56. osa

Järgmised päevad olid...kahtlased. Jah, just nimelt kahtlased oli see õige sõna. Kõik tundus kuidagi kergem ja lihtsam, kuidagi kahtlasel viisil parem.

Aga samas igatsesin ma Nicki miljon korda rohkem. Mis muutis asja veel kahtlasemaks. Vahel jäin ma süües, filmi vaadates, peenraid rohides või mis tahes tegevust tehes temast unistama.

„Mis on? Millest sa mõtled?”

Vaikus.

„Uuuu?”

„Mmmh?”

„Millest sa mõtled, Lily?”

„Ah, niisama tead...”

Sellised vestlused olid vägagi igapäevased, kui mitte igatunnised. Tihtipeale läks mu mõte rändama, et mida ma teeks, kui ta siin oleks, minu kõrval ja minuga. Kui peaks teda nägema, tema häält kuulma...mis tunne see oleks? See õnn...ma ei kujutaks seda ilmselt mitte kunagi ettegi. See õnn oleks liiga suur, liiga lõpmatu. Ma ei tea, kas see mahukski minusse üldse ära.

Aga Robin oli nagu minu pääste suures hädas. Igakord võisin ma niiöelda tema najale toetuda, kui tundsin, et hakkan taas alla vajuma. Ja ka Celly oli mulle paljuski toeks. Tema ja Robin (ja loomulikult minu perekond) olid ka ainsad, kes minuga juhtunust teadsid. Ja ma tõepoolest ei kujutaks ette, mida ma nendeta teeksin.

Täna oli taas järjekordne päev kui ma polnud mitte sügavasse masendusse uppumas. Mu meeli ja mõistust täitsid vaid pöörased kujutluspildid. Võtame kasvõi näiteks, et ma lähen poodi ja põrkan Nickiga kokku. Või nagu ma eile öösel unes olin näinud: ma ärkasin Nicki kõrval, kes lõbustatult mu juukseid sasis ja mind seejärel kõvasti endale ligi tõmbas ja suudles.

Ohhsaa. Mul läks juba praegugi seest soojaks, mõeldes tema hoolitsusele.

Temast saab veel kunagi ideaalne isa...

Aga see mõtte tõi mu kurku pisarad. Aga keskendusin nüüd umbrohule, mida ma hetkel lillepeenrast kitkusin.

„Nonoh, mis see võilill sulle teinud on?” naeris ema.

„Ei. Midagi. See. Ajab. Mind. Närvi. Kui. Ta. Õiges. Kohas. Kasvada. EI. Oska.” sõnasin ma läbi hammaste, ikka veel võilillele keskendudes.

Ema naeris.

Minu ja tema suhtlemine oli märgatavalt paranenud. Kuid niipea, kui ma mainisin Nicki ja küsisin põhjust, miks tema ja isa nii ometigi teinud olid, tormas ta minema ja vältis mind.

Ma olin juba lootust kaotamas, et sellest kunagi teada saan. Aga see selleks.

Lihtsalt uskumatu, et paari nädala jooksul võib nii palju juhtuda. Et ÜHE päeva jooksulgi võib nii palju juhtuda. Viimasel ajal olin jõudnud arusaamale, et elus juhtub nii mõnigi asi liiga kähku....ja ka lõpeb.

Aga eelmise nädala esmaspäevalgi, kui Celly mulle midagi tunnistas, mis mind täiesti ootamatult tabas. Ta ütles, et on Robinisse sügavalt armunud ja et igakrod, kui ta teda näeb, on tal tunne, et ta oma jalad ei kanna teda lihtsalt.

See oli mulle tõesti ootamatu, sest päeval, kui ma neid kahte tuttavaks tegin, polnud Celly Robinist just vaimustatud. Praegu aga...uskumatu.

„Hei, Lil, Marie!”

„Celly!” ütles mu ema tüdrukule lehvitades.

„Oi, Celly! Ma just mõtlesin sinust.” ütlesin ma ja läksin kallistasin rõõmsameelset tüdrukut.

„Ei tea mida?” naeris ta.

„Oh, sa ei taha teada. Aga mina lähen pesen käed ära, eks? Muidu oled sa varsti sama mullane nagu mina.”

Ta naeris ikka veel ja noogutas seejärel.

Kui käed olid pestud, otsustasime jalutama minna. Kuna oli üpriski vaikne ja päikseline õhtu, võis selgelt kuulda igat häälitsust. Ainult õrn ja väga soe tuulehoog sasis vahel meie seelikute äärtes.

„Robinit oled näinud?” küsis ta, kui me juba piisavalt ohutus kauguses olime.

