja seekord ma lihtsalt VÕTAN su kaasa, hoolimata kas sa saad või ei.” ütles ta.

Vaatasin teda imestunult.

„Aga mis riided?On see pidulik? Või..oota..kuidas ma..”

Nick hoopis suudles mind õrnalt.

„Lily...ei, ma veel ei või.”

Tundus nagu selle lause lõpp oli rohkem talle, kui mulle mõeldud.

„Mida ei või?” pärisin ma talle otsa vaadates ja nii nunnut nägu tehes, kui võimalik.

„Lily.Hiljem näeme.” Ütles ta minema tormates ja enne trepist alla minekut mulle õhusuudluse saates, mille ma ka ideaalselt kinni püüdsin.

„Mis tal plaanis on?” ütlesin ma kõva häälega.

„Õhtul kell 19.00 selgub ju.” ütles mu õde mulle selja tagant.

Ta kallistas mind ja hakkas trepist alla minema.

„Noh, tuled ka?Meid juba kindlasti ootab hunnik toite.” ütles ta naerdes.

Vaatasin Cristali kohmetult ja järgnesin talle.

Üritasin kõike teha. Mängisime kolmikutega lauamänge, käisime jalutamas, tegime süüa, lugesime ajakirju, vaatasime telekat, talusime seda, kui isa arutas Edwardiga oma äriasju ja Eva ja meie ema arutasid viimasest soengumoest. Tundus, et isegi Cristali ei huvitanud hetkel äriasjad. Üks hea asi oli – vihm oli juba mitu tundi tagasi järgi jäänud ja päike sillerdas taas. Aeg venis. Lihtsalt tohutult venis kohe.

Kell sai neli.

„Neli.” ütlesin ma õele, kui me elutoas istusime ja telekat vaatasime.

„Neli jah.” Vastas Cristal.

„Lähme üles minu tuppa?”

„Lähme üle sinu tuppa.” vastas õde mulle.

Hakkasime mulle riideid valima. See oli tõeline õudus. Kas valida pidulik kleit, midagi sportlikumalt, või olla lihtsal tavaliselt noortepärane..või hoopis rohkem daamilik??

Oh seda õudust. Terve voodi oli erinevaid riideid täis.

„Tead. Mulle aitab. Tema enda süü, kui mind nüüd kuskile paganama ballile viib.” ütlesin ma õele. Cristal hakkas selle peale naerma.

Valisin sellest riietehunnikust välja valged moodsad põlvpüksid, pluusiks sai seekord kuldkollane, mille lühikese varukad olid natukene kroogitud ja millae selja osa oli samuti paari voldiga kokkupoole võetud. Kuna jalga otsustasin panna valged armsad kingad.

„Nii, olemas.”

Ütlesin ma vannitoast väljudes, oma riidekomplekt seljas. Seekord kasutasin meigina ainult ripsmetušši. Oma kastanipruunid lokid panin ma kõrgele hobusesabasse ja lisasin enda otsese tuka juurde väikesese valge karikakra õigega klambrikese. Õde aitas mul ka tuka korralikult ära sirgendada.

„Peaaegu ideaalne.” ütlesin ma rahulolevalt peeglisse vaadates.

Cristal tõstis kõiketeadvalt näpu ja tormas mu väikese nikerdistega öökapi juurde, võttes sealt midagi. Ta tuli minu juurde ja pani mulle kaela kee, kus oli üheks ripatsiks võtmeke, teiseks aga süda, millele oli võti graveeritud.

Vaatasime üksteisele otsa ja ütlesime peaaegu nagu ühest suust: „ Ideaalne.”

Alles nüüd märkasin ma pilgu kellale suunata. Appii! Kell oli juba 18.45.

Tormasime õega alla korrusele ning võtsime külalistetoas olevatel suurtel toolidel istet.

Näppisin, nagu tavaliselt kui närvis olin, oma kaelakeed. Kuulda oli, kuidas ülejäänud olid kõik elutoas, vaatasid mingit filmi. Arvatavasti komöödiat, sest vahel kostus ka naeru .

Kell sai just 19.00.

Vaatasin veelkord kella. Nüüd läksin ma juba üpriski närvi, tõusin püsti ja hakkasin edasi-tagasi sammuma.

„Rahu. Ega sa presidendiga kohtuma ei lähe.” ütles Cristal naerdes.

„Ütleme nii, et presidendiga kohtumine mind nii närviliselt ei teeks.” vastasin ma talle irooniaga.

Kostus uksekella häält. Oleksin tahtnud teha samamoodi, nagu tollel päeval, kui me Nickiga läbimärjaks saime. Oleksin tahtnud hüpata ja ringi joosta, aga talitsesin ennast ja läksin rahuliku kõnniga ust avama, õde minu järel kõndimas.

