21. osa

-pärastlõunal-

Istusime kõik tagahoovis. Mul polnud aimugi, kui palju meid seal oli. Rahvast igatahes jätkus. Kolmikud mängisid basseini ääres ja neid valvas karmi näoga Annabel. Nancy sebis edasi-tagasi köögi ja tagaaia vahel, tuues lauale aina rohkem erinevaid suupisteid ja jooke. Edward ja mu isa arutasid ilmselt mingeid äriasju, istudes toolidel, mis olid suurte puude varjus. Eva ja mu ema lobisesid millestki väga elavalt. Isobel, Celly, Katie ja Paul rääkisid just, kuidas nad kiiruga asju olid pakkinud ja mis nendega reisil toimunud oli. Üritasin kogu selle möllu juures kuulda, mida nad seletavad. Seda raskendas ka see, et mängis muusika – ja üsna valjult.

„...ja siis, kujutad sa ette, tuleb järsku see Elisa kohale. No nagu see veel puuduks!” vatras Katie dramaatilisel toonil.

„On ju, Lily? Ta on ikka täielik FRIIK.”

„Lily??”

„Mhh?”

Katie oli just minu käest midagi küsinud.

„Eee...ja, kindlasti. Jah.” ütlesin ma ja lootsin kogu südamest, et ei vastanud küsimusele väga mööda.

Tundus, et kogu kamp jäi asjaga rahule. Edasine vali jutt jätkus.

Tõusin aeglaselt lauast ja üritasin nähtamatult lihtsalt eemale hiilida. Mul polnud täna just parim peomeeleolu. Arvasin, et olen pääsenud aga juba kuulsin, kuidas minu nime hüütakse. Paul. Ilmselt polnud ka tema just tüdrukute klatšist huvitatud.

„Lily!Oota, kuhu nüüd?” hüüdis ta mulle.

„Mmm. Paul, lihtsalt ennast värskendama...” sõnasin ma ja lootsin, et ta läheb tagasi teiste juurde.

„Ma arvan millegipärast, et sa oled niigi üpris värske.” ütles ta hoopiski minu juurde tulles.

Surusin naeratuse oma näole. Kas ta ei võiks mind nagu HETKEKS üksi jätta? Ainult üks hetk. Palun? Ma tahtsin ju oma sõpru siia. Nüüd tundsin ma aga hoopis teistmoodi. Ma ei saanud endast aru ega mõistnud oma sisetunnet. Miks see kõik mulle nüüd ei meeldinud??

„Lily, ma polegi sulle veel õnne soovinud...” ütles ta mulle vägagi kummaliselt otsa vaadates.

„Eee...aitähh.” ütlesin ma talle.

Ta tuli minu juurde ja haaras mind enda embusesse.

Ta kallistas mind. Kuigi mulle tundus, et see oli kuidagimoodi veider. Ma ei teadnudki, miks.

„Lily! Minu kõige kallim inimene.” ütles mulle väga armas hääl.

Sellest tavalisest armasast ja hoolivast hääletoonist hoolimata, nägin Nicki silmis midagi teistsugust, mingit kahtlast pilku.

Rebisin ennast Pauli käest lahti. Ja jooksin nii kähku kui jalad võtsid värava juurde, kus Nick naeratades seisis. Põhimõtteliselt ma lihtsalt hüppasin talle sülle.

„Heiii! Millest nii soe vastuvõtt?” naeris ta.

Peale meie suudlust, nägin midagi kummalist. Pauli seisis väga hapu näoga. Ma kujutasin seda kindlasti lihtsalt ette.

Nick ütles mulle, et ta ei saa eriti kauaks jääda. Kuigi ma protestisin, ei andnud ta järgi. Tundus jällegi, et nägin Pauli näos kahjurõõmu. Ma muutusin veidi vihaseks. Miks ta nii käitub?

Niipea, kui Nicki ära saatsin, otsustasin Pauliga rääkida. Eriti veel siis, kui me Nicki kallistasime ja ütlesime, et igatseme juba teineteist ja ta turtsatas.

„Nii. Mis sul viga on?” küsisin ma vihaselt.

Paul vaatas mulle mõistmatult otsa.

„Tead küll. Need kõik nõmedad, näod, mis sa siin teed. Ma küsin veelkord. Mis SUL on??”

„Midagi ei ole. Lihtsalt...”

„No mida??Räägi siis!”

„Ma lihtsalt arvan, et ta pole sulle piisavalt hea.”

Nüüd naersin mina, täiesti rõõmutut naeru.

Tahtsin midagi öelda, aga Paul juba tõmbas mind käest endale lähedamale.

„Saad sa aru. Sa ...sa tähendad mulle midagi enamat, kui lihtsalt sõber .” ütles ta mulle silma vaadates.

„...ja ta pole sulle küllalt hea.”

Tirisin enda käe tema haardest vihaselt ära. „Mina sind mitte!!” ütlesin ma talle väga vihaselt ja tormasin minema, jättes Pauli sinna maha.