Raputasin vastuseks pead. Kuigi ma nägin teda eile, kui ta mind vaatama tuli. Mulle ei meeldinud sellest rääkida, sest minu arvates oli see kurb teema. Minu arvates käitus Robin Celly’ga küll nii, nagu alati. Ei mingitki märki armumisest. Kui võrrelda Celly suhtumist ja Robini suhtumist siis...see lihtsalt. ..ma ei tea kohe mida öelda. Mäletan, kui Robin minult ükspäev küsinud oli, et miks Celly kuidagi totakalt käitub ja et kas ta ongi viimasel ajal selline. Tavaliselt tegin ma ette näo millest-sa-küll-räägid ja viisin teema kõrvale, üritades oma punetavat nägu varjatata.

Ja igakord, kui Celly jälle Robini kohta päris, tundsin ma ennast samamoodi. Punastavalt ja äärmiselt kehvasti.

Edasised teemad olid aga õnneks veidi teistsugustest asjadest. Rääkisime peagi algavast koolist. Celly ütles mulle lõpuks, et ta on rõõmus, et ma selle kõigega viimasel ajal toime tulen. Kehitasin õlgu.

„Ma ei tea just KUI hästi ma sellega toime tulen, aga ma püüan. Tõesti püüan.”

Ta noogutas mõistvalt ja pani oma käe mulle õlale.

„Sa oled mul tubli.” naeris ta.

Tema nakatav naer lihtsalt ajas mind samuti naerma. Jälle tundsin väga suurt tänutunnet, et ta mul olemas on.

„LILY!Lil, sa..Appi!”

Nii mina kui Celly ehmatasime kohutavalt.

Cristal tuli jooksuga, ise täiesti hingetu. Ja toetas käega oma ühte külge samal ajal hingeldades. Ja ta hääl polnud mitte karjuv, vaid hääletu, nagu ta ei tahaks, et teised keegi peale meie teda kuuleks.

„Ei!”

Mu ema tuli kiire kõnniga. Mina ja Celly vahtisime üksteisele arusaamatult otsa.

„Mis on?” küsisin ma neile kahele otsa kordamööda otsa vaadates.

Cristal tahtis midagi öelda, aga mu ema peatas ta.

„Ah, ei ole midagi, väike arusaamatus.”

„Arusaamatus? Ta peab teadma.” ütles mu õde tungivalt.

„Mida ma teadma pean?” küsisin ma.

„Ei midagi. Arusaamatus, ma ju ütlesin.” ütles mu ema uuesti ja märksa valjema hääletooniga.

„Oodake, mis lahti on?” päris nüüd juba ka Celly.

Cristal tahtis otsejoones meie juurde marssida aga Marie peatas ta.

Cristal langetas pea.

Võisin ta huultelt lugeda kokku ühe sõna, ühe nime – Nick.

Isegi hääletus variandis kõlas see nimi kuidagi nii eriliselt.

„NICK?” kisasin ma üle hoovi, niiet ümbrus kajas.

„Mis Nickiga on??” kisasin ma uuesti, ise Cristali juurde minnes ja teda ema käevangust välja tõmmates.

„Tajustpraegukohehelistabsulle.” pudistas Cristal kiiruga.

Haarasin ühe käega uuesti Cristalist, teise käega Celly’st ja tormasin kodu poole, mõlemaid kõigest jõust enda järel tirides.

Ema jäi meile vaid järgi vaatama ja hüüdis minu nime, kuid ta loobus peagi. Tõesti, minu nime oleks võinud siis hüüda kasvõi president ise. Ma poleks sellest välja teinud. Kui ainult Nick oleks mind hüüdnud, siis... Aga fakt oli, et ta ootas hetkel, et kohe kuuleb ta minu häält, jooksin ma veel kiiremini. Tundus, et Celly ja Cristal juba vingusid, et ma peaks tempot maha võtma.

Aga ma lasin hoopis nende kätest lahti ja tormasin ise sama kiiresti edasi. Kui mitte kiiremini.

Tuppa jõudes, tormasin ma oma mobiili juurde.

Nüüd oleks nagu aeg seisma jäänud. Võtsin aeglaselt-aeglaselt telefoni kätte.

„Ja?” ütlesin ma, hääl igal hetkel murdumas.

Just nüüd jõudsid ka hingeldavad Cristal ja Celly tuppa.

Teiselt poolt kostus vaikne naer.

Tundsin, nagu midagi minu sees oleks vabaks lastud. Ma olin nii vaba ja nii õnnelik.

„Ikka sama armas hääl.” sõnas ta lihtsalt imelise häälega.

Ma tajusin, kuidas me mõlemad õnnelikult naeratasime, kuigi me olime üksteisest kaugel.