Avasin ukse.

Mul vajus suu lahti. Polnudki Nick. Oli hoopis mingi täiesti võõras mees.

„Preili Lily?” küsis ta.

Noogutasin ja vaatasin õele otsa. Mida see tähendama peab??

„Tulge minuga, ma viin teid kohale. Ma olen Jonaste autojuht, Jim.” ütles ta mulle viisakalt kätt andes.

„Ole tubli, väike õde!” lehvitas Cristal mulle järgi.

Ees ootas pikk limusiin. Jim avas mulle ukse ja istusin sinna sisse. Appi. Ma üritasin rahuneda. Istusin limusiinis, täiesti üksi. Mida Nick küll plaanis? Oli see mingi loll nali?

Sõitsime umbes 15 minutit ja siis me peatusime. Mulle avati uks. Astusin välja ja nägin enda ees suurt lossi meenutavat hoonet.

Selle ees seisid uhkestes ülikondades mehed, kes külalisi lahkelt naeratades tervitasid.

„Ball!” ütlesin ma eesti keeles. „Mida ma teen nüüd?” lisasin ma.

See Jim vaatas mind nagu ma oleks kuu pealt alla kukkunud ufo.

Ta ütles, et peab mu nüdü siia jätma ja et varsti tullakse mulle järgi.

Tahtsin midagi pärida, kuid Jim oli juba autosse istunud.

No mida see peaks tähendama?Laseb mu siia tuua ja jätab nüdü siia passima! Eino tore tegelane küll !

17. osa

Möödas oli juba umbes viis minutit.

Umbes et ole, kohal, muidu võtan su lihtsalt kaasa. Ja kus sa oled nüüd??

Toksisin kingaga suurt lillepotti, mis oli esimesele trepiastmele tõstetud, kui kuulsin selja tagant auto mürinat. Auto peatus.

Nick tuli autost välja ja hakkas naerma.

„Mille üle sa naerad?Ma ootan siin nagu igaviku ja sina tuled kohale ja naerad. Ja ma ei kavatsegi kuhugile ballile minna. Unista EDASI.” ütlesin ma pahuralt käsi rinnale risti pannes.

Nick naeris jälle ja tuli kallistas mind, millele ma ei kavatsenudki reageerida.

„Arvad et nii lihtne ongi? Oleks võinud vähemalt hoiata mind eksole! Ja isegi, kui sa....”

Nick surus mind enda vastu ja suudles mind hoopiski. Ta kohe ostas kahte asja. Mind, ehmatada ja anda mulle selline tunne, nagu ma oleks nuiaga pähe saanud.

„Ehk lähme autosse?” küsis ta pidulikult.

Hingasin kergendatult. „Me ei lähegi ballile.” vuristasin ma eesti keeles.

Nick jäi mulle kummalisel ilmel otsa vaatama.

„Eesti keel.” ütlesin ma talle selgituseks.

„Tead, sa võiksid mulle kunagi rohkem sellest Eestis rääkida...” ütles ta mulle ust avades.

Peagi läks sõiduks. Me olime harjumatult vaiksed. Oli aru saada, et linnakära oli kuuldeulatusest väljas. Soovisin, et oleksin kogu seda linna paremini tundnud. Kuhu me küll lähme? Aga otsustasin parem mitte küsida.

Nick peatas auto. Ma tegin kohe ukse lahti ja astusin autost välja, mida tegi peagi ka Nick.

Kõik oli väga kena. Seal oli väike maja. Tundus, nagu see oleks mingi väike suvila. Kõndisime käest kinni majja. Suurel maja ees oleval verandal oli palju küünlaid ja maas olid punased roosiõielehed. Ma vaatasin Nickile otsa, kes minu õnneslikku nägu nähes naeratas.

Ma olin lihtsalt sõnatu.

„Lähme edasi?”

Ma noogutasin lummatult.

Väike maja oli seest väga hubane ja kodune. Ka sees olid küünlad. Vist kõige suuremas ruumis - oli keset tuba tuba kaetud laud.

„Ole hea, võta istet.” ütles Nick pidulikult.

Ta võttis laua alt välja tooli ja palus mind härrasmehe kombel istuma.

„Ja nüüd,... natuke kannatust.” ütles ta arvatavasti köögi poole kadudes.

Selle toa nurgas olid üpriski suured palmipuud, kaks tükki. Seinal rippusid pildid helesinisest ookeanist kui ka loojuvast päiksest mere pinnal. See tekitas tunde, nagu me oleks kuskil mereääres olnud. Nick saabus, mõlemas käes kandikud toitudega. Ta asetas need lauale ja läks tõi veel ühe kandiku mingi toiduga aga selle pani ta hoopis akna all olevale kapile. Kuid tundus, et sellel oli mingi kook või tort.

