Niipea, kui silmad avasid, panin käe öökapile, et sealt oma mobiil võtta. Aga seda polnud seal. Haigutasin uniselt ja ajasin ennast ikkagi püsti. Nägin, et mu mobiil laeb hoopiski diivani juures põrandal. Ei tea, kuidas see sinna sai? Vahet pole. Võtsin mobiili lootusrikkalt kätte. Aga ei midagi. Ei sõnumit, kõnet...mitte ühtegi märguannet. Panin mobiili pettunult tagasi põrandale ning viskasin veel korraks voodisse pikali. Kui pilk kellale rändas, pidin ma küll ära ehmuma. See näitas, et juba pool üksteist. Ja mul oli küll selline tunne, nagu kell oleks veel 6 hommikul. Tavaliselt olin ma üldse üpriski varajane ärkaja. Eriti just suvel, kus oleks võimalus magada. Aknast pilgu välja heites, nägin ainult tinahalli taevast. Eilsest sinitaevast polnud märkigi – nagu seda poleks olnudki.
Panin endale jalga pikad teksad, tavalise särgiku ja viskasin peale oma erkrohelise dressika.
Kui õe toast möödusin, olin kindel, et sealt kostub mingeid hääli. Aga kõikjal oli vaid vaikus.
Alla kööki jõudes polnud samuti kedagi näha. Istusin laua taha. Selline järjekordne isutu hommik. Toetasin pea kätevahele ja silmad vajusid iseenesest kinni. Arvatavasti oleksin ma magama jäänud, kui Annabella poleks kööki sisenenud. Tal oli käes suur pesukorv ning ta tervitas mind laialt naeratades. Vastasin talle samaga.
„Tahate serveerin teile midagi? Nancy läks kolmikutega parki ja mina jäin siia majapidamist korrastama.”
„Ei, tänan Belli. Mul pole isu.” vastasin ma.
„Kindel? Teil pole päris tihit viimasel ajal isu hommikuti. Aga päeva peale sööte te küll vahel vahet pidamata.” ütles ta nagu millegile vihjates, millest mina aru ei saanud.
Muigasin vaid. „Ja Belli, ära palun teieta mind, eks?”
Ta jätkas: „Jah...aga ....ega teil, või see tähendab sul pole süda viimasel ajal paha olnud?”
Nüüd jõudis mulle pärale, mida ta mõtles.
Puhkesin valjult naerma.
„Ei ole, Belli, ei ole. Südamega on kõik korras.”
„Ega siis midagi. Lihtsalt, mu sõbrannal, tal...”
„Aga mul mitte. Usu mind. Ma võin noor olla, aga ma siiski tean, mida ma teen või ei tee. Aga siiski.. aitähh muretsemast.”
Tõusin aeglaselt püsti ja mõtlesin et lähen vaatan õige, mis telekast tuleb. Enne kui minema hakkasin, ütlesin ma Annabellale: „Tead? Võibolla sa võiksid siiski mulle midagi serveerida.”
Annabella naeratas mulle ja vastas: „Kohe saab.”
Kui ma hakkasin just elutuppa jõudma, tuli mulle aga mu ema vastu. Tervitasime üksteist.
Ta seletas, et peaaegu kõik majarahvas olid kuskile läinud.
„Kuule, sa ei tea Cristalist midagi?”
See oli tõesti kummaline, et ta siiani alla polnud tulnud.
„Ta läks välja. Umbes kella üheksa paiku.” vastas ema mulle.
„Kuhu? Välja? Miks mul on tunne, et koos Joe’ga?” küsisin ma.
Mu ema noogutas. Mu peast käis läbi küsimus, mille ma ka ilma mõtlemata lihtsalt välja vuristasin.
„Kas Nick oli ka??”
„Ei. Ainult Joe.”
Noogutasin pead ja vajusin mõttesse, Mis juhtunud on? Mul oli nii kummaline tunne.
