51. osa

Auto sõitis meeletu kiirusega lennujaama poole. Vähemalt minu jaoks. Vajutasin nupule ja aken keris ennasst alla. Kuigi oli selge ilm, oli tuul nii kosutavalt värske. Mu pea oli nutmisest raske ja nägu pisaradest läbimärg. Ema istus minu kõrval. Ta vaatas mind pahase pilguga, aga ma ei teainud sellest absoluutselt välja. Ema tonksas käega mu isa, kes omakorda ütles midagi Edwardile. Peale seda aken keris ennast kinni. Kerisin akna uuesti alla. Ja Edward töötas minu vastu, kerides akna kinni.

„Kas sa saad lõpetada!” käratas mu ema lõpuks.

Ma tõesti ei teadnud, kas ma olen rohkem vihane või kurb.

„JAH!” kisasin ma vastu.

Nägin, kuidas Edwardi ja Eva nägu krimpsu tõmbus. Mul hakkas häbi, et nemad seda taluma pidid ning üritasin ennast vaos hoida.

Kui me viimaks lennujaama jõudsime, askeldasid kõik lihtsalt ringi. Isegi meid saatma tulnud Eva ja Edward ei püsinud kuskil paigal. Kuidas ma oleks tahtnud, et minuga oleks vähemalt Cristal. Aga tema on ju Joe’ga õnnelik. Las vähemalt tema naudib oma õnne. Või siis Nick...

Selle nime peale tundsin, kuidas mu kurgus kripeldama hakkab ja pisarad kui iseenest voolama hakkavad.

Istusin pingil ja ootasin, et keegi tuleks. Või siis, et tuleks mõni hull, kes mu ära rööviks. Või et juhtuks ime ja ma lihtsalt haihtuksin, nagu mind poleks kunagi olnud. Nagu Nicki poleks kunagi olnud...

Aga imet ei juhtunud. Tuli hoopis Eva.

„Tule kullake, lähme.”

Tundus et kuidagi moodi( ja mul polnud aimugi, kuidas), paistsid Eva ja Edward mind mõistvat.

Tõusin masinlikult ja ma tõesti ei kujuta ette, kuidas oli üldse võimalik, et mu jalad liikusid. Sest ma tundsin nagu kõik mu meeled ja keha oleks halvatud.

„Sa pead sellest üle saama. Ma tean, ma nägin mis teie vahel oli ja..”

Tõstsin käe, et Eva vaikiks.

„Palun.” ütlesin ma anuvalt.

Mind painas Nicki olukord. Oli temaga kõik ikka korras? Ma ei suudaks eladeski oma vanematele või ka endale andestada, kui temaga peaks midagi lahti olema.

Ta noogutas mulle ja naeratas. Aga ma tõesti ei suutnud naeratusega vastata. Aga õnneks ma ei nutnud enam ja olin suutnud saavutada mingi rahulikku tasandi enda meeltes.

Seal seisid minu suurimad vihavaenlased. Mu vanemad. Te ei kujuta ette, kui palju ma neid vihkasin. See tunne oli peaaegu tugevam kui mina. Ei, see oli kindlasti tugevam kui mina. Ma ei suutnud neid mõista. Mitte grammi jagugi.

Eva toetas mind selja tagant õrnalt käega, nagu kartes, et ma olen õrn hiina portselan, mis iga hetk võib tuhandeks killuks langeda.

Ja siis, pöörasin ma veel viimast korda oma pilgu taha. Kuigi oli see oli ju vaid lennujaam, nägin ma seal kõik oma mälestusi, nagu see oleks hoopis see maja, kus ma viimased peaaegu kaks kuud olnud olin. Ja siis...Nick!

Ta tormas läbi inimeste minu poole. Ausalt öeldes, nägi ta ikka veel kehv välja. Näost täiesti kriitvalge. Viimanegi puna oli kadunud. Mu südamel hakkas samal ajal nii kergem ki ka raskem. Ta oli enamvähem korras ja siin. Aga teiselt ma teadsin, et asi ei saa enam hästi lõppeda. Nägin oma vanemate ja Edwardi ja Eva kohkunud silmi.

Tahtsin talle vastu joosta ja koos temaga põgeneda – kasvõi maailma lõppu, kui tarvis.

Aga mu isa ja ema haarasid mul käest. Järgmisel hetkel toimus kõik liiga kiiresti. Nick tahtis mul käest haarata aga mu isa hakkas talle vastu, lükates teda minust eemale, nagu poiss oleks mingi ohtlik viirus. Oi ei. Nüüd mulle meenus kogu see vahejuhtum. Väristasin õlgu ja tundsin, kuidas ma langesin šokki. Mu ema hoidis mind kinni ja mina väänlesin ta käes nagu hull. Aga tema ei kavatsenudki oma haaret lõdvemaks lasta.

„Kas see noormees tülitab teid?” küsis jooksuga kohale tormanud turvamees.

„EI!!” karjusin mina kõige oma häälega, mis veel minus oli.

„Ta on vägivaldne, viige ta ära!” sõnas mu isa karmilt.

Mina kiljusin ja karjusin ja rabelesin aina hullemini. Minu ja Nicki käed puutusid vaid korraks kokku. Õigemini isegi mitte kogu käega, vaid meie sõrmeotsad. Nicki viidi minema.

Mu isa haaras mind sülle ja mina nuuksusin jällegi nagu arust ära. Vehkisin käte ja jalgadega nii nagu jõudsin. Suundusime lennukile, kõik meid pilkudega seiramas.

Isa pani mind lennukile jõudes maha, korraks silitas mu pead, kuid tõmbasin ennast kössi, et mitte seda silitust saada. Ta ohkas ja läks oma kohta otsima nagu ka ema. Tundus, et nad arvasid, et pean selle lihtsalt üksi läbi tegema ja nemad lihtsalt ootavad, kuidas see kõik üle läheb. ÜLE LÄHEB. Ma ei saa sellest kunagi üle.

Kõndisin mööda vahekäiku. Kõigi pilgud jälgisid mind. Aga polnud ka ju mingi ime. Ma nutsin vaikselt ega suutnud peatada. Ja ma värisesin üle kogu kere. Ma ei suutnud seda tähelepanu taluda. Mitte täna. Ma tõmbasin ühe oma üli väriseva käega juuksesalgud rohkem silmile aga ega ka see ei aidanud tegelikult. Ma vappusin nutust nii tohutult, et isegi lollim inimene maailmas oleks aru saanud, et nutan.

Leidsin kuidagi uduste silmadega oma koha. Istusin sinna, ise üritades rahulikult sisse ja välja hingata. Aga see katse oli lihtsalt niivõrd ebaõnnestunud.

Nüüd tuli mu ema, et minu kõrvale istuda. Ma ei talunud teda, aga ma olin liiga jõuetu, et minema minna. Ja kuhu ma olekski minna saanud? Kellegi sülle istuma? Kõik kohad paistsid täis olevat.

„Ole ometi tasa, inimesed vahivad!” ütles ta mulle läbi hammaste, kui ma seal lootusetult nuuksusin.

„AH ET SEE ONGI AINUKE ASI MILLE PÄRAST SA MURETSED??!” karjusin ma üle lennuki, ise püsti tõustes.

Ema ei saanud veel midagi öelda, kui tuli stjuardess.

„Vabandage, aga võtke palun vaiksemaks või muidu me peame kasutama teatud meetmeid.” sõnas ta konkreetselt.

Ma noogutasin ja tõusin püsti. Ma itsun kasvõi mõnele pähe, kui vaja, aga mitte selle inimese kõrvale.

„Ande andeks, ta on meil viimasel ajal veidi...ebastabiilne.” sõnas mu ema.

„Ebastabiilne??” kiristasin ma rohkem endale läbi hammaste.

Pöörasin ümber, et emale midagi vastu nähvata. Ah et MINA olen ebastabiilne??
Nähes aga stjuardessi üpriski anuvat nägu, viskasin ma asjale käega ja läksin endale uut kohta otsima.

Nüüd sündis ime, sest natuke maad eemal istus üks umbes keskealine hoolitsetud naine. Juukselaki lõhn käis mul üle pea, aga mis see loeb.

„Vabandage, on see vaba siin või tuleb veel keegi?” küsisin ma, tundes kohutavat tungi nutma puhkeda.

„Ei tule. Mu tütar pidi tulema, aga otsustas ümber. Ja kui ta jääda tahtis, las siis olla nii. Niiet, võtke aga istet.” sõnas ta inglise keeles, ise kuidagi lohutavalt naeratades.

„Tõesti aitäh.” sõnasin ma kogu südamest ja potsatasin istuma.

Tundsin, kuidas pisarad jälle nagu iseenesest langesid mu silmadest. Neid tundus olevat tuhandeid. Kui mitte miljoneid. Ja mina arvasin, et kõik vedelik oli otsas.

See naine vaatas mind ja patsutas mind kaastundlikult ja veidi kohmakalt õlale.

Kujutage pilti. Mingi võõras naine lohutab mind. Mitte minu ema...Ema. Isa. Nick.

Puhkesin hääletult nutma ja langetasin pea põlvedele ja kattes oma näo kätega.

See valu oli suurem, kui mina taluda sain.

50. osa

„Tõsiselt, ma tulen.” ütlesin ma kindlameelselt.

„Ei, ma palun. Tõsiselt.”

„Ei, ma tahan sinuga olla!”

Aga nüüd ei vastanud mulle enam Nicki hääl.

„Hei! Mina, Joe. Lily, pole midagi, mille pärast muretseda. Temaga saab korda.” sõnas Joe rahustav hääl.

Millegipärast mõjus see lohustavalt. Ja ma suutsin rahuneda.

„See...on seoses tema haigusega? Diabeet?” küsisin ma, hääl peaaegu sosinaks tasandatud.

„Jah. Lily, säilita ainult rahu, eks?”

„Mhm.” pobisesin ma vastu.

„Ära muretse. See lihtsalt vahel..jah. Igatahes, kõik saab korda, selge? Käsi, et Cristal sulle natuke teed keedaks, istu rahulikult maha ja ära hakka igasuguseid hullusi mõtlema. Usu mind. Minu sõna, et kõik ON korras.” rääkis Joe.

„Mhm.” vastasin ma jälle väriseval häälel.

„Olgu. Ja rahu, ära siis unusta. Tsau, varsti räägime!”

„Mhm.”

Kõne katkestati. Telefon koos minu käega lihtsalt vajus voodile.

„Lily ja Cristal, me peame rääkima.”

Tundus, et nad olid seal juba natuke aega seista saanud. Ilmselt ka kõnet kuulnud.

Pöörasin pilgu telefonilt ukse poole. Seal seisid mu ema ja isa, tõsised näod peas. Sisetunne aimas midagi vägagi halba. Midagi liiga halba.

„Me lahkume.” sõnas mu isa.

Me mõlemad vahtisime Cristaliga, suud pärani lahti.

„Mi-mida?” kogelesin mina.

„A-aga...mina pidin ju jääma?” küsis Cristal.

„Jah. Sina võid jääda. Saad siin veel äriga tegeleda, sa oled täisealine ja eks on aeg, et sa olekski iseseisev.”

Nägin, kuidas Cristal õnnest särama lõi. Aga nähes minu kohkunud nägu, tõsines ka tema ilme märgatavalt.

„Aga Lil?”

„Tema tuleb loomulikult kaasa. Ja Lily, me pole sinu ja Nicki suhtega nõus.”

Ma ei kujutanud, et mu suu veel rohkem lahti vajuda saab, aga sai.

„Kuidas? Aga alguses...”

„Me saime aru, et sa pole valmis. See lahusolek, te olete liiga noored, Nicki haigus..”

Viimane asi ajas mind kohutavalt närvi.

„Mis tema haigus siia puutub??” küsisin ma mürgiselt.

„Sa poleks nii raskeks asjaks valmis.”

„Miks teie otsustate, milleks ma valmis olen??”

„Lily, sa oled veel liiga noor, ma tean, sa mõistad.” ütles mu ema, tahtes mind kallistada.

Lipsasin aga kiiruga tema haardest minema.

„Mina POLE nõus.” protestisin ma vastu.

Ema vaatas mind, sellise haletseva pilguga.

Mõlemad, mu ema kui ka isa, läksid mu toast välja.

Ennem lisas aga mu isa veel: „Hakka siis vaikselt pakkima.”

„Mida? Me lahkume lähipäevil? Aga mu sünnipäev??”

„Eestis pead. Täna on laupäev. Ja esmaspäevaks on meie lend.”

Ma olin täiesti šokis. Ma muretsesin ikkagi Nicki pärst, kuigi Joe ütles, et kõik saab korda. Ja nüüd, et ma pean lahkuma? Kust see tuli? Ma tean, et mu vanemad varjasid midagi.