„Huh. Nii. Ma loodan, et sulle maitseb.” ütles ta.

„Kindlasti” sõnasin ma naeratades.

Ja me mõlemad hakkasime sööma.

- veidi hiljem, peale õhtusööki -

Otsustasime, et lähme ülemisele korrusele. Seal oli kaks tuba. Üks nägi välja rohkem nagu midagi elutoa või kabineti sarnast, teine oli aga magamistuba. Viimasesse jäime meie ka pidama. Viskasime voodile pikali.

„Oijah. Sa oeld hullem kui mu ema ja Eva. Nad teevad pidevalt süüa. Ja palju.” naersin ma.

„Ja kindlasti paremini.” lisas Nick.

„Ei ütleks.” vastasin ma talle naeratades.

Ta suudles mind ja võttis mind seejärel kaissu.

„Ma juba mõtlesin, et kui Joe või Kevin nüüd selle salatiga midagi ära mökeravad, on lõpp. Või unustavad soola panna...või mida iganes. Nad on juba kord sellised.”

Ma turtsatasin naerda.

„Sa tahad väita, et sa panid oma vennad kokkama, et mulle pidulik õhtusöök teha?” küsisin ma.

„Jah.Ja enda ka.”

Nüüd ma naersin.

„Vennad Jonased kokkamas. Seda tahaks küll näha.”

Muutusin juba natuke uniseks, kui Nick oma käed minu ümber ära võttis, suudles mind korra ja läks siis midagi oma jaki taskust otsima.

Vaatasin üllatunult, et mida ta nüüd teeb ning tõusin istukile.

„Ahaaa!” ütles Nick äkki ja tuli tagasi minu juurde, laskudes ühele põlvele.

Mu süda jäi vist seisma.

Ta käes oli väike karbike.

Mulle TUNDUS, et mu süda ei löönud ikka veel .

„Lily Metsoja..”

Tundus, et minu perekonnanime hääldusega oli tal veidi-veidi raskusi. Oota, kust ta seda üldse teadis??

„....Will you marry me?” küsis minu ees põlvitav Nicholas Jonas karbikest avades. Karbis oli imaarmas lihtne kuldsõrmus, millel oli väike valge kivike.

Ma olin lihtsalt sõnatu.

Kõigepealt ma panin oma kaks kätt suu ette ja kiljatasin.

Seejärel hüppasin ka ise põrandale ja kallistasin Nicki nagu pöörane. Andsin talle vähemalt tuhat musi.

Ja ütlesin talle eesti keeles umbes sada korda, et ma armastan teda ning kallistasin teda veelkord. Me tõusime püsti ning ma ütlesin kiirustades talle Yes.

Ta naeratas ning võttis karbist sõrmuse. Nüüd võttis ta mu käe ja pistis sõrmuse mulle sõrme.

Mul olid jalad nii nõrgad, et mõtlesin, et need mind enam kaua püsti ei hoia.

„Ma armastan sind.” ütles ta oma vildakas eesti keeles mulle otsa vaadates.

Sain aru, et mul polnudki enne jalad tegelikult nõrgad. Alles nüüd olid.

Kust ta teadis, seda öelda, eesti keeles?? Ma polnud sellega harjunud. Kuid nüüd, läks jutt jälle inglise keeles edasi. Jah, ja mu jalad olid tõesti ikka veel nagu alt ära kukkumas.

„Nick...ma....ma..”

„Ära ütle midagi.”

Ta suudles mind ning me pugesime mõlemad voodisse ja Nick tõmbas meile kahele teki peale. Me suudlesime veel nii palju ja ...naersime. Ja ma olind üldse nii õnnelik, et tuli tunne, et ma tõesti ei tea mida teha. Täna ei rääkinud me enam palju. Peale rohkeid suudlusi võttis Nick mu taas endale kaissu ja soovis mulle head und. Ma suudlesin teda veel korra, pikalt ja õrnalt. Mul oli tunne nagu...ma ei tea. See oli nagu midagi enamat.

Ma armastan seda meest,nii väga !

18. osa

Enne silmade avamist ma lihtsalt naeratasin. Nüüd piilusin natuke enda ümbrust. Nüüd naeratasin veel rohkem. Täpselt seesama tuba, kus eilegi. See polnudki uni!

Oota nüüd....kus Nick on ?

„Deem, ta ilmub ja kaob nagu kummitus.” ütlesin ma kõva häälega.

