60. osa

„Olgu siis nii. Lily? Lähed alla korraks? Ma tulen sulle ise järele.”

Noogutasin mõistvalt ja kallistasin Nicki.

Joe tahtis Nickile millestki rääkida. Aga millest küll?

Kui ma ukse enda järel sulgenud olin, tuli kohutav kiusatus jääda sinna veidike pealt kuulama. Aga ma läksin siiski alla.

„Niisiis. Räägi.”

Joe oli ikka veel väga vaikne.

„Noh? Mis lahti on?” küsis Nick uuesti.

Joe tegi juba suu lahti, et midagi öelda, aga jäi siis järsku vait.

Nick läks istus venna kõrvale.

„Ma tahaks selle ka nüüd ära teha.” ütles Joe äkitselt.

„Mille?”

„Ma tahaks nii kohutavalt Cristali kätt paluda. Aga ma ju põhimõtteliselt pole ju tema perega nii lähedane, nagu sina.” sõnas ta murelikult.

„Joe...tõesti. Ka mina pole. Arvad, et Lily vanemad oleksid siis ta minema viinud? Kuigi, see oli ühtlasi ka minu süü. Jah. Ka mina olin selles mingil määral süüdi. Kõik saigi ju alguse sellest päevast, millal mina otsustasin alla anda.”

Paistis, et selline jutt ei teinud Joe’d üldsegi rõõmsamaks. Ta muutus aina kahtlevamaks.

„Aga nagu sa näha võid, oleme me lõpuks ikkagi koos. Ja ma olen nii õnnelik. Ma sain oma õppetunni. Kõik mis tuleb, see tulebki. Ja usu mind, lõpp ei pruugigi olla õnnetu.”

Nick pani käe Joe õlale.

„Ära nüüd põe.”

„Aga Cristal just ütles mulle, et see on nii ilus, et ta õde abiellub...”

„Noh, mida sa siis veel ootad?”

„...ja ta ültes, et tema veel abielluda ei tahaks. Aga et õe üle on tal hea meel.Ja ma ei taha teda millekski sundida.”

„Eks siis mõtleme talle sellise ettepaneku välja, et tal ei jää muud üle, kui nõustuda.” sõnas Nick muigega.

„Ei tea, kuidas?” küsis Joe venda silmitsedes.

„Küll ma midagi välja mõtlen. Tead ju mind. Ma mõtlen alati midagi head välja. Noh, peaaegu alati.”

Joe naeratas.

„Aitähh.”

Nick lihtsalt noogutas ja hakkas äkitselt naerma.

„Mis nüüd?” küsis Joe ehmunult.

„Dude, tõepoolest. Sa tuled siia, SELLISEL hetkel ja tahad küsida sellist asja. Sul on ikka oivaliselt hea ajastus, peaks mainima.”

Ka Joe hakkas naerma.

„Tegelikult, Kevin ütles mulle, et sinu toas toimub midagi, millest minusugune ilma ei tohiks jääda. Noh, ma tahtsin ka siis nagu publikuks tulla.”

Nick müksas Joe’d, kes naerust peaaegu diivanilt maha oleks kukkunud.

Kui Nick ja Joe alla kööki läksid, rääkis Denise Lily’le midagi, mis tüdruku itsitama pani. Ka Denise naeris vaikselt.

„Mis teil toimub?” küsis Joe.

„Ei midagi.” vastasid mõlemad, ise ikka veel itsitades.

Nick võttis Lily’l käest kinni, sõnades: „Ma korraks rööviksin su ära.”

„Selge värk. Lähme.” sõnas Lily naerdes.

Võiksin vanduda, et Nickil on mõni plaan, mida ta jagada tahab.

„Kuule, ma tahaks meie pulmadest arutada.”

„Jaa..?”

„Kuhu me pulmareisile lähme?”

Kiljatasin ja andsin talle musi.

„Mis nüüd?” naeris ta.

„Ma just mõtlesin sellest. Niisiis kuhu?”

„Kuhu sa tahaksid? Kus oled sina, seal olen ka mina.” sõnas ta nii kohutavalt armsalt.

Kehitasin õlgu.

„Ma peaks selle üle natuke mõtlema.”

Ta noogutas mõistvalt. Asetasin oma pea tema õlale ja ta võttis minu ümbert kinni.

„Aga...kas me läheksime kohe peale pidu lennukile?” küsis ta.

Kehitasin taas õlgu.

„Ma ei tea . . . Ja ma ei suuda eriti palju mõelda, kui sa siin oled. Sa mõjud mu ajule kohutavalt halvasti.” naersin ma.

„Mõtle vaid...tseremoonia, pidu...” sosistasin ma talle elevalt.

„..pulmaöö...” lisas Nick muuseas.

Hakkasin naerma.

„Pervert selline.”

„Ooojaa.” sõnas ta naerdes.

„Nick..tead, mul tuleb kohutavalt suur uni peale. Ma pole ju viimastel öödel eriti maganud ka..”

„Siis viin su üles ja jätan su rahulikult välja puhkama?”

„Ei ja ei. Üles ära vii, oleme siinsamas. Tead küll, muidu ajalugu kordub. Ja mind sa üksi ei jäta. Niiet, ei lähe sa kuskile ja mind absoluutselt ei huvita.”

„Kuule, sa hakkad mul siin kergelt valitsema.” sõnas Nick naerul näoga.

„On sul selle vastu midagi?” küsisin ma talle otsa vaadates.

„Hmm...Tegelikult mitte.” sõnas ta naeratades.

„Ideaalne.” sõnasin ma eesti keeles.

Nick vaatas mulle arusaamatul pilgul otsa.

„Ära sa mitte muretsegi. Sa hakkad mul varsti eesti keelt õppima.”

Mõte väga konarlikult eesti keelt rääkivast Nickist ajas mu naerma.

Sättisin ennast mugavamalt tema kaissu ja üritasin magama jääda.

„Sina ei taha magada natukene?”

„Eii. Kus sa sellega. Ma hakkan muidu õudusunenägusid nägema.”

„Millest?”

„Eesti keele õpingutest, millest veel.” sõnas ta irooniaga.