62. osa

Pikutasime voodil ja suudlesime.

„Nooh, on sul siis mugav?” küsis Nick.

„Oojaa. Kuidas veel.” vastasin ma õnnelikult naerdes.

Kui ta mind veelkord suudles, lisasin ma: „Nagu seitsmendas taevas.”

Nüüd naeris Nick.

„Kuule, olen ma sulle juba täna öelnud, et ma armastan sind?”

„Mmm....vist küll. Nii umbes 50 korda.” sõnasin ma mõtlikult naeratades.

„Tõsi ka? Nii vähe...”

„Samas, keskööni on veel paar-kolm tundi aega.”

„Noh, ma arvan, et sajani jõuame ära?” küsis ta.

Kehitasin õlgu.

„Mine sa tea. Ma loeks neid teisi asju parem.”

„Mis teisi asju?” küsis Nick süütut nägu tehes.

Suudlesin teda.

„Neid.”

„Tõsi jah?”

„Vägagi tõsi.”

Mu mobiil pirises nurgas. Sõnum tuli.

„Oota korraks.” sõnasin ma, ennast Nicki kaisust välja libistades.

Ta tuli minuga telefoni juurde kaasa. Sõnumist oli üpriski raske lugeda ja sellele keskenduda, kui Nick mu topi õlapaelate kallal näperdas, mind samal ajal kaisutades.

Armas Lily!

Loodame, et oled õnnelik. Soovin sulle ja Nickile palju õnne! Olge tublid.

Varsti näeme, kullake!

Tädi Lii.

„Kellelt siis ka?” küsis ta sosinal.

„Lii. Vaata, loe.” ütlesin ma.

Nick pööritas silmi.

„Oih, õigus. Sa ei oska ju eesti keelt.” irvitasin ma.

Lugesin selle talle inglise keelde tõlgituna ette. Peale seda sõnumit tundsin ma ennast kuidagi veel paremini. Ja vabamana.

Panin telefoni tagasi lauale ja pöördusin Nicki poole.

„Kuhu me jäimegi?” küsisin ma naeratades.

„Siia.” ütles ta mind suudeldes.

Ta võttis mind sülle, mille pelae ma vaikselt kiljatasin.

Ta ainult naeris selle peale.

„Mida sa teed?” kilkasin ma vaikselt.

„Su tädi soovis meile õnne. Noh, ma siin üritan sellele natuke kaasa aidata.” ütles ta muigega.

„Haha. Vaimukuse eripreemia sulle.”

„Tead, tavaliselt ma pole selline. Aga nii pea, kui sina oled ka minuga siis...”

„Ega ma võin ära ka minna...” sõnasin ma muuseas ja hüppasin voodilt püsti aga ma komistasin vaiba ääre taha. Ja kukkusin hoopiski tagasi voodisse, otse Nicki peale.

„No näed sa. Isegi vaip keelab su ära minekut.” naeris ta.

Mu kõhus möllasid sellised võimasad liblikaparved, et ohohooo. See ajas mul juba südame pahaks. Igakord kui ma Nickiga olin, polnud see üldsegi nagu tavaline või harjumuspärane. Igakord oli see nagu midagi uut ja teistsugust. Ma ei kujutanud ette, et ma suudleksin teda nii, et mul sees kõik ei keeraks. Ma ei tea, kas see üldse kunagi üle läheb.

Ta oli nii kohutavalt armas, et ma lihtsalt sulasin ära. Ilma, et ma sinna midagi teha oleks saanud.

Ta suudles mind õrnalt kaelale.

„Sa oled ikka tõeliselt...ma ei tea. Seda õiget sõna ei ole lihtsalt.”

Ta naeratas armsalt.

„Lähme siis ehk magama?”

Noogutasin.

Ma olin nii õnnelik, et ma tõesti ei teadnud, mida peale hakata.

Ta tõmbas meile teki peale ja võttis mu kaissu.

„Maga hästi.” sõnas ta.

„Sina ka.”

Jäin teda vahtima. Lihtsalt ma ei tahtnud silmi kinni panna. Täislikumat inimest olla ei saa...

Ta muigas.

Endal silmad kinni, sõnas ta: „Ma näen küll, et sa piilud mind.”

Kihistasin naerda.

„Sina vist ka.” vastasin ma.

Parim koht kus olla. Kõik on ideaalne. Parem olla ei saa. Liiga hea, et tõsi olla.

Mu hinges hakkas närima suur kahtlus, kas see on ikka päriselt.

Uni tuli nii kähku. Mitte nii nagu vanasti. Veel nädal tagasi ei olnud ma üldse magada saanud.

Mind olid piinanud kohutavad õudused. Kõik need õudsad sündmused olid jooksnud nagu filmilint mu silme ees ega tahtnud mitte kuidagi moodi lõppeda. Ja siis, kui ma ärkasin, tundes et olin unes nutnud...siis mu silmad olidki märjad. Tavaliselt tõusin ma püsti ja istusin peegli ette, vahtides enda ära nutetud ja kaamet nägu, mis oli nii ilmetu.

Väristasin nende mälestuste peale õlgu ja keskendusin praegusele.

Nick oli siin minuga ja nii jääbki. Alati. Ja varsti on pulmad. Ja siis ma olen veel õnnelikum..!

Käis kohutav mürtsatus. Ja siis läks kõik ümbrus valgeks. Keegi karjus.

Ärkasin kohutava ehmatusega. Hingeldasin. See oli nii kohutav. Kuigi see oli nagu tühjus...aga see karje, mis mind äratanud oli...see mürtsatus, valgus...

Tundus, et Nick oli minu karjatuse peale ärganud.

Ta pühkis uniselt silmi.

„Kõik korras?” küsis ta.

„Jahh..ma arvan. Ma nägin kummalist und...Anna andeks, ma ei tahtnud sind äratada.” ütlesin ma talle põsemusi andes.

„Pole hullu. Nii kui nii oleks pidanud varsti tõusma...” podises ta uniselt.

Ma hakkasin tahes-tahtmata naerma.

„Tead ka mis kell on? Kell on neli hommikul muideks. Küll sina oled meil varajane.”

„Igatahes mina vajan veel mitu tundi puhkust VÄHEMALT.”

„Sinu soov on mulle seaduseks.” sõnas ta aupaklikult.

Tema seltsis oli kõik halb nii kiire kaduma.

Hakkasime just magama jääma kui...kui ma kuulsin midagi öises vaikuses.

Jah, see pidi olema ema telefon.

„Kuula! Mu ema telefon.” ütlesin ma sosinal.

„Vist küll.”

Alguses ma ei pööranud tähelepanu aga see aina helises ja helises edasi.

Lõpuks tõusin ma püsti, sest helin oli vait jäänud ja mu ema oli telefonile vastanud.

Nick tuli minuga kaasa. Kõndisime käsikäes minu ema ja isa ukse taha. Koputasin.

„Isa?Ema? Mina ja Nick oleme.”

„Tulge sisse.” kostus isa hääl.

Isa seisis ema kõrval. Ja ema oli näost kriitvalge.