Alles nüüd märkasin ma midagi. Minu kõrval polnud küll Nicki, aga seal oli tohutu punt roosasid roose. Ma peaaegu, et kiljatasin. Ma arvan, et ma pole kunagi nii palju lilli ühes koos näinud. Tahtsin seda lillede kuhja kätte võtta aga ühest käest jäi väheks. Tõstsin need endale näo ette. Roosid lõhnasid imeliselt. Need olid nii ilusad ja täiuslikud. Ma jäin kuulatama. Ma võisin ju seda ette kujutada aga...

If the heart is always searching..
...can you ever find a home?

When You Look Me In The Eyes , käis mu mõtetest läbi. Ei, ma ei olnudki hulluks minemas .

Uksest tuli sisse Nick, aeglasel kõnnil, istus minu juurde voodile. Tegin talle ruumi ning nihutasin roose eemale. Ta jätkas kitarri saatel mulle selle laulu laulmist. Ma kuulasin ja olin jällegi nagu lummuses. Kui ta lõpetas, tundsin, kuidas mu põselt voolas alla pisar.

„See oli tõeliselt ilus.” ütelsin ma talle ja kallistasin teda. Ta tõstis kitarri eemale.

„Kuidas hommik algas?” küsis ta minult muigega.

„Nurud kiitust?” küsisin ma talle naeratades.

Kas mulle ainult tundus, või oli ta ööga veel ilusmaks muutunud??

Nick noogutas ning suudles mind.

„Hmm....muinasjutuliselt.” ütlesin ma ikka veel naerdes.

Kuulge, mis asi on kurbus? Või viha? Mina küll ei mäleta nagu selliseid asju . . .

„Sa oled kindlasti näljane.”

Tahtsin juba vastu vaielda, kuid ta pani oma sõrme mulle suule.

„Nii. Mul on midagi väikest ette valmistatud küll.”

Nick plaksutas korra käsi.

Tuppa tuli Kevin. Ma pidin ehmatusest hingamise ära unustada ning kahmasin endale teki peale. Alles siis meenus mulle, et ma olin ju ikka veel riides. Lihtsalt kõigest jaki, mille ma eile viimasel hetkel kaasa olin tirinud, olin ma eile alla elutuppa jätnud.

„Kerge hommikusöök.” ütles Kevin naeratades.

Kummaline oli esimest korda Kevinit nii näha. Kui ta tuleb mulle magamistuppa ja ütleb, et kerge hommikusöök, ise sellise näoga, nagu ta oleks mind aastaid teadnud.

Nägin kuidas keegi ukse vahelt piilus. Joe . Ma hakkasin naerma ja ütlesin:

„Kas päkapikkude jaoks veel vara pole?” imestasin enda julguse üle. Tavaliselt poleks ma Joe’le võibolla midagi eriti öelda julgenud. Kui veel arvestada fakti, et ka teda nägin ma ju tegelikult esimest korda.

Kõik kolm venda hakkasid naerma. Kevin asetas väikesele kapile mingi kandiku, millel olid maasikad mingi valge asjaga. Magus lõhn tungis mulle ninna. Arvatavasti oli see vahukoor.

Nick suudles mind. Kuid äkitselt tõmbus ta minust eemale.

„Khm !” köhatas ta .

Kevin seisis ikka veel meie kahe ees, ise laialt naeratades ja meid vaadates. Joe piilus samuti jätkuvalt ukse vahelt. Muigasin ja hakkasin hoopis sealset voodipesu oma pilguga puurima.

Nick köhatas veel korra.

Joe tegi oma säravat naeratust, ning tõstis oma mõlemad pöidlad püsti.

„Tule Kevin. Me oleme VIST üleliigsed.” ütles ta .

Peagi olid mõlemad poisid läinud.

Nick tahtis mind veelkord suudelda aga äkitselt, ilma mingi hoiatusega, ta tõusis hoopis vaikselt püsti. Võttis maast hääletult kitarri ja läks ukse juurde. Kuulatas natuke aega ja avas siis järsu liigutusega ukse. Kevin ja Joe hüppasid ehmatusest uksest kaugemale.

„Kuna te siin juba NIII-KUI-NII seisate ja LOOMULIKULT varsti ka ÄRA lähete siis palun, võtke mu kitarr ja viige see alla korrusele.” ütles ta, ulatades kitarri Joe kätte ja ilma mingit vastust saamata, pani Nick ukse kinni.

Ma hakkasin naerma. Ka Nick naeratas.

Ma viskasin taas pikali ja tõmbasin teki endale peale. Nick võttis roosid ja asetas need kapile, kus olid juba ka maasikad ning tuli viskas minu kõrvale pikali.

„Ehk sa meenutad, kuhu me pooleli jäime?” küsis ta kavalalt.

„Ikka.” ütlesin ma rõõmsameelselt.