Koputasin pisaraid pühkides ema ja isa toa uksele.

„Sisse.”

Astusin nende tuppa.

„Mõtlesid ümber? Oled ikka mõistlik, ja tuled vabatahtlikult?” küsis mu ema.

Ma ei vastanud. Vabatahtlikult. Appi. Ta naeratas mulle. Kuidas ta suudab?

„Järelikult ei mõelnud.” ütles ta pead norgu lastes.

„Aga kas nii ei saa, et ma veel selle ühe kuu olen siin? Ma saaks veel temaga oma sünnipäeva tähistada ja..”

„Me lahkume juba homme.”

Ma neelatasin. Mul hakkas järsku kohutavalt valus.

„Aga...”

„Ära kauple. Mine, paki.”

Mu ema jätkas oma asjade pakkimist.

Ma tundsin, kuidas vihapisarad mööda mu põski alla langevad.

„Aga koduõpe näiteks? Ma ju...”

Ma vaikisin, kui tema pilku nägin. Ma teadsin, et seda ei muuda nüüd miski.

„Ma EI lähe.” ütlesin ma läbi pisarate.

Mu ema ei vastanud.

Jooksin sealt välja ja tahtsin oma tuppa joosta aga ma ei suutnud. Ma vajusin põlvili keset koridori. Panin pea põledele ja üritasin rahuneda. Ma ei tea, kui kaua ma seal oleks olnud, kui Edward poleks tulnud, koos kolmikutega.

„Eeeva!” hüüdis ta, ise mind silmitsedes.

Naine tuli trepist üles, nägi mind ja ta silmad läksid ehmatusest suureks.

„Tulge, lähme” ütles ta lastele ja viis nad kähku alla tagasi.

Kui nad läksin, kuulsin Angeli häält:”Emme, mis Lily’l viga on?”

Vastust sellele ma enam ei kuulnud.

„Tõuse Lily, tule. Ma aitan sind.”

Ilmselt kõik teadsid juba. Vähemalt nii ma eeldasin, sest ta ei küsinud sõnakesti.

Ma üritasin tõusta, aga see oli liiga võimatu.

Ma nagu tajusin ja sain kõigest aru, aga mu keha oli täielikult halvatud.

Edward võttis mu sülle ja kandis mind oma tuppa.

Ma mõtlesin et ta jätab mu üksi sinna nuuksuma, aga ma eksisin. Ta jäi sinna ja paitas vaikselt mu pead. Ja mina nutsin. Kuigi ta lohutas mind, ajas see mu veel rohkem nutma.

Ma teadsin, et homme see juhtub. Ma ei näe enam Nicki. Niipea mitte. See mõte ajas mu hulluks, ning ma ajasin ennast istukile, tahtes minema joosta.

„Rahu!” hüüdis Edward ja püüdis mind maha rahustada.

„Ni-nick.” nuuksusin ma nagu segane.

49. osa

Seierid kellal näitasid, et viie minuti pärast on kell täpselt 21.00.

Istusin koos oma õega ükskõikselt diivanil ja plõksisin sihitult kanaleid.

Kuulsime uksekella. Cristal muigas ja mina hoidsin oma pilgu ikka veel ekraanil. Otsustasin lihtsalt mingi uudistekanali kasuks. Kusjuures, tavaliselt ei vaadanud ma uudiseid. Neis leidus liiga palju asju, mis tekitavad masekat. Ja mina ei kavatse masekas igatahes olla.

Uksekell helises jätkuvalt. Tundus, et kuulsime kellegi samme. Panin heli vaiksemaks. Me mõlemad võisime selgelt ära tunda Annabella kiired ja lühikesed sammud.

Niipea, kui käis ukseplõksatus ja kuulsime kellegi tervitamist, panin heli taas kõvemaks.

Nick astus tuppa.

„Hei!” ütles ta.

„Hei.” vastasin ma ja me viipasime talle lihtsalt käega.

Poiss vaatas meid mõtlikult.

„Eee...me lähme siis?”

„Ei.” vastasin ma, pilk ikka uudistel.

„Ma tahan uudiseid vaadata.” lisasin ma asjalikult.

„Lil, luba mul meelde tuletada, et sa EI vaata tavaliselt uudiseid.”

„Nüüd vaatan. On ju vaja teada, mis ümberringi toimub.”

Nick vaatas meid mõlemaid sellise pilguga, nagu me oleks natuke hullud. Kuid ta lõpetas siiski põrnitsemise ja istus Cristali kõrvale.( Minu kõrval polnud ruumi, kuna ma istusin nii diivani ääres, kui võimalik.)

Vaikus kestis päris kaua, kuni mu ema selle katkestas.

„Oi, tere Nick.”

„Tere.” vastas poiss lahkelt naeratades.

„Cristal, mul läheb abi vaja. Tee kähku parem.” lisas mu ema ja kiirustas minema.

„Pekki.” sosistas Cristal mulle otsa vaadates.

Seda polnud meie plaan küll ette näinud.

Ta tõusis nii aeglaselt püsti kui võimalik ja hakkas venitades köögi poole astuma. Kuigi, ma ei tea, kas sellist jalgade järel lohistamist just astumiseks saab nimetada.

Niipea, kui Cristal läinud oli, istus Nick minu kõrvale, pannes mulle käe õlale. Üritasin sellele mitte reageerida, kuigi samas tundsin, kuidas mu kõht nagu suure liblikaparvega täitus.

Köhatasin, et oma mõtteid sellest eemale viia. Aga ma oleksin võinud ennast kasvõi hulluks köhida, ka see poleks aidanud. Miski poleks.

Ta vaatas mind väga kahtlase pilguga.

„Lähme siis?” küsis ta.

„Kuhu?” küsisin ma, endal hääl värisemas.

Tundus, et ta tabas selle värina mu hääles vägagi hästi ära.

Ta tõmbas mind õrnalt enda ligi. Üritasin nüüd uudistele keskenduda. Nagu uudistelugeja rääkis, oli mingile poele pommiähvardus tehtud. See on ju piisavalt õudne asi, et enda mõistust selgemaks saada?

Ta suudles mind õrnalt. Rabelesin ennast natuke kaugemale. Aga nii tugev ma polnud, et ennast täielikult Nicki haardest välja tõmmata. Ma ei jõudnud, tahtnud ega saanud.

Ta vaid muigas ja tõusis seejärel püsti. Huuh. See oli nüüd natuke parem, vähemalt ma ei olnud talle nii lähedal. Üritasin oma enesevalitsust tagasi saada.

„Kuidas tahad.” sõnas ta, endal näol väga kaval muie.

Täiesti ootamatult lükkas ta mind õrnalt diivanile.

„Noh, ega siin ka ju siis viga pole.”

Sain aru, mida ta kavatseb.

„Oled sa puhta segi läinud?? Ükskõik kes võib tulla praegu! Nick sa OLED totaalselt mõistuse ära kaotanud.”

Ilma, et mina midagi teha oleks saanud, ronis ta mulle peale ja suudles mind veelkord.

Jah, just SELLEPÄRAST oleks algse plaani pärast pidanud Cristal istuma minu kõrval. Miks pidi küll ema tulema??

„Nick, jumal hoidku. Sa oled ikka tõesti segi!”

„Võibolla.” sõnas ta, näol kõige armsam naeratus üldse.

Jälle jõudsin ma selleni, et mul oli ükskõik kas keegi tuleb või ei. Peamine, et ta kunagi ära ei läheks.

Siis torkas mulle pähe valus reaalsus, et varsti on ju kool. Et seda minu jaoks täiesti talumatut mõtet igati vältida, suudlesin edasi mõtlemise asemel Nicki. Meid ei suutnud küll keegi peatada. Ma ei saanud paremini enam tundagi. Ma eksisin.

„Tulevad!!” hüüatas Cristal sosinal ja meie hüppasime kiiruga püsti.

„Jumal hoidku, ärge seiske nagu kaks kivist posti, tehke midagi vähe loomulikumat!” hüüdis ta uuesti sosinal.

Vaatasime Nickiga üksteisele segaduses olles otsa, kuni Nick tõmbas mu istuma suudles mind. Aga palju tagasihoidlikumalt, kui ennem.

Mu vanemad tulidki. Huvitav oli see, et nad isegi ei öelnud midagi.

Me eemaldusime üksteisest aga tundsin, et Nick oma kätt minu seljalt küll ära ei võtnud.

Nick ütles neile veelkord tere. Aga mu ema ja isa vaatasid üksteisele nördinult otsa ja tormasid minema, nagu keegi ajaks neid taga.

Mina, Cristal ja Nick vahtisime üksteisele otsa.

„Mis nendega on?” päris Nick.

Mina ja Cristal kehitasime Nickile vastuseks õlgu.

Ja tõesti, ma pole neid kunagi sellistena näinud. Nad olid näost täiesti kaamed ja olid vaid midagi hädiselt Nickile tervituseks vastu mühatanud.

Ka Cristali näost peegeldus segadus.

Kui Nick läinud oli, otsustasime meie Cristaliga natuke luuretööd teha. Ema ja isa rääkisid oma toas. Hiilisime ukse taha ja jäime hinge kinni hoides kuulatama.

„Kuidas me talle seda ütleme?” küsis mu isa.

„Ma ei tea. Aga ta saab sellest üle. Ja me ei luba tal siia jädäa. Ta on selle poisiga liiga lähedane. Ta peab lõpetama elamise unistustes.”

Ma neelatasin ja mu hingamine muutus kiiremaks. Mul oli tunne, et kohe juhtub midagi kohutavat. Midagi täiesti ootamatut.

„Aga millal siis?” päris mu ema.

„Ma arvan, et...”

Aga ma kuulsin enda toast mobiilihelinat.

Viskasime asjale käega ja jooksime vaikselt minu tuppa.

„Ja?”

„Lily?” vastas väga hädine hääl.

„Oh, Nick. Sina. Kuidas läheb? Ma juba ootan homset lõunasööki.” laususin ma naeratades.

Kuulsin kuidas ta köhatas.

„Nick, kas...kas midagi on lahti?”

Jällegi kõlas nii hädine hääl: „Mul...on ...väga halb. Ma arvan, et homseks...ma veel pole korras.”

„Nick, appi. Oled sa korras?? Ma tulen kohe sinna!”

„EI!” vastas hääl kindlalt.

Vaikus.

„Palun. Ma ei taha, et sa mind sellisena näeksid. Mu vennad aitavad mind. Kõik saab korda.” ütles ta hingeldades ja ta hääl oli vägagi anuv.

Vaatasin murelikult õele otsa.

48. osa

„Appikene, andke andeks! Mul on vahel komme kukkuda. Ma sain sellest küll vahepeal üle siin, aga...”

Kuna ma olin kukkunud peaaegu kõhuli maha, üritasin ennast nüüd käte abil püsti ajada. Tõstsin pea püsti, niiet mu juuksed Lydiale vastu nägu lendlesid.

Nüüd tabas mind selline üllatus, et ma ei olnud kindel, kas ma näen und või olen ärkvel.

Olime mõlemad põlvili maas, näod vastamisi.

Mu süda hüppas rõõmust ja mu kõhust käis läbi imelik jõnksatus – Nick !

Vaatasime tükk aega üksteisele lummatult otsa, ilma et me sõnakestki ütleks. Ma tundsin, kuidas mu hingamine muutus harvemaks ja katkendlikumaks. Nick vaatas mind täpselt sellise igatseva pilguga...ja suudles mind. Kiiresti ja kirglikult. Ja eemaldus minust kähku, nagu kartes kõrvetada saada. Kogu selle aja olin ma hinge kinni hoidnud. Mu silmad olid nagu tema küljes kinni. Ta pööras pilgu minust eemale ja aitas mu viisakalt püsti.

„Kuidas..läheb siis?” küsis Nick.

„Hästi.”

„Olgu.”

„Tohib, ma siis tuleks sisse korraks?”

„Olgu.”

Avasin talle ukse. Astusime mõlemad sisse.

Cristal ja mu ema tulid meile vastu.

„Oi kui kena, et sina ka ikka aega tulla said!” sõnas ema lahkelt Nickile.

Nick naeratas. Ja mina olin tema naeratusest lummatud. Otsisin vaikselt ta kätt, et sellest kinni võtta. Ja ma leidsingi selle aga ta tõmbas oma käe kähku ära. Läksin temast kiirelt eemale, et mitte hullusi teha.

Ema läks kööki.

Seisime seal kolmekesi. Mina olin ennast nüüd Cristali külge kleepinud. Kõik oli väga hea, kuni mu õe mobiil helises. Ta köhatas ja ruttas söögituppa, jättes meid sinna kahekesi.

Ja seda ma kartsin. Temaga kahekesi olemist.

