28. osa

Ma teadsin, et sealt tuleb nüüd midagi tõsisemat minu ja Nicki kohta.

„Mida te siis teha kavatsete?”

Nick alustas minu eest juttu.

„Me tegelikult midagi arutanud pole. Aga Lil on ju veel 17. Niiet me ootame ikka, kuni ta täisealiseks saab.”

Paul noogutas. Nicki vennad kuulasid ja jälgisid oma isa.

„Niiet...mitte kohe ei tuli pulmi ega midagi sellist?”

„Ei.” ütlesin nüüd mina.

„Täpselt. Aega on selle kiire asjaga.” Ütles ka Nick ainult mulle otsa vaadates. Naeratasin talle, võttes ka tema teisest käest kinni.

Tundus, et Kevin muheles kuidagi kahtlaselt.

„Saate hakkama sellega?” küsis Paul justkui ka millegile vihjates.

Joe ei pidanud vastu ja hakkas naerma, Kevin tema järel.

Denise muigas ning küsis: „ Mis teile nii nalja pakub?”

Joe üritas läbi naeru midagi öelda, aga see ei tulnud välja. Ta kukkus hoopis põrandale.

Nüüd meenus mulle, kuidas Cristal oli samuti tookord köögis naerdes põrandale kukkunud.

Küll nad ikka sobiksid, tuli mul mõttesse.

Ka mina hakkasin naerma.

„ Ma arvan, et Joe arvab, et ükskõik mida teie Nickiga ei arva, et te ei saa hakkama SELLEGA, mida isa arvab.” ütles Kevin naerdes.

„Ma ei tea, mida teie kõik mõtlesid, mina mõtlesin igatahes kogu seda vastutust, mis ABIELUGA kaasneb.” ütles Paul naeru kinni hoides.

„Võinii.” naeris Denise.

Edasi läks asi juba vabamalt. Ka mina julgesin suud lahti teha ja asjadest rääkida, ilma, et ma teemast totaalselt mööda paneks. Kui ära minema hakkasime, tahtis Paul veel korra Nickiga rääkida.

Denise kallistas mind ja ütles, et peab minema vaatama, mida Frankie teeb ja soovis mulle juba ilusat õhtut ära. Kevin ja Joe jäid minuga esikusse. Niipea, kui Denise kadunud oli, tõmbasid mõlemad poisid mind elutoa ukse juurde.

„...on ta sulle siis tõesti väga tähtis?” kostus poiste isa hääl kõlavalt.

„ Sa ei kujuta ettegi, KUI palju...” ütles Nick.

„Aga ega sa ei kiirusta?”

„Ei. Ma tean ,et tema ongi SEE, kellest tähtsamat pole olemas.”

„Uuuuu.” tegi Joe vaikselt mulle otsa vaadates. Müksasin teda.

„Olgu...siis...mina olen samuti nõus. Ta on tore ja hea südamega tüdruk. Minult oled sa loa saanud.”

Kuulda oli rõõmuhüüet.

„Aga...mitte enne, kui ta on 18. Selge?”

„Igati!” kostus Nicki üliõnnelik hääl.

„Ja hoidke end vaos.”

Sellele vastust tulnud. Ainult Kevin ja Joe itsitasid nagu hullud.

Ilma Kevini kiire reageeringuta, oleks me küll vahele jäänud. Ta tõmbas meid mõlemaid ühe maali juurde, öeldes: „Vaadake seda!”

Paul ja Nick tulid just toast välja.

„Noh, mis teie siin teete?”

Kevin ja Joe vahtisid oma isale otsa.

„Kevin ja Joe näitasid just mulle seda maali ja rääkisid natuke selle saamisloost. On ju, poisid?”

„Jaaa-jaaa. Ikka. Muidugi.” kõlasid nende hääled segamini.

Jätsin ka poiste ja Pauliga hüvasti ning suundusime Nickiga koos majast välja.

-hiljem-

Istusime meie pool, köögis.

„Polnud ju väga hull?”

„Mkm.” noogutasin pead.

Vaatasime üksteisele lihtsalt otsa ja istusime niisama.

„Hei!” ütles Eva, kes just kööki oli tulnud.

„Hei!” vastasime ühehäälselt.

..ja jätkasime üksteise vaatamist.

„Mis siis toimub?” küsis Eva teemat otsides.

Mõmisesime midagi segast vastu.

Eva kurtsustas kulmu, võttis oma veelklaasi ja läks pead raputades ülesse, enda ja Edwardi tuppa.

„Mis me teeme siis?” küsis Nick.

Kehitasin õlgu.

„Lähme ka üles ära?”

„Sa ei peagi ära minema?” küsisin ma õnnelikult.

„Ei pea.” ütles Nick naerdes.

„Isa ütles, et ma võin täna sinu poole jääda.” lisas ta muigega.

Mu mõistus tegi saltosid. Jeeeehuuuu!

Ja nüdü sain paremini aru, mida Paul selle ’vaos hoidmisega’ mõelnud oli. Muigasin rahulolevalt.

„Siis lähme.”

- - - -

Jällegi üks imelisemaid õhtuid üldsegi.

Istusime jälle peaaegu terve öö üleval. No kuidas ma jään magama, kui minu kõrval lamab Nick, kes mind ainiti oma pruunide silmadega vaatab? No mis valemiga?

Ma olen täitsa hulluks minemas. Ma poleks kunagi uskunud, et võin sellistest asjadest unistada. Tavaliselt olid minu unistused, et ma saaks eksamitest läbi, et suvi tuleks, et saaks laagrisse, et hommikusöögiks jätkuks ikka helbeid – sellised lihtsad asjad. Ja mitte kunagi mdagi sellist, mis praeegu.

Kui kell sai just neli hommikul ja ta mind suudles, mõtlesn, et temata sureks ma lihtsalt ära. Kuidas ma varem temata hakkama sain?

„Ma olen niii omadega sees.” ütles Nick ikka veel mind vaadates, ja mu lokkis juukseid enda sõrme ümber keerutades.

„Võinii. Ei tea, kellest või millest siis?”

„Tead...vaata..ma ei tea kas sa tead, aga on üks hullult hea banaanisort. Ma ei saaks neid söömata päevagi elada.”

Naersime mõlemad.

„Siis on jaa asi hullusti.” ütlesin ma mõtlikult noogutades.

„Seda ma räägingi.”