„Aga pane silmad kinni palun.” lisasin ma.

Oli arusaadav, et Nick ootas nüüd, millal ma teda suudlen. Aga mina võtsin hoopis täiesti hääletult kapilt vahukoorese maasika ja pistsin selle talle huultele. Tundus tõesti et ta ootas midagi muud. Maasikas kukkus otse voodisse. Nick avas silmad.

„Või sina kavaldad mind üle jah?” küsis ta naeru kinni hoides.

Ma lihtsalt veeresin naeru käes.

Ta võttis kandikult kätte veidi vahukoort ning pani oma vahukoorese käe mulle nina peale. Nüüd oli tunne, nagu ma oleks just üleliia vannivahtu tarvitanud.

„Mida sa teed jobuu!” ütlesin ma kilgates.

Nüüd naeris tema.

Edasi otsustasime me siiski mitte toitu raisata, vaid need siiski ära süüa. Kogu selle aja me ainult naersime ja Nick rääkis mulle, mida põnevat temaga juhtunud on. Ja veel - igakord kui ta mind suudles, tekkis mul tunne, et ma tõusen kohe lendu.

Maasikad olid otsas. Me lihtsalt lebasime voodil, üksteise kaisus. Kõik oli niivõrd ilus. Alles siis märkasin ma, et seinal rippuv vanaaegne kell kuulutas, et kella kaheni on jäänud vaid 5 minutit.

„Peaksime vist minema?” lausus Nick, kui oli mind tabanud kella vaatamast.

Noogutasin.

„Hästi. Ma jätan su nüüd siis siia ennast sättima. Tuled ise alla, eks?”

Noogutasin teist korda.

Tõusime mõlemad istukile. Ta suudles mind korra veel ja vaatas mulle oma pruunide silmadega otsa.

„Ma armastan sind Lily .”

Ja juba oligi ta toast kadunud. Vajusin veel korra tagasi voodile. Tundsin ennast nii hästi.

-hiljem –

Tulin jooksuga allakorrusele, endal suur roosisülem käes. Tundus, et Joe ja Kevin olid juba läinud. Selle-eest ootas mind aga naeratav Nick.

„Sa näed lihtsalt vapustav välja.”

Naeratasin . Need viis minutit, kui ma ennast valmis sättisin, olid tundunud ikka kohutavalt pikad ja koguaeg oli tunne, et Nick võiks koos minuga olla.

„Nagu ma näen, märkasid sa roose.” sõnas Nick naerdes.

„KUIDAS oleks võimalik märkamata jätta ämbritäit roose?” küsisin ma .

Ta tuli, kallistas mind ja andis mulle musi.

Me hakkasime taas minu poole sõitma. Nii veider oli näha, kuidas linn inimestest kihas. Kõik oli ni...tavaline. Nii...reaalne.

Kogu tee vaatasin ma Nicki. Võiks öelda, et see oli nüüd mu üks lemmiktegevustest.

Jõudsimegi kohale.

„Nii.” ütles Nick.

„Nii.” ütlesin ka mina.

„Ma ehk saadan sind ukseni?” küsis ta.

„Ikka.”

Väljusime autost. Käest kinni ja hästi üksteisele lähedal kõndides, jõudsime maja ukse ette.

Me naeratasime üksteisele. Nick suudles mind pikalt. Minupärast oleks nüüd võinud küll aeg seisma jääda. Aga see sai läbi.

„Ma siis lähen. Ma helistan sulle õhtupoole.”

„Täiesti nõus.” vastasin ma armunult.

Lehvitasin veel talle, kui ta autoga minema sõitis.

Kohendasin oma suurt roosisülemit ja

tegin ukse lahti ning astusin maja.

Ma olin siiani eksinud. Nick polnud siiski kõige parem ehmataja.

Ema, isa, õde, Edward, Eva, Angel, Isobel, Emilie ja isegi Annabel ja Nancy olid täpselt ukse juures, kõik kobaras koos, pilgud mulle suunatud.

„Tere.”

Nad vahtisid mind, nagu ma oleks mingi jube koletis olnud.

Köhatasin.

Tundus, et kogu mu kojujõudmist oli üpriski pikalt ja põhjalikult jälgitud.

Ma hakkasin kõvasti naerma.

„Ma ei teadnudki, et teid huvitab minu ja Nicki suudlusstiil.” ütlesin ma veel kõvemini naerdes.

Tegin endale nende vahelt teed ja hakkasin trepist üles minema, ise ikka veel naerdes, jättes kõik nad alla jahmunud nägudega mind vaatama.