Nick vaatas ringi, nagu ta oleks siin esimest korda. Mina põrnitsesin jällegi põrandat. Järsku tegin ma selle ära. Hüppasin talle kaela ja suudlesin teda. Alguses suudles ta mind hoogsalt vastu, mind enda vastu surudes. Aga siis lükkas mu ettevaatlikult eemale.

„Lily.” ütles ta.

„Mida?!”

Ta vaatas mind sellise veidi pahase pilguga.

„Ah et sina võid mind küll ennem suudelda aga mina ei tohi??”

„See oli nii lühike. Ja pealegi ma ei suutnud lihtsalt.” otsis ta ndale vabandusi ja ettekäändeid.

„Hah. Ja mis sa arvad, et mina ei tunne seda?”

Ta ei vastanud midagi.

„Mina ei tea enam...” vastas ta veidi segaduses olles.

„Mida ei tea?” pärisin ma uudishimulikult.

„Me ei tohiks nii lähedased olla. Sest kui sa ära lähed...” ta pööras pilgu minult ära.

Naeratasin rahulolevalt.

„..siis?”

Ta tuli kindlameelselt minu juurde, võttis minu ümbert kinni ja naeratas mulle. Tahtsin teda suudleda, kuid ta pööras pea eemale.

Ta vaatas mulle silma. Ma jälgisin teda pingsalt silmi kissitades.

„Ma ei saa. Täna õhtul. Veel. Viimast korda. Täna. Õhtul. 21.00”

Nende sõnadega lasi ta minust lahti ja tormas minema, jättes mu sinna seisma nagu nuiaga pähe saanud.

Kuid ta tuli veelkord tagasi.

„Täna siis. Täna jah.”

Muigasin ta üle.

„Tahtsid midagi?” küsisin ma, hoides naeru tagasi.

„Ei...see tähendab jah.”

„Mida?” ütlesin ma kulmu kortsutades.

„Ainult korraks?” küsis ta.

„Mida ainult korraks?”

Nüüd ma küll ei saanud aru mis ta mõtles.

Ta tuli suudles mind veelkord. Ja veelkord.

„Anna andeks. Ma lihtsalt ei suuda enam teisiti. Ja ma tõesti ei tea, mis sa minuga teinud oled...” sõnas ta ja ruttas siis minema.

Jäin talle järele vahtima, nagu arvates, et ta tuleb ühe korra veel tagasi.

„Olgu. Jah. No selge. Tsau siis.” ütles Cristal ja lõpetas kõne.

„Noh?” küsis ta.

„Mis noh?” küsisin mina vastu.

„Mis te tegite?”

„Ei midagi.”

Cristal vaatas mind puuriva pilguga. Rääkisingi talle kõik ära.

„Niiet...kell 21.00? Kus?”

Kehitasin õlgu.

„Eks ta tuleb mulle järgi....ma arvan...”

„Sa ju ei mõtle minna?”

Nüüd vaatasin oma õde veidi kurjalt.

„Mida ma siis tegema peaksin?”

„Ära mine.” sõnas ta, nagu see oleks nii lihtne.

„Tule, minul on plaan.”

Ta tõmbas mind käest ja tiris mind üles, enda toa poole.

47. osa

2. päeva pärast.

„Ta on veel kahvatum.” sõnas ema.

„Aga tundub, et ta pole enam nii tuline. Ei tea, kust see tuli. Aga palavik on küll väga kähku alla läinud...”

Avasin silmad. Aeglaselt.

„Lily.”

Mu ema ja Annabel naeratasid mulle soojalt. Naeratasin vastu.

„Kuidas sa end tunned?”

Ajasin ennast kuidagi moodi püsti. Tundsin ennast paremini. Ma mõtlen selles suhtes, et mu pea polnud enam nii kohutvalt raske, mu süda polnud paha ja ma ei tundunud, et metsikud kuuma- ja külmahood mind kogu aeg nii nõrgaks muudavad. Aga selles teises suhtes paremini...

„Kullake, sa oled väga kahvatu.” mainis mu ema.

„Ilmselt on see sellest, et ma pole lihtsalt värskes õhus olla saanud, muud midagi, ema.”

„Niiet arvad, et tuled ja proovid üleval olla?”

„Jah.” sõnasin ma vaikselt.

„Olgu, me siis lähme Belliga. Kui alla tuled, siis Cristal tahtis midagi rääkida. Keksib seal all ringi.”

Ma ei vastanud ei musta ega valget.

„Jõuad sa ikka ise alla tulla?” küsis ema murelikult.

„Jah.”

Ema kohendas mu tekki, sellest hoolimata, et ma niikuinii kohe teki endalt pealt viskan.

Belli ja mu ema lahkusid.

Tõusin istukile. Tundsin ennast nii raskelt. Mulle tundus, nagu mu suunurgad oleks alla poole kinni õmmeldud. Isegi ilus suvepäev ei muutnud mu meelt paremaks. Kõik need kaks päeva olin ma ennast tundnud nii tundetult. Mitte kui midagi. Tühjuste tühjus. Nagu robot.

Tõusin püsti ja läksin kapi juurde. Nii palju mälestusi...

Tundsin, kuidas mul vaikselt sees keerama hakkab, aga mitte haiguse tõttu. Kahmasin kapist kiiruga esimesed ettejuhtuvad riided, mis mulle kätte jäid. Roosa särgik ja valged lühikesed püksid. Toppisin riided endale selga ja plätud jalga. Tõmbasin korra küll harjaga juustest läbi, aga sellest polnud kasu – ikka oli kuhi mu lokkis juukseid sama sassis. Viskasin käega ja läksin hoopis nii aeglaselt kui võimalik alla.

„Noh, hakkad välja surema või?” küsis Cristal naerma puhkedes.

Ma ei vastanud midagi, viipasin talle korraks käega ja sammusin temast mööda, et elutuppa jõuda. Istusin diivanile, hakates ükskõikselt ajakirja sirvima.

Cristal tuli istus minu vastu, teisele diivanile.

„Noh, mis sul on lahti? Näed välja nagu mingi zombi või midagi.”

„Mm.”

Tema ju ei teadnud. . .

Tõstsin ajakirja rohkem näo ette.

„Olgu. Ühesõnaga. Nüüd on nii, et mina jäängi siia.”

„Kuidas?” küsisin ma väga vaikselt, nagu vastust kartes.

„Joe’ga.” sõnas ta säravalt.

Tõstsin ajakirja veel rohkem endale silmade ette. Neelatasin ja üritasin keskenduda mingile täiesti mõtetule reklaamile, mis ajakirjas oli.

„Ta palus eile õhtul kui me väljas käisime, et ma siia tema juurde jääksin. Alatiseks. Tead, see oli kõige armsam ja ilusam asi üldse. Ma ei kujuta ette ka, kuidas ma selle aasta ilma temata olla sain. Ta on imeline. Paremat inimest ei saa olla.”

Mina enam ei suutnud. Pisarad juba voolasid mööda põski alla. Pühkisin kiirelt pisarad käeseljaga ära ja üritasin veelkord keskenduda ajakirjale.

„Nojah. Unustasin. Nick on ka imeline. Noh, Kevin ka kindlalt. Aga Nick, ka kindlasti sama imeline kui Joe. Oota, kuidas teil läheb siis? Ikka tavalised „vaiksed” õhtud?” küsis ta muiates.

Tõstsin ajakirja näo eest ära.

Endal nägu pisaraid täis, sõnasin: „Hästi.”

Ta tuli kohkunud näoga minu juurde ja ma rääkisin talle kõik ära. Ise samal ajal vahet pidamata nuttes. Jäi mulje, et kõik tunded tulid minust alles nüüd välja.

Mu õde ei osanud selle peale midagi kosta.

„Ma arvan, et sa pead lihtsalt tugev olema...” ütles ta mind veelkord kallistades.

„Aga kuidas? Ühes asjas on tal tõesti õigus. Kui tema seal oleks siis....ei tuleks kooli lõpetamisest küll mitte midagi välja. Aga praegu...see kuu ja poolteist. Seda tahaksin ma veel nii väga koos temaga veeta !”

„Aga Lil, vaata...asi selles, et siis te kiinduksite ju veel rohkem. Ja siis oleks lahkumine veel raskem.”

„Kas rohkem annab VEEL kiinduda?” küsisin ma sarkastiliselt.

Õde kehitas vaid õlgu.

„Ega mina ka õige nõuandja pole. Aga seda võin küll öelda, et sa pead vastu. Ükskõik, mis ka veel poleks.”

Vaatasin talle silma, nagu lootes sealt leida midagi, mis ütleks, et kõik on korras.

Kuidas ma võin ikka nii loll olla. See kõik pole veel ju maailma lõpp.

„Aga seda ka, et sinu sünnipäev tuleeb.” venitas ta kavala näoga.

„Ja mamps tahab teada, kas ja kuidas ja mida. 17. juuli on ju ometigi nädala aja pärast.”

Noogutasin.

„Muideks, ma ei tahaks küll nüüd siin segada, aga Joe sünnipäev on 15. august. Niiet ma ei tea, kuidas sellega saab, kui me võibolla juba juulis Eestisse tagasi lähme...”

Kui Cristal nägi nüüd, et mu näole ilmub jällegi see kurbus, lisas ta: „Aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!”

Hakkasime mõlemad naerma ja tundsin, et ka mul on kuidagi kergem olla.

Käisime šhoppamas ja veetsime aega, rääkides minu sünnipäeva teemal. Sellel ajal õnnestus mul isegi mitte nii väga Nickile mõelda. Ja kui ta mu mõtetesse kippus, üritasin kõigest väest hoopis muudele asjadele keskenduda. Istusime söögitoas laua taga arutades just seda, keda võiks kutsuda, kui uksekell helises.

„Tüdrukud, minge avama! See on Lydia. Ta lubas meie juurest läbi käia.” kostus ema hääl köögist.

Vaatasime Cristaliga üksteisele otsa. Kes see Lydia veel oli? Järsku meenus meile mõlemale, et see on ju Eva õde.

„Mina lähen.” ütlesin ma õele ja tõusin püsti.

Läksin jooksuga ukse juurde. Koridoris oli kohutavalt libe. Ja täpselt siis kui ukse lahti tegin, kukkusin ma ukse taga seisjale sülle. Nii häbi ikka, et Lydiale otsa komistasin.

46. osa

Ärkasin ma juba oma voodis. Kui silmad avasin, nägin et Nick pikutas minu kõrval ja vahtis lakke.

„Hommik.” ütlesin ma uniselt.

Nick naeratas mulle veidi kurblikult ja kallistas mind.

„Sa oled nii tuline!” hüüatas Nick ootamatult.

„Jah ma tean, et ma olen ülikuum.” naersin ma.

„Ei, nagu otseselt.”

Naersin Nicki üle.

„Tegelikult on mul jube külm...” ütlesin ma talle lähemale pugedes.

Ta katsus mu laupa.

„Lilykene, sul on küll palavik. Ja sul on külm?” päris ta.

„Vägagi. Aina külmem hakkab.”

„Järelikult palavik tõuseb...” podises Nick ja tõusis istukile.

Liigutasin ennast äkiliselt, et Nicki kinni hoida ja peast käis läbi järsk valu .

„Autš.”

Alles nüüd tundsin kui kohutavalt raske mu pea oli.

„Ma lähen kutsun parem su ema. Ma oleksin pidanud eile õhtul hoolsam olema. Vaata milline tuul väljas oli.” ütles Nick ilmselgelt enda peale pahane olles.

„Ega sina ei käskinud mul ju jakki ära võtta. Tõsiselt, küll läheb üle. Ja pealegi, võibolla on mingi viirus hoopis...aga samas. Ei tahaks, et oleks. Muidu jääd veel si...”

„Ole nüüd tasa parem. Viska pikali, ma lähen alla, eks?”

Noogutasin ja asetasin sõnakuulelikult pea padjale.

Kui Nick tagasi tuli, oli ta juba koos ema ja Nancy’ga. Nancy’l oli käes kandik mingi tabletiga ja veeklaasiga.

Ema tuli katsus samuti Lily laupa ja ohkas valjult.

„Haige mis haige. Pea valutab?”

„Mhm. Nagu tuikab...”

„Võta see tablet. Joo rohke veega. Arvan, et sellest on abi.”

Nancy ulatas mulle veeklaasi ja tableti.

Kui tablet võetud oli, päris Nancy: „Ehk tahad midagi süüa?”

Tegin kohutavat nägu tundsin, et mul hakkab väga halb.

„Palun.... ära ..... maini......seda.”

Sõnast toit/söök tundsin, kuidas mu süda halvaks läks.

„Sa püsi paigal ja ürita palju magada.”

Oleksin tahtnud noogutada, aga pea oli nüüd juba nii raske, et ma ei jõudnud seda enam pöörata ka.

