31. osa

Nicki silmad läksid suureks.

„Lily, see olen mina. Nick.” ütles Nick Lily’le, minnes ta näole lähemale ja justkui lootes, et tema nägu suuremana tuletaks Lily’le kõik meelde.

Lily kortsutas kulmu.

„Mitte ei mäleta sind .”

Nicki näol püsis suur imestus ja ta kaugenes Lily’t nagu too oleks teda kõrvetanud.

Arst sisenes koos Peetriga palatisse.

„Sa oled vist juba avastanud, et tal on mäluga väiksed probleemid.” lausus arst.

„Väiksed? Nalja teete või?? Ta ei mäleta MIND!” ütles Nick ahastavalt.

„See on loomulik. Kui ta kukkus, kukkus ta ju esiteks kivikõvale maapinnale, mis oli täielikult kividest tehtud, ning see polnud veel ju ka kõik. Ta lõi oma pea vastu kivist kuju. Imelik, et tal niigi hästi läks.”
Ja lisas: „Ma ei tahaks küll nüüd tgant järgi hirmutada, aga see neiu oleks võinud surma saada. Kui ta oleks natuke teise nurga all kukkunud.”

Nick vajus toolile istuma, Lily isa vaatas lihtsalt tüdrukut.

Arst hakkas palatist väljuma ja ütles veel: „ Ta on teil õnnesärgis sündinud. Ja mälu peaks taastuma.”

Nähes Nicki nägu ikka lootusetuna, lohutas doktor : „Küll ka mälu taastub. Peagi. Muretsemiseks pole põhjust.”

Kuigi see mingil määral lohutas kõiki, oli ikkagi kummaline, et Lily vaatas neid nagu täiesti võõraid.

Peagi oli uks suure tuhinaga lahti ja Cristal tormas sisse, tema järel Lily ema.

Täiesti ootamatult kallistas Cristal Lily’t.

„Ta ei mäle...” alustas Nick jutuga.

„Cristal! Õde!” naeratas Lily oma õde vastu kallistades.

Nick ja Peeter jäid neid kahte vahtima, nagu hullud.

Lily ema Marie läks samuti tütre juurde, lootes, et ka teda mäletatakse.

„Ma arvan, et sa oled mu ema. Aga anna andeks, ma tõesti ei mäleta...” ütles Lily kurblikult naeratades.

Ema pühkis pisara ja ütles, et kõik on korras.

„Hea et sinuga hästi on.”
Lily kasutas oma loogikat. See oli tema ema, õde ta mäletas, see mees oli ilmselt isa. Aga see noor mees. Kes tema oli? Vend? Ei... Siis oleks ma oma VENDA küll kergelt armunud.

Poiss tundus Lily’le maailma ilusaim inimene üldse. Ta jälgis Nicki iga liigutust tähelepanelikult. Kui Nick seda märkas, pööras ta pilgu eemale.

Ta vaatab mind ja ei mäleta mind tõesti? Kuidas see nii on?

Poisi peast käisid läbi palju küsimusi. Ta kõndis aina edasi-tagasi.

Lõpuks tuiskas ta sealt lihtsalt välja.

Uksest väljudes, tormas ta otsa oma vennale, Joe’le.

„Kuhu sa nüüd tormad?” küsis Joe venda peatades.

Nick peatus.

„See häirib mind.”

Joe pööritas silmi.

„Noh, tal on mälukaotus ja ta ei mäleta sind praegu. See ju paraneb ja pealegi, sellist...”

Nick vaatas Joe’d sellise pilguga, et ta vait jäi.

„Asi pole selles, mis?” küsis Joe taiplikult.

„Tule.”

Nad läksid koos üsna kiirel sammul järgmisele korrusele.

Leides ühe kõrvalise nurga, kus oli suur valge pink.

„Istu.” käsutas Nick oma venda.

Joe istuski.

„Nii. Tead, miks Lily’ga see juhtus?”

Joe raputas arusaamatult pead.

„Vot. Mina tean.”

Joe nägu oli nüüd veelgi rohkem segadust täis.

„Seesama Adam. Ma tean. Ta oli seal.”

„Seesama?See Adam, kelle käest sa Lily päästsid?”

Nick noogutas.

„Ja ma ei tea, kust ta sinna sai. Mina jõudsin ju alles siis, kui Lily juba teadvusetult maas lamas. Kõik mis ma öelda saan, et ma nägin, kuidas ta lahkus. Koos Pauliga. Ta istus Pauli ja tema isa autosse. Keegi peale minu ja Lily ju seda tüüpi ei tea. Niiet nemad ei oska midagi karta. Aga mina küll kardan Lily pärast.”

Joe vaatas tõsise näoga Nicki.

„Ja ma EI kavatse Lily’t mitte kuskile üksi jätta. Ma käin tal kasvõi 24/7 järgi.”

Joe tõmbas käega veidi närviliselt läbi juuste.

„Oota. Paul. See...ahjaa. Meenub küll jah.”

Ka Nick istus üsna närviliselt Joe kõrvale.

„Ja ma kavatsen välja uurida, KUIDAS nad seotud on.” ütles Nick kindlameelselt, vaadates kaugusesse.