„Ahjaa. Muideks, su mobiil hakkas eile õhtul kisama. Ma tulin vaikselt sinu tuppa ja panin ta laadima. Aku oli täitsa tühi. Oli vist teine juba välja lülitanud ennast, kui kohale jõudsin.” lisas ema, nüüd juba köögi poole kiirustades.
Nüüd käis mu kõhust läbi külm jõnksatus. Äkki oli Nick just SIIS helistanud, kui mobiil pildi eest viskas? Oota...aga see peaks ju ikkagi näha olema. Aga äkki seekord läks midagi nihu ja lihtsalt ei näita seda?
Aga ma ei saanud rohkem mõelda, sest Belli oli suure salatiportsu ja kohvitassiga kohe platsis. Tänasin teda ja hakkasin vaikselt sööma. Vaatasin telekast mingeid muusikavideosid. Ja mälusin masinlikult salatit. Eva tuli vist ülevalt korruselt ja ütles mulle midagi tervituseks. Viipasin talle lusikaga ja mõmisesin midagi väga arusaamatut.
Võtsin veel viimase lonksu juua ja viimase lusikatäie salatit.
Läksin vannituppa ja pesin oma näo ja hambad ära. Ja venisin siis aeglaselt tagasi teleka ette. Just siis, kui tahtsin telekast tulevale filmile keskenduda, avanes välisuks. Panin teleka kinni ja läksin esikusse tulijat uudistama. See oli väga lõbusas tujus Cristal.
„Kohe näha, et tüüp tuleb kohtamast.” naersin ma.
„Ei tulnud ju. Me käisime kõigest hommikust söömas.”
„Või „me” juba.” irvitasin ma.
„Haaha.”
Kui me tema tuppa suundusime, ei suutnud ma enam kauem oma küsimust varjata. Kuigi ma kartsin seda naeratust ta nöol rikkuda.
„Kuule...eee...ega sa Nickist midagi ei tea?”
Jah. Ma tegin seda. Mu õe näolt kadus see naeratus.
„Nägin.” vastas ta napisõnaliselt.
„Kus?”
„Mmm....nad kolasid, ehk noh Kevin ja Nick, senikaua kuskil ringi, kui me hommikust sõime...”
„Kolas LIHTSALT ringi? Miks ta minu juurde ei tulnud?” pärisin ma nördinult, kui me õe tuppa jõudsime.
Cristal kehitas õlgu.
„No kuule. Midagi sa ju pead teadma?!”
„Noh. Eile oli...väike takistus lihtsalt.” ütles ta venitades.
„Jube ilm, mis?” küsis ta, tahtes teemat eemale viia.
„No kuule. Palun räägi. PALUN?”
„Olgu siis.”
Cristal istus minu kõrvale voodile ja vaatas mulle silma.
„Tema endine tüdruk.”
Vaatasin talle tuimalt otsa.
„No kuule. Proovi seda eirata või ei. Ta võib küll olla tavaline Nick SINU jaoks aga mitte avalikkuse jaoks. Ta on siiski üks neist kuulsatest Jonastest. Jaa...eile oli neil selle plikaga ..emn...vaidlus.”
„Vaidlus?” pärisin ma aina edasi.
„Nohjah. ...Lily, palun? Palun, tõesti palun. Ära küsi seda. Sa tead, et kui ....jahh. Ma tõesti.. Jätaks selle teema?”
Vaatasin talle tusaselt otsa. Aga noogutasin lõpuks. Ta teadis midagi, mida ta ei tahtnud, et mina teaksin.
„Tore.” ütles ta mulle rõõmsalt ja tõusis püsti, et endale midagi kapist otsida.
Vahtisin mõtlikult taevast. Oli kuulda, kuidas tuul tõusis. Peagi trummeldasid suured vihmapiisad vastu aknaklaase. Ja kõik oli nii sünge. Taevas oli omandanud karmi tumesinise tooni.
„Jube, ilm, mis?” küsis Cristal veelkord, taas minu kõrval istet võttes.