„Aijahh. Ma pidin ju täna ...” alustas ema jutuga.

Ta vaatas kordamööda mind, Nicki ja Nancy’t.

„Nick. Kas sina saaksid täna Lily eest hoolitseda?” küsis ta lõpuks.

Nick ei saanud oma suudki lahti teha, kui mina juba rõõmsalt „jaa!” hüüdsin.

Ema vaatas mind veidi pahase pilguga.

„Sina püsi paigal. Ma räägin Nickiga.”

Tegin solvunud nägu.

„Tegelikult võin küll. ...” vastas Nick mõtlikult.

„Ma arvan, et ma pean ainult oma vendadele ka teavitama siis.”

„Olgu. Aga ...juhuks..kui nad siia tulevad...Lily...haige, eks?” ütles ema kahtlevalt.

Nick muigas.

„Probleemi pole. Saan aru.”

Ema oli juba taibanud, kui hullud nad vahel olla võivad.

„Minul on täna lihtsalt tegemist ja aitähh sulle. Valva siis teda hästi.”

Ema andis mulle põsele musi ja naeratas meile. Seejärel lahkus ta toast koos Nancy’ga. Ema lehvitas mulle veel uksel.

Nick tuli minu kõrvale ja viskas pikali.

„Tead? See on kõige parem haigus, mis kunagi olnud on.” ütlesin ma ootamatult.

„Parem haigus? Kuidas haigused saavad üldse head olla?” küsis ta naerdes.

„Sina oled siin.”

Nick hakkas taas naerma.

„Sa ikka oskad mind kohe naerma ajada. Minu pärast on haigus hea?”

„Jah.”

Vaikus...

„Lily?”

Vaatasin talle küsivalt otsa.

„Mis siis saab? Varsti on su sünnipäev. Aga...peagi pead sa ju minema. Eestisse, kooli... kooli lõpetama.”

„Ära riku kõike ilusat ära.” sõnasin ma pahaselt.

„Lily. Varem või hiljem peame me sellet rääkima. Mis siis saama hakkab? Ma arvan, et mul poleks võimalust sinuga tulla. Ja pealegi...ma arvan, et kui mina seal oleksin, siis sa ei suudaks vist õppimisele just eriti hoolsalt keskenduda.” lisas ta muigega.

Oleksin tahtnud selle viimase lause peale naeratada, aga surusin selle soovi endas maha.

„Nick, sa ei saa nii teha lihtsalt.”

Võtsin ta käe enda kätte.

„Vaata, ma ei oska enam hakkama saada ilma sinuta, sa oled liiga oluline!”

Nick tõmbas oma käe ära ja tõusis püsti, minnes akna juurde.

„See asi on liiga kaugele arenenud.” sõnas ta.

Ma neelatasin.

„Mida sa sellega mõtled?”

Ma teadsin ideaalselt, mida ta mõtleb.

„Me peame selle katkestama. Selle kõige.”

Ma jälgisin pingsalt tühjust ja üritasin ennast kokku võtta, et mitte nutma hakata.

„Miks?” ütlesin ma, endal hääl värisemas.

Nick pööras nüüd näoga minu poole.

„Lily, see on olnud suurepärane. Ja ka mina ei saa ilma sinuta. Aga meil pole muud valikut!”

„On!!” hüüdsin mina ja esimene pisar oli juba põsele langenud.

„Mis valik? Et sina jätad kooli pooleli? Lähed tööle? Kolid siia? Lily...me peame seda rahulikult võtma. See ongi läinud liiga..liiga käest ära.”

„Sa..ma...siis ei meeldi sulle enam..?” küsisin ma hiirvaikselt.

Tundus peaaegu võimatu, et me veel eile nii õnnelikud olime olnud.

Ta istus minu voodile.

„Vaata...asi on selles...et see läks liiga kähku. Ja...ma ei tohi...ma ei saa lihtsalt.”

Vahtisin ikka õhku, nagu see oleks mingi huvitavaim asi üldse.

Tundsin tema pilku endal, aga mina ei suutnud talle otsa vaadata.

„Parem on see lõpetada.” sõnas ta kokkuvõtlikult.

Kui ta märkas mu paanikas nägu, lisas ta: „Vähemalt praegu. Hiljem. Sest sa oled ju mulle nii kallis.”

Ta kallistas mind. Mina teda mitte.

„Eee....ma arvan, et ma jätan su praegu siia mõtlema. Nii on parem. Ma tulen sind vaatama!” ütles ta ja andis mulle laubale musi.

Ma ei reageerinud ikka. Ma ei teadnud, kas karjuda, nutta, lihtsalt vait olla....

Ta hakkas astuma. Enne minekut pööras ta veel uksel ümber ja vaatas mind.

Ja seejärel ta läks.

Ma ei teinud midagi. Tundsin, kuidas uni minust võimust võtab. Ma ei tahtnud nutta. Põhimõtteliselt ei tahtnud.

Veidikese aja pärast avanes uks. Piilusin lootusrikkalt tulijat.

Ta tuli, võttis kandiku katsus korra mu laupa ja läks vaikselt toast välja, arvates, et ma olin magama jäänud.

Nii hoolitsev oli see Nancy. . .

45. osa

- õhtupoolikul –

„Me siis lähme!”

„Tsau!”

Joe ja Cristal lahkusid majast käsikäes.

Niipea, kui nad autosse istunud olid ja minema sõitnud algas paanika.

Meie Nickiga lõpetasime selle rahulikkuse teesklemise ja tõusime välkkiirelt püsti. Mina kahmasin taskust tolle maja võtmed, samal ajal kui Nick autovõtmeid võttis ja samuti välja jooksis.

Viskasin endale jaki peale, sest õhtu oli kuidagi tuuline.

Ja ruttasin siis samuti Nickile järele.

Kui me juba autoga sõitma hakkasime, ei suutnud ma naeru tagasi hoida.

„Tead, me oleme praegu nagu meie isad. Lähme luurama nende järgi.” irvitasin mina.

„Me tahame lihtsalt naerda.” vastas Nick mulle silma pilgutades.

Kui me kohale jõudsime(loomulikult parkis Nick oma auto majast eemale), hiilisime välisukse juurde.

See oli lukus.

„Arvata oli.” ütlesin mina.

Otsisin taskust võtme ja keerasin hiirvaikselt ukse lahti. Kui Nick ukse hääletult sulges, keerasin mina selle taas lukku. Astusime juba väga tuttavasse esikusse. Hiilides jõudsime elutuppa. See oli tühi.

„Kiired.” ütles Nick.

Ma muigasin ja hoidsin naeru tagasi.

Läksime vaikselt üleskorrusele. Jõudsime magamistoa ukse taha. Nick avas selle tasakesi, kuid seal polnud kedagi.

„Kus nad on?” küsis ta sosinal.

Kehitasin õlgu. Aga alles nüüd kuulsime kõrvaltoast jutukõminat ja naeru.

Õigemini, see polnudki päris magamisota kõrval, vaid koridori lõpus. Selle uks oli natuke lahti.

„Meie panime ukse vähemalt KINNI.” ütlesin Nickile silmi pööritades.

Ta hakkas naerma. Virutasin talle selle eest kergelt.

„Kuss.”

Piilusime vargsi uksest sisse. Kuna koridori lõpus oli kapp, siis peitsime end selle ja seina vahele. Ja mis kõige parem, vaatepilt oli suurepärane.

„Niiet sina arvad nii?” naeris Cristal.

Joe naeratas talle.

Cristal ja Joe pikutasid voodil, nöod uksteise poole. Joe toetas oma pea kätele.

„Aga ikkagi. See on nii ebaloogiline ju. Tõepoolest.” lisas Cristal.

Joe turtsatas.

„Miks sa nii arvad?”

„Ma ei tea. No on ju.” vastas Cristal ikka veel naerdes.

Joe kummardus Cristali kohale. Suudeldes teda pikalt.

Nägin Nicki näol muiet. Panin käed näo ette ja üritasin kõigest väest naeru kinni hoida.

Pöörasime oma pilgud taas sinna tuppa.

Joe oli nagu ühe hüppega Cristali peal ja suudles teda aina hoogsamalt.

„Joe! Oota nüüd, tõsiselt.” ütles Cristal, kui Joe teda kaelale suudles.

Joe ei teinud kuulmagi, vaid suudles Cristali aina edasi.

„Vahet pole!” ütles Cristal eesti keeles ja suudles siis Joe’d samuti. Võisin täiesti selgelt näha, kuidas Nick ja ka Joe tegid arusaamatut nägu, sest kumbki ei saanud aru, mida Cristal just öelnud oli. Ainult mina itsitasin vaikselt endaette.

Vahtisin seda vaatepilti, nagu mingit romantilist komöödiat.

Kuid tundsin, et Nick tirib mind jakivarukast.

Tõusime vaikselt püsti ja läksime allakorrusele. Nick hoidis kogu selle aja minult ümber piha kinni, niiet kiiresti liikumine oli välistatud. Kui me lõpuks ohutult välja saime, pursakasime mõlemad kogu südamest naerma.

Ma olin ikka veel naerukrampides ja ei suutnud seda lõpetada, kui Nick mind äkki suudles.

Naeratasin selle peale kavalalt. Paistis, et see andis ainult hoogu juurde. Lippasime maja taha ja istusime kiigule. Ta üks käsi oli minu ümber, teine minu põlvel. Ühesõnaga, paremini ei annaks olla.

Ta suudles mind. Jälle. JA jälle.

„Mis sulle sisse läks?” naersin ma.

„Ma ei tea.” vastas ta.

„Lihtsalt....”

„Lihtsalt ... mida?” pärisin ma edasi.

„Lily, vaata.... Ma ei saa vist enam üldse ilma sinuta olla.”

Andsin talle põsele musi.

„Ja lähimal ajal...anna andeks. Meil pole üldse olnud aega üksteise jaoks.”

Ja tõesti. Me polnud pärisammu enam oma vahel lihtsalt olla saanud. Kõik need kaks nädalat olid olnud üks kiirus ainult.

Nick surus mind enda vastu ja suudles mind. Tundsin sellist kahtlast tunnet. Ma polnud enam vist tõesti üpriski kaua koos Nickiga olnud. Ma isegi ei mäletanud, kui pööraseks me minna võisime.

Tundsin, kuidas ta käsi mööda minu selga aina allapoole läks. Suudlesime aina hoogsamalt. Ta peatas korraks ja vaatas mulle silma.

„Just seda ma olen igatsenud.”

Ta tõmbas sõrmega õrnalt üle mu huulte.

Ma ei mõelnud enam üldse. Tegelikult, ma teadsin, mida tohib ja mida ei. Niiit ma ei tahtnudki midagi enamat kui see.

Ta suudles mind aina uuesti ja uuesti. Ta suudles mind kaelale ja huuletele ja mina aina läksin kaasa....

Lõpuks kallistasin teda kõvasti.

„Mina ka...”

Ta vaatas mulle jälle selle pöörase pilguga otsa ja muigas.

„Mida?” küsisin ma naerma hakates.

„Sul on vist minu puudus. Niiet täna sa siit nii pea ära ei saa.”

„Usu mind. Ei taha ka.”

Suudlesin Nicki. Uuesti ja uuesti.

Viskasin endalt kuidagimoodi jaki pealt, Nicki abiga.

Huvitav, et need tuulehood ei tundunudki enam nii külmad.

44. osa

„Tule nüüd!” ütles Kevin tema selja taga olevale tüdrukule.

Tema selja tagant astus välja ara pilguga tütarlaps. Arvatavasti veidi vanem kui Lily. Tal olid sinakashallid silmad. Ta riided olid üpriski korralikud, kuid ta püksipõlve oli suur auk.

Ta vaatas mulle ja Nickile arglikult otsa.

Vahetasime Nickiga pilke.

Nick tõmbas kulmu kipra ja tõmbas siis venna endaga Lily’st ja tollest võõrast eemale.

Oli kuulda, kuidas vennad millegi üle tuliselt arutavad.

„Sa ei saa ju lihtsalt nii! Ega ta pole mingi tänavalt leitud koer! Ta on inimene!”

„Aga no ta ei ütle ju! Mida ma siis tegema pean??” küsis Kevin närvi minnes.

Nick sosistas midagi, mida Lily kõrv eristada ei suutnud.

Lily üritas võõrale neiule naeratada, aga too ei teinud sellest väljagi, vaid vahtis esikut. Endal suu paokil ja silmad pärani.

Kevin ja Nick tulid tagasi.

„Nii.” ütles Nick kokkuvõtlikult

„Lähed otsid talle midagi süüa?” ütles Nick lõpuks mulle tähendusrikkalt otsa vaadates.

Noogutasin ja kutsusin võõrast endaga kaasa. Ta küll kahtles, aga järgnes siis mulle.

