Ilma midagi mõtlemata me juba suudlesime.
Vajusime diivanile.
Nick. Inimene, kellele mõeldes polnud mul sõnu.
Ma ei suutnud temast eemal olla – mitte sekunditki.
Ma olin nii kohutavalt armunud ! Ma ei teadnud mida endaga teha.
Ajasime ennast püsti ja koperdasime üksteist suudeldes ülesse, teisele korrale. Mul keeras kõhus. Kohutavalt. See oli üheaegselt nii jube. Ma mõtlesin, et...ma ei mõelnudki tegelikult vist midagi. Nick avas kuidagi moodi ukse. Mina lükkasin selle jalaga enda järelt kinni.
Vajusime voodile.
Issand. Kui ta nii teeb, tunnen ma kogu aeg, nagu ma oleks mingi robot, keda on võimatu peatada. Kellel off/on nupp puudub.
Tõsiselt. Ma pean ennast ikka kontrollima. Ja see oli nii jubedamalt raske. Üritasin ennast eemale rebida. Me jäime üksteist jällegi vaatama.
Neelatasin. Ainuke õige tegu oleks olnud toast lihtsalt välja joosta. Ja nii kaugele kui võimalik.
Aga jah. Kus sa nüüd sellega.
Peagi suudlesime me jällegi samamoodi edasi.
Tundus, et ka Nick tajus, et asi hakkab liialt üle piiri minema.
Ta tõmbus minust eemale. Mul oli selline tunne, et kõik on kuidagi minu süü. Pöörasin oma pilgu maha. Ta suudles mind veel korra ja viskas siis pikali. Sättisin ennast kohe tema kõrvale.
Ma võisin vanduda, et Nickil on samasugune tunne nagu minulgi.
Ta kummardus minu kohale ja suudles mind veel korra.
„Ma tõesti armastan sind. Tohutult, Lily. Tohutult.” ütles ta.
„Nick. Mina ka. Sa oled nii kohutavalt kallis. Tohutult.” ütlesin ma.
Me naersime ning ta lükkas mu juuksesalgu eemale, mis mulle silmadele vajunud oli.
Pugesin talle tihedalt kaissu.
„Tahad äkki veidi magada?” küsis ta sellise eriliselt hoolitseva häälega.
„Uni on viimane asi, millele ma mõelda suudan praegu.” vastasin ma talle irooniliselt.
Nick hakkas naerma.
Ta suudles mind veel korra.
Shallalaaa. Pea oli jälle tühi nagu..ma tõesti ei tea mis asi. Sest mu pea on nii tühi. Mida iganes. Jah. Olgu.
„Suudle mind veel palun.” ütles mu arust ära mõistus Nickile.
Ma olin üpriski kindel, et ma vist ikka ei öelnud seda välja.
Lihtsalt mu tühi pea kujutas ette, et ma seda ütlesin.
Okei. Ma olin seda vist ikakgi öelnud. Oh mu loll mõistus.
Nicki pehmed huuled olidki minu huulte vastas.
Ma kohe minestan. Päriselt.
Kui ta minust eemaldus, vajusin ma täiesti rammetult pikali.
Nick hakkas täiesti ootamatult naerma. Ajas ka minu naerma.
Peale natukest naermist, taipasin ma, et ma ju ei teagi, mille üle ma naeran.
„Oota, miks me naerame?” küsin ma ikka veel naerdes ja pöörasin ennast külili, et ma saaksin paremini Nicki jälgida.
„Lihtsalt...sa oled ära teeninud mingi aukirja või medali.”
„Miks?” küsisin ma uuesti naerma hakates.
„Sa oled lihtsalt esimene tüdruk, kellega koos olles tekib mul kohutav kiusatus kõik oma tavad ja põhimõtted nurka visata.” ütles ta ennast samuti minu poole pöörates, endal tähendusrikas muie suul.
AGA, nagu ma ütlesin, mu mõistus on täiesti tühi, kui ma seda poissi vaatan. Niiet alguses ei saanud ma midagi aru, mida ta öelda tahtis. Niiet ma vajusin mõttesse.
Kui mulle asi lõpuks ka kohale jõudis, hakkasin ma kohutavalt naerma.
„Rekord number kaks. Sul on veel pikemad juhtmed, kui Joe’l.”
