52. osa

Ma polnud kunagi arvanud, et minu 18. sünnipäev saabub lennukis nuttes. Ma olin tohutult jõuetu. Aga rahulikum. Palju rahulikum.

Ja ma ei suutnud oma silmi uskuda. Cristal! Kuidas ta siia sai?? Ta pidi ju Joe juurde...Ei. Ma ei suutnud seda lõpuni välja mõelda. Kuigi mu mõistus töötles seda mõtet aina edasi. Aga üritasin mitte seda tähelepanna, kuidas mu mõistuses hakkab kujunema kellegi tohutult kalli inimese kujutis.

„Jumal hoidku, milline sa välja näed!!” hüüatas ta ja tuli rutuga minu juurde, käed õrnalt ümber minu põimides.

See lause oli nii kaastundest ja kurbusest tulilvil, et kõik küsimused kadusid mu peast ja hakkasin uuesti nutma.

„Lõpeta see juba ära.” sõnas mu ema.

Ta oli minu juurde tulnud.

Vaatasin talle alandlikult otsa, tundes ennast madalamana kui muru.

„Nutad siin juba kaks tundi. Mis sul arus on tüdruk! Ise saad mõnede minutite pärast 18! Kas sul aru on või ei ole!” ütles ta vaikselt. Aga ma oleks eelistanud, et ta oelks seda üle lennuki koos metsiku raevuga kisanud.

Hakkasin veel kõvemini nutma ja naine mu kõrval tahtis midagi öelda, aga mu ema hakkas selle peale nagu urisema.

„Ära tule mulle midagi ütlema, võõras.” sõnas ta.

Mis oli küll lahti? Mis oli see, mis mu vanemaid nii käituma oli ärgitanud?

Sain aru, et mu õde vaatas ema mürgiselt.

„Sina ka! Oled sa selle piripilli poolt??!”

Mu käed värisesid jällegi. Ma ei suutnud enam seda taluda. Tundsin, kuidas mu süda pahaks läheb. Tõusin kiiruga püsti ja tormasin WC-sse, käed suul. Mu süda oli nii paha. Natuke aega veel ja ma ei taha mõeldagi, et oleksin võinud mõne inimese lihtsalt täis ropsida.

-Mõned minutid hiljem-

Ma olingi 18. Täiesti läbi nutetud, täiesti tühjaks oksendatud ja kaheksateist.

Põlvitasin põrandal, pea toetatud vetsupoti kaanele. Üritasin ennast püsti ajada. Ja siis tundisn jälle, et midagi tuleb veel. Jälle olin ma peadpidi seal sees. Ma ei hoolinud millestki. Mu valged püksid olid põrandalt kogu mustuse ja märguse endale korjanud. Ja mu punane pluus oli mõnest kohast pisaratest läbi ujutatud.

„Vabandage? Meil on siin järjekord. Kas kõik on ikka korras?” küsis keegi ukse tagant.

Ilmselt oli see stjuardess.

Lõin kaane kinni, ajasin ennast kuidagimoodi seinale toetudes püsti. Üritasin ennast kokku võtta ja lõin ukse lahti.

„Korras!” sõnasin mavist pisut liiga valjult, teeseldes rõõmsat häält.

Kõikide pilgud olid jälle minul. Vaadake aga vaadake!!

Korraga asendus see metsik ja lõpmatu kurbus tohutu viha ja kättemaksu tungiga.

Suundusin sihikindlalt sinna, kus mu ema istus. Aga oh seda üllatust. Mu isa oli ema kõrvale tulnud ja tundus, et mu õde istub hoopiski isa kohal. Arvatavasti oli Cristal siiski minu pärast kiiresti lennule jõudnud rutata. Tänasin südames seda tüdrukut, kes oli lennule tulemata jätnud.

„Tervitused.” sõnasin ma, kuivatades käega oma nägu.

Ema ja isa vaatasid mind nagu kummitust.

„On..kõik korras..?” küsis isa kahtlevalt.

„Oi. Kuidas sa üldse küsid. Ma pole kunagi paemini ennast tundnudKI.” ütlesin ma sarkasmiga.

Mõlemad vaikisid.

„Eriti hea on mul olla ilma Nickita. Tõesti...ma isegi ei igatse teda, tema suudlusi, puudutusi, hellitusi...seda kõike, mida ma nii tohutult nautisin.”

„Mul hakkab juba kõhe.” sõnas mu ema isale.

„Kõhe?” küsisin ma imestunult.

„Ah et sinul on kõhe. Minul küll pole. Kuigi ... ma natuke valetasin. Ma igatsen kohutavalt seda tunnet. Seda kõike, mis TEMAGA kaasnes. Seda...kuidas nüüd öelda...rahuldust?”

Oli silmnähtav, kuidas mu ema ja isa näost õhetama lõid. Ja see pakkus mulle mingit kahtlast lõbu. Ma oleks tahtnud sellist kurjalt naerma hakkata. See mõjus nagu must huumor.

Nähes, et ma neid rohkem kiusata ei saa, suundusin ma tagasi oma kohale.

„Kõik on korras?” küsis naine.

Naersin rõõmutut naeru.

„Korras. Muideks, sa oled kolmas, kes seda küsis.”

See vahetu sündmus ei parandanud mu tuju mitte kriipsukestki. Kuigi arvasin, et kui ma oma pahameelt saan natukenegi vanemate peal välja elada, paraneb ka mu enesetunne. Aga ma panin sellega nüüd küll puusse. Olin veel rohkem muserdatud.

Nagu automaatselt näppisin ma kaelakeed, mis mul kaelas oli. Alles nüüd ma märkasin, et see on seesama kee, mille Nick mulle kinkis. Võtsin selle kaelast ära ja silmistesin seda oma sõrmede peal. See oli tõeliselt ilus ja sellest ma ei loobu. Mitte kunagi. Isegi, kui ma ei näe enam Nicki, on mul see. See meenutab kõige ehedamalt teda.

Vahtisin seda nii, nagu ma polekski midagi muud näinud. Miski minu sees ütles mulle, et ma ei saa seda õnne niipea tundma. Mitte niipea. . .