Enne, kui ma minema läksin, sostas Nick mulle: „ Sa ei usuks seda. Ma räägin sulle hiljem, eks? Võin vaid öelda, et Kevin on lihtsalt hull.”

Ma ei saanud küll hästi aru, mida Nick mõtles aga üks asi paistis Nicki arust täiesti kindel olema. Kevin pidavat hull olema.

Juhatasin tüdruku kööki ja pakkusin talle istet.

Ta oli täiesti vait. Otsisin taldriku, otsisin külmikust veidike salatit ja valasin talle klaasi mahla. Kui ma kogu selle kraami tema ette lauale asetasin, ei öelnud ta ikka midagi. Isegi ei tänanud, vaid hakkas isukalt sööma.

Mis saladus see nüüd siis oli?

Võtsin samuti laua taga istet ja põrnitsesin, kuidas ta sõi.

„Mis su nimi on?” küsisin ma lõpuks.

Ta peatas korraks söömise ja vaatas mulle otsa. Ning sõi siis edasi.

Mind hakkas see vaikus juba tüütama. No kuulge, nime võiks ju ikka öelda?

„Melissa.” ütles tüdruk vaikselt, võttes lonksu mahla.

Edasi oli samasugune vaikus. Kui taldrik tühjaks sai ja klaas ka, tõusis ta püsti ja oli ühe hetkega kadunud.

Ma ei jõudnud isegi midagi mõelda. Tormasin talle järgi.

Kui ma esikusse jõudsin, oli juba uks Melissa taga sulgunud. Kevin ja Nick olid samamoodi sellest üllatunud. Äkki taipas Kevin ja jooksis samuti uksest kiirustades välja.

Mina jäin Nickile küsivalt otsa vahtima.

„Mis toimub? Kust see tüdruk? Ta ei räägi sõnagi, ega midagi. Ainult oma nime ütles mulle pika vaikuse järel...”

Nick raputas pead.

„Kui teaks, oleks hea. Kevin väitis mulle, et kui välja läks siis lihtsalt...ühel hetkel, tormas talle see tüdruk otsa. Kev ei olnud osanud midagi teha, aga täiesti ootamatult tõmbas tüdruk teda käest ja otse poest välja. Nad olid jooksnud kuni selle pargini, tead küll, kuhu, eks. Nagu keegi jälitaks neid. Ja siis Kevin peatas ta ja küsis, et mis ometigi lahti on.”

„Ja edasi?”

„Too oli talle lihtsalt otsa vahtinud ja minema jooksnud. Kevin oli aga kiirem ja sai ta kätte. Ta ütles talle et ei taha halba. Kevin tegi talle ühe mahlajoogi välja ja siis nad läksid jalutama. Kevin oli üritanud temaga rääkida. Ja tüdruk ei öelnud talle midagi. Isegi ei tänanud.”

Noogutasin. Täpselt nagu minulgi. Isegi ei tänanud mitte.

„Ja nüüd on Kevin nagu täiesti ära pööranud. Ajab seda tüdrukut taga. Täiesti hull. See on nagu mingi müsteerium, mida ta lahendada püüab.”

Nick jäi vait.

„Ja ma arvan, et ta ei saanud teda kätte. Kevin oleks nagu ümber vahetatud. Täiesti pöörane asi...”

Kevin tuli uksest sisse, ise hingeldades.

„No?” küsisin ma.

Ta raputas pead ja toetas ühe käega oma külge, mis ilmselt suurest jooksust pistma oli hakanud.

„Kevin, sa ju ei teagi, kes ta on. Sa lihtsalt põrkasid temaga kokku. Ja nüüd on see läbi.

Mis sinuga küll on?” küsis Nick oma venna poole pöördudes.

„Ei. Nick. Usu mind, ma veel leian ta üles. Ma ei tea kuidas või kust, aga leian.”

„Kevin, sa ei tea nimegi!”

„Melissa.” sõnasin ma vaikselt.

„Melissa....” pobises Kevin rohkem endale, kui meile kahele.

- 2 nädala pärast –

„Mida asjaa?”

„Seda asja jah.” naersin mina.

„Tere tüdrukud!” hüüdis Joe, kes just meie juurde aeda oli tulnud.

Ta andis minu vastas istuvale Cristali’le musi, mille peale viimane üliõnnelikult naeratas.

Joe istus tema kõrvale.

„Mis te räägite siis?”

„Ei midagi.”vastas Cristal kavalalt.

Me olime just rääkinud minu sõbrannadest. Ei tea, kust meil küll selline teema tuli üldsegi. Aga igatahes oli Isobel mulle kirja saatnud. Ta tervitas kõikide poolt ja vabandas, et nad peaaegu kohe peale minu kukkumise asja kõik minema olid läinud. Aga nad olid otsustanud, et lähevad siiski laagrisse. Ja nii palju veel, et Pauliga nad enam ei suhtle.

Siiski mainis Isobel, et poiss, kes talle juba koolis kohutavalt meeldis, oli nendega samas laagris. Ja et see sama poiss oli temalt numbrit küsinud. Ta nimi olevat Kristo. Ja arvatavasti oli Kristo ka üks peapõhjusdest, miks Isobel kirja saatnud oli. Isegi tema kirjastiilist oli aru saada, et tüdruk oli kohutavalt õnnelik.

„Kevin pole ikka veel toda Melissat kuskilt leidnud?” pärisin ma Joe käest.

Ta raputas pead.

„Ma tõesti ei tea. See kõik on nii kummaline. Kevin on nüüd enam-vähem. Aga ta pole nii jutukas või lõbus, nagu tavaliselt. Aga küll üle läheb...”

Noogutasin pead.

„Ja Nick?” küsisin ma.

Sest viimasel nädalal olid kõik kolm venda pidevalt oma tööga hõivatud olnud.

Keegi kattis kätega mu silmad.

„Kolm korda võid pakkuda.” küsis keegi sosinal.

Rebisin need käed oma silmadelt, tõusin kiiruga püsti ja kallistasin Nicki kõvasti.

Nii hea oli, kui ta ikkagi oma töö kõrvalt ka minu jaoks aega leidis.

Ta suudles mind kirglikult.

„Uuuuu!” hüüdis Joe.

Kui Nick minust eemale tõmbus, siis ta vaid naeratas armsalt, laskmata ennast venna kommentaaridest häirida.

Nick kaisutas mind ning küsis siis Joe ja Cristali käest: „Mis te ise täna tegema pidite?”

„Eee....me jah..tahtsime sinna majja minna.”

Ma muigasin.

„Nick, on see nüüd kõikidele Jonastele mõeldud?”

Nick kehitas õlgu.

„Ju vist.”

Joe punastas natuke ning nad läksid Cristaliga tuppa.

Nick istus toolile, tõmmates mind enda sülle istuma.

Kiljatasin ja hakkasin selle peale naerma.

„Nii. Mul on mõte.” lausus ta mulle kavalalt otsa vaadates.

„Mõte? Mis mõte?”

„Nad lähvad sinna meie majja, eksole. No jaa...”

„Mis sa sellega mõtled?” küsisin ma, kuigi ma umbes arvasin, mida ta plaanib.

„Sul on võti ikka alles?” küsis ta, endal ikka veel selline kaval ilme nöol.

Ta suudles mind veelkord.

„Sa oled hull!” naersin ma.

43. osa

Keegi oli just majja sisenenud. Edward ja mu isa astusid sisse. Piiusime Nickiga neid ärevalt.

„Tervitus!” sõnas Edward meile rõõmsameelselt.

„Nick, sina siin?” küsis isa selle asemel, et viisakalt tere öelda.

Nick noogutas ja pööras pilgu eemale.

„Tere jah, isa. Mis te nii vara kodus teete?”

„Meil jäid kogunisti KAKS koosolekut ära. Tööl oli täiesti hullumaja. Ja mina veel eile tegin neid faile ja kontrollisin, kas kõik klapbi...Ja täna jääb kõik ära.” ütles Edward nördinud häälel, endalt pintsakut seljast võttes ja seda Bellile ulatades.

Isa põrnitses meid kahtleval pilgul. Lasin Nicki käest lahti, läksin isa juurde ja tirisin teda kättpidi eemale, esikusse.

„Isa. Võta vabalt palun! Kõik on korras. Ja ma võin vanduda, et me ei tee SEDA, mida sina arvad. Ja ma tahan, et sa mind usaldaksid.”

Isa vaikis.

„Päriselt ka. Kas ma olen sulle kunagi andnud võimaluse ennast mitte usaldada?”

„Tegelikult ei.” Vastas ta mulle otsa vaadates.

„No näed. Ausõna, isa. Siis usu ja usalda mind. Ja lõpeta see hapu näo tegemine! Me Nickiga saame asjadest täiesti hästi aru ja teame, mis on mõistlik, mis mitte.”

Jällegi vaid vaikus. Ta ainult noogutas.

Raputasin pead ja lootsin südamest, et talle sõnum kohale jõudis.

Pöörasin ennast ümber ja tahtsin kööki minna.

„Lil?”

Peatusin koheselt, pöördusin ja vaatasin talle küsivalt otsa.

„Ma usun sind. Ja ...ja teda. Nicki.” ütles ta, silmad maas.

Naeratasin rahulolevalt.

Aga et papsile tagasi teha, ei öelnud ma samuti midagi, vaid kõndisin ilma sõnagi lausumata tagasi kööki, endal kohutavalt rahulolev tunne.

Kööki jõudes nägin, kuidas Nick mobiiliga rääkis.

„Rahu nüüd. Mis? Kes? Tõsiselt.”

„Tänavalt?”

„Miks sa nii vaimustatud oled? Sa ju ei kujuta ettegi.”

„Nojah. Olgu olgu. Ma juba tulen.”

„Tuled siia? Oled sa hull peast? Lily pool pole mingi külalistemaja, eksole.”

„Ta oli lihtsalt eksinud? Aaaa. Aga. Ikkagi. POLE külaliste maja. Miks sa teda meie poole ei vii?”

„Kardad isa?” irvitas Nick.

„No okei. Tule. Aga kui Lil nõus pole, siis kaob siit kust tuul eks? Ma ei taha talle mingit tüli valmistada...”

Kõne lõpetati.

„Kes see oli?”

„Kevin. Mees on täitsa hulluks läinud.”

Kortsutasin kulmu.

„Mida sa selle all mõtled?”

„Ega ma ka täpselt aru ei saanud....” sõnas Nick mõtlikult.

„Mis siia tulekust te rääkisite?”

„Õigus. Oh jumal, ta tahab siia tulla. Tal on mingi. Noh...jah. Nagu ma ütlesin, ega mina ka päris hästi aru ei saanud. Aga ta vist hakkas siia poole liikuma. Oled sa üldse nõus? Sest kui...”

Hakkasin naerma.

„Minugi poolest. Asi hakkas mind ka huvitama.” vastasin ma talle ja suudlesin teda.

Kui elutuppa telekat vaatama läksime, rääkisin Nickile, mida ma oma isale öelnud olin.

Nick ei tahtnud küll eriti uskuda ja arvas, et ta pole just ikkagi väga oodatud.

Aga kui isa meist paar korda mööda tormas, siis jäi Nick vist uskuma. Sest ühel korral isa tuli, istus Nicki kõrvale(mitte meie vahele, nagu tavaliselt) ja ütles, et ta usaldab teda ja et kui ma 18 saan, siis Nickil on tema luba olemas.

Me saime Nickiga kohe aru, mis luba ta mõtleb.

Ei suutnud lihtsalt üksteist tagasi hoida – Nick suudles mind.

Nüüd nägin silmanurgast, kuidas isa vaid muigab, püsti tõuseb ja minema läheb.

„Vau. Uskumatu. Sa oled meil LIHTSALT imeline!” hüüatas Nick üliõnnelikult.

Ta suudles mind veelkord.

„Sa paistad vaimustunud.” ütlesin ma teda peatades ja naeru tagasi hoides.

Ta tõmbas mind enda ligi ja kaisutas mind veelkord.

„Ma saan aru, et sa oled vist õnnelik.” ütlesin ma läbi naeru.

Ta ei vastanud sõnakestki.

„Okei. Ära nüüd ära lämmata.” ütlesin ma muigega.

Kuulsime uksekella.

Tõusime püsti. Enne veel, kui liikuma hakkasime, andis ta mulle musi.

Tõsiselt. Ma tunnen, et nüüd olen küll vist oma õnne leidnud...

Aga see selleks.

Ruttasime kiirelt välisukseni ja jõudsime ette Bellist, kes juba ust avama minna tahtis.

Niipea, kui Nick ukse avas, tormas sealt sisse Kevin. Endal selline pöörane ilme peas ja keegi seisis ta taga. Oli näha, et kellegi sinakad silmad poisi selja tagant piilusid.