19. osa

Oma tuppa jõudes läksin ma kohe vannituppa. Asetasin suure buketti roose kraanikaussi. Otsisin vannitoas kõik kapid läbi. Leidsin isegi ühe vaasi. Hmm....sinna poleks isegi poolt roosikimpsu sisse mahtunud. Meie peres armastas ema vaase vannitoa kappi toppida. Aga siin vist kellegil sellist kommet polnud. Eks siis pean alla minema küsima.

Oma suurt roosisülemat sülle tõstes, heitsin ma pilgu peeglisse. Ma särasin nagu kevadine päike. Ma pole vist kunagi nii õnnelik välja paistnud ja nii õnnelik üldse OLNUDKI.

Trepist alla minnes võisin kuulda, kuidas kõik ärevalt sosistavad. Läksin hiirvaikselt trepist alla ja ütlesin järsku: „ Kus ma mõne höästi suure vaasi võiksin leida?”

Kõik jäi koheselt vaikseks. Nancy tormas pliidi juurde, Annabel kohendas kolmikute riideid, Eva ja Edward teesklesid, nagu nad oleks just midagi tõsist arutamas, ema „vaatas” klaasistunud pilgul telekat ja isa „luges lehte”, ise samal ajal üle leheserva minu poole piiludes. Ainult Cristal hakkas naerma.

„Tule. Köögikapis, selles suures, peaks olema midagi.”

Suundusin tema järel kööki. Leidsime sealt hiiglasuure läbipaistva klaasist vaasi. Õde hakkas seda sealt alla võtma, aga vaas oli ootamatult raske. See oleks tal peaaegu käest kukkunud, kui ta seda õigeaegselt kinni poleks püüdnud.

Ta täitis vaasi veega ja me hakkasime roose sinna sättima. Terve vaas sai roose nii täis, et sinna poleks enam mitte üks roos ka juurde mahtunud.

„Ilus.” ütles Nancy, kes unelevalt hoopis meid jälgis, mitte potis olevat asja.

„Nancy!” hõikas Eva kergelt.

Nancy köhatas ja seadis oma pilgu jälle suurele auravale potile.

„Aitan sul need üles viia?” küsis Cristal.

„Ofkooors.”

Cristal võttis raske vaasi koos vee ja lilledega enda kätte. Hakkasime liikuma, kuid ema astus meie teele ette.Vaatasime mõlemad talle mõistmatult otsa.

Ema silmad olid vees. Ta kallistas mind kõvasti, nagu ta vist kunagi teinud pole.

Ta võttis mu käed ja ütles: „Palju õnne kallis Lily!”

Nüüd jõudis mulle asi kohale. Ema vaatas mu vasakut kätt, milles helkis kaunis sõrmus. Mul oli selline tunne, nagu ta hakkaks kohe nutma. Ta kallistas mind veelkord.

Nüüd jäi mulje, nagu terve toatäis inimesi oleks ärganud. Järgmisena tuli mu juurde isa.

„Tütreke...palju õnne. Ma loodan, et sa oled temaga ikka õnnelik?”

See lõpp kõlas natuke kahtlustavalt.

„Õnnelikum ei saaks ju enam olla isa.”

Me kallistasime.

Seejärel soovisid mulle õnne veel Edward, Eva ( tundus, et ka Eva-le läks asi vägagi südamesse, sest ka tema tihkus vaikselt nutta), ka Nancy ja Annabel soovisid mulle õnne. Isegi kolmikud. Emilie ja Angel ütlesid mulle lihtsalt palju õnne. Aga Isobeliga sai ikka kõvasti nalja.

Väike tüdrukuke astus minu juurde, ulatas oma vasaku käe, et õnne soovida ja ütles: „Palju õnne apietu eest!”

Kõik naersid.

„Ilmselt ei mõista keegi veel täpselt välja öelda sõna ABIELU .” naeris Eva oma lapse üle, sasides tüdrukud juukseid.

Ainuke, kes naljast aru ei saanud, olid Angel, Emilie ja Isobel. Nemad paistsid arvavat, et meie oleme hoopiski natuke imelikud.

Meie liikusime aga nüüd üles, minu tuppa.

Asetasin tuppa jõudes roosid enda öökapile.

Nüüd pääses lahti küsimuste möll.

„Nii. Räägi. Kuhu te läksite? Mis koha ta valis lõpuks? Mida te tegite? Kas te olite öö koos?Või...eraldi? Või üldse, kus sa olid siiani? Magasite koos kuni lõunani või?”

Ma hakkasin naerma.

„Me läksime mingisse maja. Väikest suvilat meenutas. Koos ja veelkord koos. Mina magasin üpriski lõunani aga siis jah, tuli ta minu juurde voodisse tagasi. Ja...oota, mis see üks küsimus veel oli?” küsisin ma oma ajusid pingutades.

„Mistetegite?” vuristas Cristal.