Hakkasin uuesti naerma, Nick koos minuga.
Mulle tundus, et kui me temaga koos olime, olid kaks põhitegevust naermine ja suudlemine.
Aga ma ei võinud seda nüüd päris kindlalt öelda. Sest Nick suudles mind uuesti ja siis valitses mu peas see tühjus jälle.
„Läheks tooks endale midagi juua?” küsis Nick.
„Võiks küll.” vastasin ma.
Ja suudlesin teda uuesti pikalt-pikalt.
Aga ta lükkas mind õrnalt eemale.
Õieti tegi! No mispärast ei suuda ma ennast kontrollida?
Tundsin veidi piinlikult.
Ta aitas mind püsti ja me läksime trepist koos alla, käed üksteise ümber põimitud.
Nähes minu veidi häbenevat nägu, ütles ta: „Ära nüüd tee sellist nägu. Ma tean mida sa tunned.” naeris ta.
Nüüd oli tema see, kes mind suudles.
„Tead? Sa oled niinii NII hea, et sinuta ei olegi võimalik!” ütlesin ma talle kogu südamest ohates.
Nick naeratas oma kõige armsamat naeratust üldse.
Kööki jõudes, leidsime külmikust mingi mahlapaki. Apelsini mahl. Nick otsis kaks klaasi. Ja mina tahtsin prügikasti leida, et ma saaks mahlapaki ära visata, sest kui ma olin kahte klaasi mahla ära valanud, oli pakk täiesti tühi.
Nick hakkas naerma.
„Mida sa naerad? Ise ei leidnud ka klaase üles.” ütlesin ma teda müksates.
„Ahaaa! Olemas.”
Prügikast oli laua ja kapi vahel. Kuidas ma seda ei märganud? Ahjaa. MU kahtlane mõistus ju.
„Sa peaksid siin ikka paremini orienteeruma.” muigas Nick tähendusrikkalt, ise lauale toetudes.
Viskasin paki ära ja kortsutasin kulmu. Nüüd ei saanud ma jälle aru. Mida ta mõtles? KUI ta üldse midagi mõtles.
„Mida sa sellega öelda tahad?” pärisin ma siiski, minnes Nicki juurde ja käed tema ümbes pannes. Ka tema tegi sama.
„Lihtsalt....tulevikus peaks mu NAINE ikka teadma, kus TEMA majas mingid asjad asuvad...” sõnas ta nagu muuseas.
Ma hüppasin temast eemale.
„MIDAA???!!” kiljatasin ma käsi suu ette pannes.
„Minu? Sinu? Meie? ....Mida??!!” küsin ma üle.
„Tahad kohe võtmeid?” küsis ta mind enda vastu tõmmates.
„Appi. Ma ei taha mingeid võtmeid. Nick. Päriselt. Ma ei tea. Tõesti ei tea. Mida öelda või mida teha...” ütlesin ma, ise õnnest täiesti segane.
Mul oli oma Nick. Nüüd maja ka.
Nick puhkes naerma.
Ta suudles mind uuesti.
„Nick?”
„Lily?”
„Ma armastan sind.”
„Tõesti?”
„Tõesti.”
„Mina ka.”
„Tead veel midagi?” küsis Nick nüüd vastu.
„No?”
„Ma tahan sind veel suudelda.” ütles ta mulle silma vaadates.
Suudlesin teda. Tundsin, et see tunne lihtsalt tapab mu. See mida ma tema vastu tundsin, oli küll midagi enamat kui lihtsalt keemia.
„Ma VIST võtan seda jaatava vastusena.” ütles ta naeratades.
„Võta. Usu mind, minul pole selle vastu midagi.” ütlesin ma naerdes.
Suundusime täpselt sama targalt üles, nagu me alla olime tulnud. Samamoodi suudeldes, nagu me esimest korda täna sinna olime läinud. Me oleks trepi astmetel mitu korda pikali käinud. Aga tõmbasime ennast taas püsti. Ise naerda turtsudes.
Me kumbki ei suutnud lihtsalt normaalse inimese moodi olla.
Ainuke asi, mis näitas, et me olime ikkagi all käinud, olid need kaks apelsiini mahlaga täidetud klaasi, mis keset tühja lauda seisid.
No comments:
Post a Comment