42. osa

Me liikusime pidurdamatult voodi poole. Mul oli jällegi tunne, et teen kõike nii valesti. Selle asemel, et Nicki aina suudelda, peaksin ma kasvõi mängima, et olen solvunud, pahane või mida iganes. Aga mitte nii. Ja ometigi ei suutnud ma midagi teha, kui ainult asjaga kaasa minna. Kõik see tema hääl ja olemus tahtsid mind hulluks ajada. Kui ta mind ettevaatlikult voodisse lükkas, oli mu pea ikka sama tühi. Ja ainuke asi, mida ma nägin oli Nick. Ja kõige jubedam oli see, et ma ei saanud sinna midagi teha. Kui ta mind aina uuesti puudutas, suudles...

Ilma mingi hoiatusega, paiskus toauks lahti. Peatasime oma tegevuse. Samal ajal ma kirusin ja tänasin tulijat oma mõtetes.

See oli Cristal. Nick vaatas mulle kavala pilguga otsa. Ta hüppas voodilt maha, otse mu õe juurde, kes uksel seisis – suu lahti ja kulm kipras.

Nick heitis Cristalile ühe ainsa kiire pilgu ja pani ukse seejärel tagasi kinni. Keerates ukse lukku. Ja ma isegi ei püüdnud teda takistada. MA TEAN, et ma olen hull. Selle jaoks pole lihtsalt muid sõnu. Nick oli hetkega tagasi minu juures ja me suudlesime, nagu midagi polekski olnud. Kuulsime mõlemad täiesti selgelt ukse tagant Cristali häält, mis sõnas inglise keeles:

” I’ll come back later then...”

Muigasime mõlemad. Ta naeratas nii kohutavalt armsalt, et oh jumal. Tõsiselt, pole midagi armsamat, kui tema naeratus. Eriti siis, kui see on mulle mõeldud ja eriti siis, kui enne ja pärast naeratust ootab mind suudlus. Mul oli selline tunne, et nüüd see juhtub. Aga taas, ilma mingi hoiatusega, eemaldus Nick minust. Aga mu sees oli nagu keegi, kes aina rohkem tahtis.

Ta vaatas mulle otsa ja suudles mind veel korra, mind seejärel kõvasti kallistades. Tundus, et kui tema ennast talitseda suutis, olin mina nagu pöörane. Suudlesin teda tahes tahtmata veel kord. Ta tõmbas mind istukile.

„Sa ei kujuta ette, KUI väga ....”

Vaatasin talle otsa.

„Aga....me tõesti, ma ...või me...või....”

Panin talle sõrme suule. Ta sulges oma silmad.

Kuulsime ukse taga mingit häält. Ilmselt polnud Cristalil kavatsustki meie järele nuhkimata jätta.

„Peaksime vist järele küsima, mis ta tahtis.” ütles Nick vaikselt, silmad ikka veel suletud.

„Jah. . .”

Ma ei suutnud seda taluda. Ta oli nii kohutavalt armas, et minu mõistus lihtsalt ei võtnud seda. Loogikavastane. Aga, kui minu olukorrast võtta, siis loogika on nõme. Sest loogikas ei juhtu kunagi imesid. Aga tegelikult juhtub. Ja kõige ootamatudki unistused võivad ühe hetkega lihtsalt tõeks saada.

Nii teda vaadates, ei saanud ma lihtsalt olla.

Suudlesin teda veelkorra ootamatult, niiet ta isegi võpatas kergelt. Aga kui ta käed minu ümber põimis, mõistsin, et tal pole selle vastu midagi.

Võtsin kogu jõu kokku ja raputasin ennast Nickist lahti ja tõusin püsti. Ka tema tõusis püsti.

Liikusime üksteisest igaksjuhuks üpriski kaugemal. Kuid kui mulle tuli pähe mõte, et üks kooliaasta on veel ja ma lähen tagasi Eestisse, arvataasti ilma temata...

Peale seda mõtet võtsin ma tal kindlalt käest kinni. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas jälle seda ülimalt armsat naeratust, mille peale ma lihtsalt sulasin. Ka tema tuli mulle lähemale, andis mulle huultele väikese musi ning pani käe mulle ümber.

Avasime ukse. Me polnud eksinud. Cristal oli ukse taga seisnud. Aga niipea, kui ta taipas, et me teda seal nägime, sättis ta ennast kiirelt minekule.

„Kuhu nüüd?” küsis Nick.

„Eee...noh. Ma olingi just minemas, tahtsin lihtsalt kontrollida, et kas need aknad on ikka ilusti kinni, väljas jube vihm ja värki.” ütles ta vabandusi tuues.

„Et sul ka neid valesid nagu varukast tuleb” naersin ma.

Cristal ei vastanud midagi.

„See selleks. Aknad olid siis ikka kinni?” küsis Nick muigega.

Cristal punastas kõvasti ja noogutas pead.

„Ma siis lähen.” ütles ta ja tormas kiirustades oma tuppa.

Naersime mõlemad vaikselt.

„Tead, mida?” ütlesin ma Nicki silmitsedes.

„Nooh?”

„Sa ei tilgugi enam.” naersime ma.

Nick silmitses enda riideid.

„Ma just ei tilgu jah. Aga ütleme nii, et ON olnud aegu, mil ma olen kuivem olnud.”

Naersime mõlemad ning veel enne alla minekut suudles ta mind korraks.

Kui me ilmusime allakorrusele, oli kõik sama vaikne ja tühi nagu ennem. Läksime istusime kööki. Toetusime kapile ja vahtisime köögiaknast välja.

„Vihma ikka sajab.” ütles Nick viimaks mõtlikult.

„Jahh. Üks hea põhjus, miks ma sind koju ei saa lubada. Muidu saad meil uuesti märjaks ja külmetud. Vat nii.” sõnasin ma tähtsalt.

Nick ainult naeris.

„Küll sina oled meil alles hoolitsev.” ütles ta taas ainult mind silmitsedes.

Ta hakkas peagi jälle naerma.

„Mis nüüd?”

„Ma ei saa lihtsalt. Kus sa käisid täna? Su peas on mingi veider asi.” irvitas ta.

„Mis veider asi? Kus? Kes? Võta ära ometigi see!”

Ta läks käega mu soengu kallale. Mina seisin nagu kivikuju, arvates, et mul on peas mõni ämblik või muu putukas.

Aga mida tema teeb? Tema võtab mu peavõru ära ja asetab selle rahuliku näoga kapile.

„Parem.”

„Mhh? See veider asi oli mu peavõru??” küsisin ma.

Nick naeris.

„Kindel, et mul mingit ämblikut peas pole??” küsisin ma käega oma juukseid katsudes.

Ta üritas oma muiet käega varjata.

„Mida sa muigad? Vaata enda soengut. Tõsiselt. Ehmatad mind siin.” ütlesin ma solvunult.

„Peavõru. No tõesti.” pobisesin ma endaette.

Nick seisis minu ette ja pani oma käed mulle ümber kaela, mind suudeldes.

„Sa oled nipi ära tabanud, või mis? Et ma ei suuda sinu peale hetkegi pahane olla, kui sa nii teed?”

„Olen küll jah.” ütles ta kavalalt.

„Aga ütleme nii, et üks suudlus ei võta veel kogu mu pahasust ära.”

Ta sai aru, mida ma mõtlesin.

„Oh sind, täitmatu tüdruk.” sõnas ta naerdes ja suudles mind veel korra.

„Noored, ma ei tahaks pahandada, aga köögis tehakse siiski eelkõige süüa.” ütles äsja kööki saabunud Eva meile laialt naeratades ja siis naerma puhkedes.

41. osa

Niipea, kui silmad avasid, panin käe öökapile, et sealt oma mobiil võtta. Aga seda polnud seal. Haigutasin uniselt ja ajasin ennast ikkagi püsti. Nägin, et mu mobiil laeb hoopiski diivani juures põrandal. Ei tea, kuidas see sinna sai? Vahet pole. Võtsin mobiili lootusrikkalt kätte. Aga ei midagi. Ei sõnumit, kõnet...mitte ühtegi märguannet. Panin mobiili pettunult tagasi põrandale ning viskasin veel korraks voodisse pikali. Kui pilk kellale rändas, pidin ma küll ära ehmuma. See näitas, et juba pool üksteist. Ja mul oli küll selline tunne, nagu kell oleks veel 6 hommikul. Tavaliselt olin ma üldse üpriski varajane ärkaja. Eriti just suvel, kus oleks võimalus magada. Aknast pilgu välja heites, nägin ainult tinahalli taevast. Eilsest sinitaevast polnud märkigi – nagu seda poleks olnudki.

Panin endale jalga pikad teksad, tavalise särgiku ja viskasin peale oma erkrohelise dressika.

Kui õe toast möödusin, olin kindel, et sealt kostub mingeid hääli. Aga kõikjal oli vaid vaikus.

Alla kööki jõudes polnud samuti kedagi näha. Istusin laua taha. Selline järjekordne isutu hommik. Toetasin pea kätevahele ja silmad vajusid iseenesest kinni. Arvatavasti oleksin ma magama jäänud, kui Annabella poleks kööki sisenenud. Tal oli käes suur pesukorv ning ta tervitas mind laialt naeratades. Vastasin talle samaga.

„Tahate serveerin teile midagi? Nancy läks kolmikutega parki ja mina jäin siia majapidamist korrastama.”

„Ei, tänan Belli. Mul pole isu.” vastasin ma.

„Kindel? Teil pole päris tihit viimasel ajal isu hommikuti. Aga päeva peale sööte te küll vahel vahet pidamata.” ütles ta nagu millegile vihjates, millest mina aru ei saanud.

Muigasin vaid. „Ja Belli, ära palun teieta mind, eks?”

Ta jätkas: „Jah...aga ....ega teil, või see tähendab sul pole süda viimasel ajal paha olnud?”

Nüüd jõudis mulle pärale, mida ta mõtles.

Puhkesin valjult naerma.

„Ei ole, Belli, ei ole. Südamega on kõik korras.”

„Ega siis midagi. Lihtsalt, mu sõbrannal, tal...”

„Aga mul mitte. Usu mind. Ma võin noor olla, aga ma siiski tean, mida ma teen või ei tee. Aga siiski.. aitähh muretsemast.”

Tõusin aeglaselt püsti ja mõtlesin et lähen vaatan õige, mis telekast tuleb. Enne kui minema hakkasin, ütlesin ma Annabellale: „Tead? Võibolla sa võiksid siiski mulle midagi serveerida.”

Annabella naeratas mulle ja vastas: „Kohe saab.”

Kui ma hakkasin just elutuppa jõudma, tuli mulle aga mu ema vastu. Tervitasime üksteist.

Ta seletas, et peaaegu kõik majarahvas olid kuskile läinud.

„Kuule, sa ei tea Cristalist midagi?”

See oli tõesti kummaline, et ta siiani alla polnud tulnud.

„Ta läks välja. Umbes kella üheksa paiku.” vastas ema mulle.

„Kuhu? Välja? Miks mul on tunne, et koos Joe’ga?” küsisin ma.

Mu ema noogutas. Mu peast käis läbi küsimus, mille ma ka ilma mõtlemata lihtsalt välja vuristasin.

„Kas Nick oli ka??”

„Ei. Ainult Joe.”

Noogutasin pead ja vajusin mõttesse, Mis juhtunud on? Mul oli nii kummaline tunne.

„Ahjaa. Muideks, su mobiil hakkas eile õhtul kisama. Ma tulin vaikselt sinu tuppa ja panin ta laadima. Aku oli täitsa tühi. Oli vist teine juba välja lülitanud ennast, kui kohale jõudsin.” lisas ema, nüüd juba köögi poole kiirustades.

Nüüd käis mu kõhust läbi külm jõnksatus. Äkki oli Nick just SIIS helistanud, kui mobiil pildi eest viskas? Oota...aga see peaks ju ikkagi näha olema. Aga äkki seekord läks midagi nihu ja lihtsalt ei näita seda?

Aga ma ei saanud rohkem mõelda, sest Belli oli suure salatiportsu ja kohvitassiga kohe platsis. Tänasin teda ja hakkasin vaikselt sööma. Vaatasin telekast mingeid muusikavideosid. Ja mälusin masinlikult salatit. Eva tuli vist ülevalt korruselt ja ütles mulle midagi tervituseks. Viipasin talle lusikaga ja mõmisesin midagi väga arusaamatut.

Võtsin veel viimase lonksu juua ja viimase lusikatäie salatit.

Läksin vannituppa ja pesin oma näo ja hambad ära. Ja venisin siis aeglaselt tagasi teleka ette. Just siis, kui tahtsin telekast tulevale filmile keskenduda, avanes välisuks. Panin teleka kinni ja läksin esikusse tulijat uudistama. See oli väga lõbusas tujus Cristal.