„Sõime.” ütlesin ma muigega.

Nägin oma õe pettunud nägu.

„AINULT sõite??” küsis ta nördinult.

Tahtsin vastata, aga mu telefon helises kuskil. Väike probleem, kus kohas?

Lõpuks leidsin selle vannitoast. Millal ma selle küll sinna olin pannud?

„Ja?” ütlesin ma ilma, et oleksin kontrollinud, kes helistab.

„Tervitus.” kõlas rõõmus hääl.

„Nick. Sina.” ütlesin ma naeratades.

Mu õde kilkas. Tegin suured silmad ja ütlesin talle sosinal, et vait oleks .

„On sul seal keegi?”

„Eiei.” valetasin ma talle.

„Lihtsalt KOLMIKUD kilkavad siin koridori peal niisama ringi.” ütlesin ma rohkem küll õele, kui Nickile.

„Kilkavad ringi..? Põnev. Mis sa teed siis?”

„Istun. Mmm....Sulle mõtlen.”

Ma võisin vanduda, et ta naeratas teisel pool telefoni.

„Tõsi ka jah?” päris ta kavalalt.

„Mmmhm.”

„Kuule, aga sa pidi ju õhtul helistama alles?” lisasin ma küsivalt.

„No kuule. Õhtul... Mis ma senikaua tegema pean?? Sind ainult oma mälestustes vaatama või?” küsis ta naerdes.

„Mina igatsen sind ka.” ütlesin ma unelevalt.

„Mina ka. Ja ma ei jõua ära oodata, millal me abiellume, kokku kolime...” lisas ta .

Naeratsin.

„Me peakski seda millalgil arutama?” küsis ta.

„Mina tahaks täna.” Ütlesin ma vastuseks.

„Minule sobib, Aga kas ko...”

„AGA....” peatasin ma ta jutu.

„...kõik on sellest siin nii ärevil ja õnnelikud. Ema ja Eva nutavad all köögis, isa ja Edward nad..noh, nad on vist kõige normaalsemad. Kolmikud ei jaga veel seda asja ja teenijad on ka nagu arust ära. Ja mu ÕDE. Oh, SEDA õde küll. See on puhta hull.” selgitasin ma.

Nick naeris.

„Ma ei teadnudki, et asi nii kriitiline on...” ütles ta oma häält tõsisemaks sundides.

„Olgu. Aga homme?Ja palun tule kohe, kui aega saad? Eks?” küsisin ma .

„Nii kui ärkan, panen riidesse ja sõidan kohale.” Naeris ta.

„Ideaalne.” Ütlesin ma õnnelikult naeratades.

„Tšau. Tohutult kallis oled.”

„Armastan sind!”

Vajutasin kõne kinni ja vajusin diivanile istuma.

„Oijummeljummeljummel.” ütles õde, ise ärevil ja silmad säramas.

20. osa

„Vahel jääb mulle küll tunne, et sina hakkad abielluma!” ütlesin ma õele naerdes.

Tundus, et Cristal ei pidanud mu märkust vajalikuks.

„...kõik need kleidid, lilled, soengud, meik ja oiiii!!” ütles ta elavalt, minust ikka veel mitte välja tehes.

Ta kallistas mind veel korra ja läks keksides toast välja. Naersin kõva häälega.

Järsku meenus mulle midagi. Just nagu vaikus oleks selle tõsiasja minuni toonud. Isobel,Celly ja Katie. Nemad ei teadnud minust midagi. Ja kõik oli olnud nii kiire, et...ma ei usu seda ise ka. Alles tuupisin nagu hull, lõpetasin 11 klassi, tulin Ameerikasse, armusin ja nüüd abiellun. Vähemalt kunagi.

Lähiajal .... , mõtlesin ma ennast selle sõnaga lohutades. Mõte, et oleksin pidanud aasta koolis õppima ja mitte Nickiga olema, ajas mind täiesti hulluks. Aga, arvan, et õnneks probleemi pole. Me saame ju suve lõpul siin pulmad teha ja siis tuleb Nick minuga Eestisse. Aga kas ikka tuleb?? Kas ta jõuaks oodata mind veel aasta, kui ma koolis olen? Oleks see üldse mõeldav? Kas ta armastab mind nii palju?

Hetk tagasi särasin ma õnnest. Nüüd keerles mu peas aga vähemalt tuhat küsimust ja muremõtet. Üritasin oma mõtteid takistada.

„Nii. Sõbrad. Celly, Isobel ja Katie.” ütlesin ma endale.

Ma pean neile ju kuidagi teatama. Loomulikult! Internet! Tundus, nagu ma oleks sellise asja üldse ära unustanud. Panin oma juuksed taas valatusse patsi ja lippasin kiiruga alla, et isalt ta sülearvutit paluda.