Kehitasin õlgus. Ka tormil ja olid omad ilusad küljed.
„Mul on õudne janu. Läheks alla?” küsis ta lahkelt.
„Nõus.”
Jalgu lohistades sammusin Cristali järel trepist alla.
Keegi oli just esikusse tulnud. Oli kuulda, et ema kellegagi räägib. Ja veel kellegi hääl. Enne, kui ma mõelda jõudsin, väljus esikust läbimärg Nick. Ma tormasin otsejoones trepist tagasi üles, aga mu õde tõmbas mind nii jõuliselt tagasi, et ma oleks peaaegu ninuli kukkunud.
„Hei!” hüüdis ta Nickile, kes seisis ikka veel tilkuvana.
Ta vedas mind trepist alla, Nickile lähemale.
Ta viipas meile käega. Vahtisin seina. Huvitav, miks ma varem pole märganud, et siin nii põnev tapeet on??
Tundsin, kuidas mu õe haare muutus nõrgemaks ja tahtsin uuesti minema putkata, aga mu õde oli jälle kiirem.
Ema ruttas jälle kööki.
Ja Cristal järgnes talle jooksuga, jättes meid sinna kahekesi seisma. Ja ma ei teadnud isegi, miks ma järsku ennast nii solvununa tundsin. Ma EI kavatsenudki pilku seinalt temale pöörata.
„Kuidas läinud on?” küsis.
Tundsin tema pilku endal.
Vahtisin ikka kangekaelselt tapeeti edasi.
„Halvasti.”
Nick turtsatas mu otsekohese vastuse peale.
Ta tuli minu juurde ja võttis mul käest kinni. Tundsin, kuidas ta tuleb järjest lähemale.
„Lähme üles.”
Jah, see kõlas rohkem nagu palve või käsk, kuid mitte küsimus.
Loivasin oma kätt tema haardest välja kiskudes üle, enda tuppa. Ja nii aeglaselt, kui veel võimalik oli.
Aga lõppude lõpuks, jõudsime me ikkagi minu tuppa.
Toetasin ennast tusaselt vastu seina.
Ta jäi algul ukse juurde seisma.
„Noh?” küsis ta.
„Mis noh?” vastasin ma talle täna esimest korda otsa vaadates.
Ta tuli minu juurde ja seisis mulle üpriski lähedale.
Pannes kaks kätt vastu seina. Niiet mina jäin tema ja seina vahele – ilma ühegi võimaluseta solvunut mängida ja minema lipsata.
„Noh?” küsis ta.
„Oled sa pahane?”
„Jah, olen.”
Ta suudles mind. Ja selliselt pööraselt.
Just see oli see, mida ma terve eilse õhtu oodanud olin.
Vahtisin tühja pilguga maha, üritades rahu säilitada. Kuigi parema meelega oleks ma lihtsalt tahtnud teda veelkord samamoodi suudelda.
Ja siis ta tegi seda veelkord ja veelkord. Seekord mul isegi ei tulnud seda minestamis tunnet. Ta vaatas mulle kavalalt otsa.
„Ikka veel pahane?”
„Tahaks, aga ei saa.”
Mu järjekordne otsekohesus ajas teda naerma.
„Miks nii?” küsis ta nii vaikselt mulle kõrva sosistades, et ma vaevu kuulsin seda.
Ta lihtsalt teadis, kuidas nii teha. Mu peast olid kõik selged mõtted kadunud. Ma arvan, et ma ei suuda tema peale mitte kunagi pahane olla.
Ta tõmbas mind tihedalt enda vastu.
„Nick! Sa teed minu ka läbimärjaks.”
Ta suudles mind veel.
„Häirib see sind?”
„Mkm...”
Ma ei saanud midagi muud vastata, sest järgmisel hetkel tundsin ma tema huuli ja teda ennast enda vastas. Ja mu pea oli nii tühi . . .
No comments:
Post a Comment