„Kohe näha, et tüüp tuleb kohtamast.” naersin ma.

„Ei tulnud ju. Me käisime kõigest hommikust söömas.”

„Või „me” juba.” irvitasin ma.

„Haaha.”

Kui me tema tuppa suundusime, ei suutnud ma enam kauem oma küsimust varjata. Kuigi ma kartsin seda naeratust ta nöol rikkuda.

„Kuule...eee...ega sa Nickist midagi ei tea?”

Jah. Ma tegin seda. Mu õe näolt kadus see naeratus.

„Nägin.” vastas ta napisõnaliselt.

„Kus?”

„Mmm....nad kolasid, ehk noh Kevin ja Nick, senikaua kuskil ringi, kui me hommikust sõime...”

„Kolas LIHTSALT ringi? Miks ta minu juurde ei tulnud?” pärisin ma nördinult, kui me õe tuppa jõudsime.

Cristal kehitas õlgu.

„No kuule. Midagi sa ju pead teadma?!”

„Noh. Eile oli...väike takistus lihtsalt.” ütles ta venitades.

„Jube ilm, mis?” küsis ta, tahtes teemat eemale viia.

„No kuule. Palun räägi. PALUN?”

„Olgu siis.”

Cristal istus minu kõrvale voodile ja vaatas mulle silma.

„Tema endine tüdruk.”

Vaatasin talle tuimalt otsa.

„No kuule. Proovi seda eirata või ei. Ta võib küll olla tavaline Nick SINU jaoks aga mitte avalikkuse jaoks. Ta on siiski üks neist kuulsatest Jonastest. Jaa...eile oli neil selle plikaga ..emn...vaidlus.”

„Vaidlus?” pärisin ma aina edasi.

„Nohjah. ...Lily, palun? Palun, tõesti palun. Ära küsi seda. Sa tead, et kui ....jahh. Ma tõesti.. Jätaks selle teema?”

Vaatasin talle tusaselt otsa. Aga noogutasin lõpuks. Ta teadis midagi, mida ta ei tahtnud, et mina teaksin.

„Tore.” ütles ta mulle rõõmsalt ja tõusis püsti, et endale midagi kapist otsida.

Vahtisin mõtlikult taevast. Oli kuulda, kuidas tuul tõusis. Peagi trummeldasid suured vihmapiisad vastu aknaklaase. Ja kõik oli nii sünge. Taevas oli omandanud karmi tumesinise tooni.

„Jube, ilm, mis?” küsis Cristal veelkord, taas minu kõrval istet võttes.

Kehitasin õlgus. Ka tormil ja olid omad ilusad küljed.

„Mul on õudne janu. Läheks alla?” küsis ta lahkelt.

„Nõus.”

Jalgu lohistades sammusin Cristali järel trepist alla.

Keegi oli just esikusse tulnud. Oli kuulda, et ema kellegagi räägib. Ja veel kellegi hääl. Enne, kui ma mõelda jõudsin, väljus esikust läbimärg Nick. Ma tormasin otsejoones trepist tagasi üles, aga mu õde tõmbas mind nii jõuliselt tagasi, et ma oleks peaaegu ninuli kukkunud.

„Hei!” hüüdis ta Nickile, kes seisis ikka veel tilkuvana.

Ta vedas mind trepist alla, Nickile lähemale.

Ta viipas meile käega. Vahtisin seina. Huvitav, miks ma varem pole märganud, et siin nii põnev tapeet on??

Tundsin, kuidas mu õe haare muutus nõrgemaks ja tahtsin uuesti minema putkata, aga mu õde oli jälle kiirem.

Ema ruttas jälle kööki.

Ja Cristal järgnes talle jooksuga, jättes meid sinna kahekesi seisma. Ja ma ei teadnud isegi, miks ma järsku ennast nii solvununa tundsin. Ma EI kavatsenudki pilku seinalt temale pöörata.

„Kuidas läinud on?” küsis.

Tundsin tema pilku endal.

Vahtisin ikka kangekaelselt tapeeti edasi.

„Halvasti.”

Nick turtsatas mu otsekohese vastuse peale.

Ta tuli minu juurde ja võttis mul käest kinni. Tundsin, kuidas ta tuleb järjest lähemale.

„Lähme üles.”

Jah, see kõlas rohkem nagu palve või käsk, kuid mitte küsimus.

Loivasin oma kätt tema haardest välja kiskudes üle, enda tuppa. Ja nii aeglaselt, kui veel võimalik oli.

Aga lõppude lõpuks, jõudsime me ikkagi minu tuppa.

Toetasin ennast tusaselt vastu seina.

Ta jäi algul ukse juurde seisma.

„Noh?” küsis ta.

„Mis noh?” vastasin ma talle täna esimest korda otsa vaadates.

Ta tuli minu juurde ja seisis mulle üpriski lähedale.

Pannes kaks kätt vastu seina. Niiet mina jäin tema ja seina vahele – ilma ühegi võimaluseta solvunut mängida ja minema lipsata.

„Noh?” küsis ta.

„Oled sa pahane?”

„Jah, olen.”

Ta suudles mind. Ja selliselt pööraselt.

Just see oli see, mida ma terve eilse õhtu oodanud olin.

Vahtisin tühja pilguga maha, üritades rahu säilitada. Kuigi parema meelega oleks ma lihtsalt tahtnud teda veelkord samamoodi suudelda.

Ja siis ta tegi seda veelkord ja veelkord. Seekord mul isegi ei tulnud seda minestamis tunnet. Ta vaatas mulle kavalalt otsa.

„Ikka veel pahane?”

„Tahaks, aga ei saa.”

Mu järjekordne otsekohesus ajas teda naerma.

„Miks nii?” küsis ta nii vaikselt mulle kõrva sosistades, et ma vaevu kuulsin seda.

Ta lihtsalt teadis, kuidas nii teha. Mu peast olid kõik selged mõtted kadunud. Ma arvan, et ma ei suuda tema peale mitte kunagi pahane olla.

Ta tõmbas mind tihedalt enda vastu.

„Nick! Sa teed minu ka läbimärjaks.”

Ta suudles mind veel.

„Häirib see sind?”

„Mkm...”

Ma ei saanud midagi muud vastata, sest järgmisel hetkel tundsin ma tema huuli ja teda ennast enda vastas. Ja mu pea oli nii tühi . . .

40. osa

„Jumal hoidku. Tüdrukud, te polegi veel riides?”

Ema oli kohutavalt kohkunud.

„Külalised on ju igahetk siin.”

Aiivana. See külaliste asi ka ju veel. Huvitav, see oli mul täiesti meelest läinud.

„Kohe ema.” ütles Cristal, haaras mul käest ja me läksime rutuga teisele korrusele.

Sättisime ennast valmis. Kui toast väljusin oli õel seljas väga kaunis tumesinine kleit. Ta lokkis juuksed olid lahtiselt ta õlgadel. Mina ei viitsinud seekord üldse jamada. Panin selga lihtsa väikese valge kleidikese ja jalga torkasin valged hõbedase triibuga kingad, mis polnud just kõige kõrgema kontsaga. Juustega olin ma vist kõige rohkem vaeva näinud. Sirgendasin oma viltuse tuka kiiruga ära, sidusin ülejäänud juuksepahmaka krunni ja kaunistasin ilusate klambritega. Meiki oli mu näos küll null protsenti, vastupidiselt mu õele.

„Küll sa näed kena välja!”

„Aitähh.” ütlesin ma.

„Ka sina oled väga...hmm..elegantne?” naersin ma.

„Ma võtan seda komplimendina.” vastas ka tema naerma puhkedes.

Läksime naerdes ja lollitades alla. Laulsime mingitel kahtlastel silpidel pulmamarssi, ise üksteise käevangus olles.

Kui alla jõudsime olime naerust kõveras.

„Will you merry me?” küsis Cristal pidulikult.

„Eee...mm....okei.” vastasin ma tõsise näoga.

„Nüüd kuulutan ma teid meheks....”

Me pöörasime pilgud elutoa poole. Meid vaatas umbes kakskümmend inimest. Kaasa arvatud meie perekond, Eva ja Edwardi pere ja ilmselt need sugulased.

„....ja tervituseks.” ütles Cristal, ise näost valge.

Täna tundsin ma juba teist korda, et tahaksin maa alla vajuda.

Lasime käevangust lahti.

Edward muigas ja kõik itsitasid omaette.

Ilmselt oli meie kogu „pulmatseremoonia” ilusti näha olnud.

„Need on siis preili Lily ja Cristal.” sõnas Edward, näol ikka see muie.

Meid tervitati üpriski sõbralikult, aga sellest hoolimata tundsime ennast kohutavalt halvasti. Oleks nad ometi lõpetaks meie vahtimise.

„Kas keegi saaks appi tulla? See asi siin vajab ära korraldamist!” kostus köögist Nancy häält.

Ema ja Eva tahtsid juba joosta, aga me olime kiiremad.

Kui kööki saime, hakkasime kohutavalt naerma. Aga üprsiki hääletult, sest elutuppa oleks muidu kõik kuulda olnud.

„Mine noh. Nii mark ei saaaa olla!” ütlesin ma.

Cristal noogutas läbi vaikse naeru.

Aitasime Nancy’l mingeid vaagnaid ja muid asju söögituppa viia. Minu kätte anti veinipudelid ja osa klaasidest. Kandik klaasidega vappus väga kahtlaselt, kui kõndisin oma õega elutoast läbi – otse söögituppa. Kõik vahtisid meid ikka.

Eriti kaks blondi poissi. Cristal oli sellise näoga, nagu ta tahaks neid poisse ühe vaagnaga visata ja põrnitses neid vihaselt.

Kogu õhtu oli nii igav. Kõik rääkisid mingeid oma asju. Aitähh, Joe. Ise jätsid mulje, nagu siin peaks mingi lõbus olema. See siin on aga kõike muud kui lõbus.

Vabandasime õega, et tahame värsket õhku ja lahkusime lauast. Läksime tagaaeda.

Võtsime oma kingad jalast ja istusime basseini äärele.

„Mis kell on?” küsisin ma veidi murelikult.

„Vist ühkesa hakkab saama...” vastas ta mõtlikult.

„Kuhu nad küll jäävad..”

„Ma ei tea. Aga Joe ju ütles, et sa jõuad ilusti õhtusöögi ära olla. Nad võivad ju veel tulla.” ütles ta kõiketeadvalt.

„Seda küll. Ooota nüüd. Joe? Mis värk teil on jälle?” küsisin ma, soovides, et saaksin olla kasvõi pool minutit nii,et Nick mu mõtetes poleks.

„Ei midagi. Lihtsalt käis läbi.” ütles Cristal, vahtides kaugusse, vältides minu pilku.

„No kuule. LIHTSALT käis läbi? Mõtle loogiliselt. Ega ta ju meie ema või isa vaatamas ei käinud.” ütlesin ma irooniliselt.

Ta ei vastanud midagi. Ta näole ilmus vaid korraks väike naeratus, mis koheselt ka kadus.

„No räägi. Ma niikuinii ei jäta sind rahule.” naersin ma.

„Olgu. Me leppisime ära.”

„Kuidas?”

„Mis mõttes kuidas?”

„Noh, kuidas, ma mõtlen.” küsisin ma uuesti, hoides naeru tagasi.

„Tavaliselt. Noh, väike käe pigistus...võibolla kallistus...” ütles Cristal ikka veel minu pilku kartes. Ainult nüüd võis ta huultel juba püsivat naeratust märgata.

„Kas ma näen välja nagu eile sündinud? Käepigistus. Peaksin ma uskuma?” küsisin ma itsitades.

„Jaaa.” ütles Cristal.

Mu õde tahtis just midagi öelda, aga need kaks blondut olid meie juurde tulnud. Üks istus minu kõrvale, teine Cristali kõrvale.

„Hei. Mina olen Sylvester.” sõnas poiss, kes minu kõrvale ennast istuma oli sättinud.

„Ja mina Mike.”

Oli näha, kuidas see Mike mu õele lähemale istus. Turtsatasin, kui nägin, kuidas Cristal teda nii kõvasti eemale tõukas, et poiss peaaegu vette oleks kukkunud.

Nüüd pani see Sylvestrikene oma käekesed mulle üle õla.

Vaatasin teda põlastusväärse näoga, tehes ette kõige põlgavama näo, kui vähegi võimalik oli.

Raputasin ta käed oma õlgadelt maha ja lehvitasin vihjates oma kätt, mille ühes sõrmas siras Nickilt saadud sõrmus.

„On küll ilus teemant.” ütles see Sylvester, panne oma käe mulle põlvele ja mind vaadates.