-viis tundi hiljem –

Ütleksin lihtsalt nii, et mu sõbrannad said ...ma ei teagi kohe öelda mille. Igatahes, nad pidid üllatuse kätte peaaegu ära surema. Tundus nagu ma oleks neile mingist erilistest maailmaimest rääkinud. Aga tegelikult oligi see ju ime. Kuidas see kõik juhtus. Ja kui nad veel kuulsid KES mu tulevane on, siis (mulle võis ainult tunduda) polnud ühtegi tüdrukut umbes viis minutit kuuldel. Oli arvata, et nad hüppasid kõigepealt mööda maja ringi, kiljusid, karjusid, siis helistasid üksteisele,et seda natukene arutada ja alles siis hakkasid nad minuga rääkima. Tüüpiline oleks see ju meie puhul olnud. Nagu me olime – üliemotsionaalsed eestlased. Oli üldse selline asi olemas? Meie, eestlased, pidime ju ülimalt rahulikud olema. Noh, võibolla just mitte noored türdukud ja eriti mitte siis, kui üks nendest tüdrukutest hakkas abielluma Nick Jonasega.

Nad lubasid peagi mind vaatama tulla. (Minu isa oli nõus nende reisi ära korraldama.) Isegi mu vana hea lapsepõlvesõber Paul lubas tulla. Teda igatsesin ma ka näha. Me olime temaga kõik aastad väga lähedased olnud. Me mõlemad sündisime umbes samal ajal. Tema minust päev varem. Ja meie vanemad olid parimad sõbrad. Me käisime lasteaias, algkoolis ja kuni siiani koos koolis. Tihti veetsime koos ka vaba aega. Olgem ausad, kui ma väiksem olin, meeldis ta mulle vist isegi rohkem nagu sõber.... Aga jah. Nüüd oleme me lihtsalt inimesed, kes üksteisest kõike teavad ja hästi läbi saavad. Selline tore ja sõbralik kooliõe-koolivenna suhtlus.

Ema segas mu pika mõttelõnga edasi arenemist.

„Lily?”

„Ja emm?” küsisin ma diivanilt püsti tõustes.

„Niiet tüdrukud ja Paul tulevad ka meie juurde?”

Noogutasin jaatavalt.

„Aga ainult kaheks nädalaks. Katie’l on mingi laager või asi plaanis ja see hakkab umbes kolme mädala pärast. Ja ta tahab sinna ilmtingimata minna.”

„Kas seesama, kuhu te kõik minna tahtsite?” päris ema veidi süüdlaslikul ilmel.

„Ei. Ja emm, ära tunne ennast süüdi.”

Läksin tegin emale põsemusi ja ütlesin säravalt: „Ilma selle reisita poleks ma kunagi Nicki kohanud.”

Ema naeratas.

„Mul on sinu üle tõesti hea meel.”

„Mille üle hea meel?” küsis õde trepist aeglaselt alla tulles ja laialt haigutades.

Ilmselt oli ta teinud kerge uinaku.

Pööritasin silmi.

„Aaaa. Nick. Okei...” sõnas ta veelkord haigutades.

„Mis oleks, kui te mõlemad õige voodisse ära läheksite? Homme on ka päev ja homme õhtul saabub siia veel neli inimest. Ja pealegi, ei sunni teid siis homme mitte ükski vägi magama.” ütles ema, üritades hoida hääles karmimat tooni.

„ Ema.” ütlesin ma .

„Ma olen juba suur tüdruk ja pealegi, kui ma abiellun, olen ma nii-kui-nii kaua üleval.” naersin ma talle.

Cristal turtsatas.

„ Mul on ikka tõsised kahtlused, kas need noored üldse öösel MAGAVAD.” lausus Cristal.

„Cristal!!” ütles ema ja lõi teda kergelt tal käes oleva käterätikuga.

„Mida, ema?? Noorus on ilus aeg...” ütles ta lõbustatult.

„Cristal...kui sa just PADJAGA vastu nägu ei taha saada, siis ma soovitan soojalt sul oma suukene kinni panna.” ütlesin ma talle aeglaselt, üritades ise naeru kinni hoida.

Õde noogutas, tehes lüüasaanud nägu.

„Pandiii ära.” ütles ta raskelt noogutades.

„Tüdrukud. Aitab tõesti. Minge magama.” ütles ema meile uuesti, tuletades meile meelde, et kell on juba tõesti palju.

Läksime jooksuga üles, seekord Cristali tuppa.

Otsustasime, et täna magan ma tema toas, et saaksime paremini lobiseda ja mõlemad tegime endale põrandale mugavad „voodid”.