Vahtisin teda altkulmu.

„Kihlatud.” sõnasin ma otsekoheselt, tema kätt eemale pühkides.

Mõlemad poisid jäid vait. Ja siis hakkasid naerma.

Paistis, et nad ei tahtnud seda uskuda. Ja see ajas mind kohutavalt närvi. Tõusime Cristaliga püsti ja tahtsime nendest eemale minna, kasvõi tuppa, mingeid hulle täiskasvanute jutte kuulama.

Aga paistis, et kõik tulid just välja. Kuulsin Evat seletamas midagi seletamas. Hääled lähenesid. Hilja oli kuskile minema lipsata.

„Oi. Tüdrukud. Nick polegi veel kohal?” küsis Edward.

Raputasime mõlemad pead.

Kostus mingeid sosinaid ja Eva seletas siis midagi ühele keskealisele naisele ja ühele noroele tüdrukule. Tüdruk võis olla umbes minuga sama vana. Aga oli näha, kui tibi ta on.

„Täiesti feik.” sosistas Cristal mulle.

Üritasin ennast kokku võtta, et mitte naerda.

„Nick Jonas?” hüüatas see tibi, käsi suu ette pannes ja seejärel mulel otsa vaadates.

Esimesest üllatusest üle saanud, tormas ta minu juurde. Ilmselt oli Eva neile seletanud, et Nick, keda ma ootan, on Nick Jonas.

See tibi küsib minult kindlasti igavesti tobedaid asju.

„Nick Jonas? Kuidas ta on? Milline ta on?” küsis ta ärevalt.

„Nick jah. Tore on.Eee...jah.” ma ei osanud talle midagi öelda.

„Kes ta on?”

Appi, lollimalt saab küsida?

„Mmm...inimene...?” vastasin ma kulmu kergitades.

Tüdruk hakkas naerma.

„Ega ma seda mõelnud. Et kes ta nagu päriselus on?”

„Umm...”

„Ta on ideaalne suudleja, armas ja üldse imeline inimene. Me peame minema.” vastas Cristal minu eest.

Sain aru, mida Cristal mõtles ning läksime õega mõlemad majja – nii kiires tempos kui võimalik.

„Inimene.” itsitas Cristal, kui me minu tuppa jõudsime.

„Hea suudleja.” irvitasin mina vastu.

Kell oli juba tõesti palju. Ja Nicki ega tema vendi polnud kuskil. Kui kuulsin autohäält lähenemas, tormasin akna juurde. Aga alati tuli keegi kas naabrite juurde või sõitis lihtsalt mööda.

„Kuule. Me peaks magama sättima...” ütles Cristal mind murelikult vaadates, kui ma jällegi akna juurde tormasin.

„Aga Nick ja..”

„Ma arvan et nad ei tule täna enam.” ütles Cristal nagu mingit teemat kokkuvõttes.

„Ma EI saa ennem magama jääda, kui ma olen Nicki näinud!” protestisin ma, istudes taas tema kõrvale, diivanile.

„Lily, no kuule. Sa pead varsti temast aasta eemal olema. Kool ju ometigi. Ja sina vingud ühe õhtu pärast.”

„Ole kuss. Ma ei taha sellest midagi kuulda.”

Cristal tahtis ikkagi moraali lugeda.

„Palun?”

„Olgu olgu. Aga tõesti, lähme magama. Küll hommikul vaatab mis saab.”

Soovisime üksteisele ilusaid unenägusid ja Cristal läks oma tuppa. Me otsustasime, et me ei jäta isegi külalistega hüvasti. Me ei taluks neid kahte hullu blondi välja. Naeratsin ja imetlesin veel enne uinumist oma sõrmust. Loodan, et homme me näeme. . .

39. osa

Isa istus tugitooli. Ma võtsin istet tema vastas oleval diivanil.

Istusime seal natuke aega vaikides. Vahtisin huviga oma põlvi.

„Nõnda...” alustas isa.

Oleksin tahtnud kõva häälega ohata. No nüüd.

„Oli teil vahva õhtu?” küsis ta mulle otsa vaadates.

Ja. Väga issi. Suudlesime nagu hullud, üritasime küll ennast nagu vaos hoida, mis meil ka õnnestus tegelikult. Aga jah, me ei suutnud üksteisest eemale hoida. Jah. Vahva oli küll, issi. Aitäh küsimast.

„Jah.”

„Mis te siis tegite ka?” päris ta edasi.

„Sõime. Jõime...”

Nii, mida me veel „tegime”?

„...filmi vaatasime...mmm, süüa tegime.”

Jätkasin ma vapralt oma valetamist.

„Veel midagi...põnevat?” küsis isa.

Tegelt ka. Ma nägin praegu kohutavalt vaeva, et mitte hüsteeriliselt naerma hakata.

„Kuulasime muusikat...magasime.”

Nägin kuidas isa nägu selle viimase tegevuse peale automaatselt värvi muutis.

Üritasin öeldut parandada.

„Noh, mitte selles suhtes nagu. Ma mõtlen ikka voodis. Või. Einoh, mitte selles suhtes ka. ...”

Isa ilme läks veel hullemaks. Mu „voodi märkus” polnud kõige parem mõte. Ma olin tupikus. No mida ma ütlen?

„Kas te ei suudlenudki?” küsis isa.

Oleksin heameelega silmad kõvasti kinni pigistanud ja mõelnud, et olen kuskil mujal. Näiteks Nickiga. Ei. Üksi. Ei ..õega. Mida iganes. Keskendu tüdruk, keskendu.

„Mõnikord.” vastasin ma, üritades kindlameelset häält teha.

Jah, kindlalt. MÕNIKORD.

„Kui tihti on mõnikord?” jätkas ta.

No tõepoolest. Mitu korda sa eile kohvi jõid?

„Ma ei tea. Ma ju ei loe neid kordi.” Ütlesin ma veidi pahaseks sades ja pilgu jälle oma põlvedele pöörates.

„Neid oli nii palju, et sa isegi ei lugenud neid?”

Tõestiiii!

„Mhh. Ma ei öelnud ju seda.” vastasin ma nördinult.

„Noh aga kõlas sedamoodi.”

Mulle aitas.

„Iss, tõesti. Mitu korda sa eile midagi kirjutasid? Mitu korda sa sõid? Mida sa sõid? Kellega sa sõid? Suudlesid sa ema? Mängisid sa kolmikutega? Kui mängisid, siis mida sa mängisid? Paps, see POLE normaalne! Mul on ka oma elu!”

„Lily, sul pole oma elu. Sa oled 17!”

„No suur asi, üle kuu aja ja olen 18 valmis.”

„Ikkagi. Sinnani on ikkagi veel päris palju aega..”

„Jumal hoidku. Isa, meie oleme Nickiga kihlatud.”
”AGA, see pole veel eriti ametlik, sest sa pole täisealine.”

Ma tõusin püsti.

„Miks see täisealine sulle ette jääb pidevalt? Meie suhe pole Nickiga ametlik. Noh jas siis? Ja mida sa tahaksid? Meil pidevalt järgi käia? TÕSISELT, isa. Tekib küsimus, kes meist siin täiskasvanud on.”

Ka isa tõusis püsti.

„Lily, sa lihtsalt pole veel...”

Peatasin ta.

„Aitab. Ma ei talu seda sõna veel ühe korra kuulata.”

Pöörasin isale selja ja hakkasin astuma, et Cristal üles otsida. Aga palju ei pidanud ma otsima. Ta oli just ukse juures. Ilmselt oli ta kõike kuulnud.

Pöörasin ennast veelkord isa poole:” Ahjaa paps. Eile..me suudlesime. Kohe, kui kohale jõudsime tormasime üles magamistuppa nagu kaks armunud hullu. Ja me isegi ei joonud ega söönud midagi. Ainult olime üksteisega. Sinule rahustuseks midagi päris tõsist ei juhtunud. Aga võiks öelda, et me nautsisime teineteise seltskonda. Jah, meil oli vahva. Selle kohta ma ei valetanud.”

„Tule.” ütlesin ma õele, teda varukast endaga kaasa tõmmates.

Ka õde tahtis mind oma küsimustega hulluks ajada.

„Rahu. Ära vähemalt sina hakka.” ütlesin ma talle nördinult.

„Anna andeks.” ütles ta veidi häbelikult.

„Ei. Anna mulle andeks. See isa paanika ajab mind lihtsalt hulluks. No ma pole ju viiene enam. Mul on ka lõpuks õigus olla nii nagu ma tahan.”

Cristal kallistas mind lohutavalt.

„Usu mind, tal läheb see üle. See on see isa-tütre paanika.”

Naeratasin.

„Aitähh.”

Kõndisime Cristaliga ja peagi rääkisin talle kõigest üpriski detailselt. Saate aru, mu õde kilkas vahel nagu pisike laps. Kui ma lõpetasin, vaatas ta mind sellise näoga, et noh, edasi.

„Edasi nii, et ta tõi mind siia.”

„Jaa....?”

„Ja ei midagi.” vastasin ma naerdes.

Cristal tegi pähe pettunud näo.

„Aga ta lubas koos vendadega enne stuudiot minu juurest läbi tulla.Ainult hetkeks.”

Õe nägu läks üleni särama.

„Üüüüü...!” ütles ta mind müksata.

„Mida?” ütlesin ma süütu häälega.

Ta kergitas selle peale ainult kulmu.

Me läksime jalutasime linna peal ja Cristal ostis endale uue kleidi. Täna pidi ju siiski Edwardi ja Eva sugulased külla tulema. Kui koju jõudsime nägime Kevini autot maja ees. Ilmselt sõidutas ta täna ka oma vendi.

Tormasin majja, Cristali täiesti unustades. Viimane aga pistis kohe karjuma, et oota nüüd mind ka. Minul olid jalas tennised, tal kõrge kontsaga kingad. Jooksin tagasi tema juurde. Niisiis põhimõtteliselt ma lohistasin teda kaasa. Kui uksest sisse sain, kuulsin kuidas ta vingus, et ta kingal murdus konts ära. Aga mis sellest praegu. Nick ootas esikus. Hüppasin talle selja tagant kaela. Kõik kolm ehmusid. Suudlesime Nickiga, ilma et oleks isegi tervitanud. Joe ja Kevin itsitasid. Kui ma Nickist korraks „üle sain” ja ümbrust jälgisin, võisin märgata kahte asja. Cristal, nähes Joe’d, ütles „oi” ja tormas longates minema. Isa, kes köögist meid piilus, kadus kähku, kui ma talle pilgu heitsin. Huvitav, mul oli sellest praegu ükskõik. Ma suudlesin veel korra Nicki.

„Kuulge, tõesti, me jääme hiljaks, kui me ei lähe juba.” ütles Joe, ise veidi eemalviibv, pilk aknast väljas, nagu ta otsiks kedagi.

„Mhmm.” mõmises Nick ja suudles mind veelkord.

„Me hakkame liikuma, tule siis varsti järgi.” palus Kevin.

Noogutasime ja lehvitasime.

Nick tõmbas mind enda vastu ja suudles mind VEEL korra. Oijummeljummeljummel. I fly away, päriselt.

„Ma siis lähen.” ütles ta mulle kõrva sosistades.

Noogutasin.

Ta andis mulle huultele ühe väikese musi ja lippas siis jooksuga minema. Jäi mulje, et kui ta oleks tavalises tempos lahkunud, poleks ta vendadele järgi läinud vaid minu juurde jäänud.

Seisin keset esikut, selline nägu peas, nag ma oleks kuskil täiesti eemal.

„Uuuuu? Lily? Oled korras?” küsis Eva, kes esikust möödus ja mind seal tuimalt seismas nägi.

„Jah, ma olen hetkel seitsmendas taevas.” ütlesin ma ennast sellest hüpnoosist välja raputades ja läksin keksides tuppa.

Õhtu jõudis kahtlaselt kähku kätte. Võibolla sellepärast, et tihti jäin ma istuma ja Nickist mõtlema ja siis avastasin äklitselt, et juba tund aega on möödas.Aga võibolla hoopis sellepärast, et me mukkisime üksteist õega: tegime soenguid, värvisime küüsi.....Võtsime ka päikest, ujusime... Ilm oli lihtsalt imeline. Päike siras ja taevas polnud ühtegi pilve – ainult helesinine taevalaotus.

Kell hakkas saama neli. Mõtlesime õega, et lähme tuppa ära. Tegime endale natuke süüa, nuudleid nimelt. Meie ema ajas see tavaliselt veidi närvi, sest tema arvates polnud see piisavalt hea ja kasulik ja toitev toit.

Peale söömist olid nagu kõik tegevused otsa lõppenud. Istusime all köögis. Kell näitas juba seitset. Ei tea, kaua veel Nickil ja poistel läheb?