55. osa

„Anna andeks, mul on tõesti kiire ja...”

„Mida on? Ma olen üleni limonaadiga koos!”

Ja tõesti. Keset mu lumivalget pluusi oli suur limonaadist tekkinud laik.

„Anna andeks, tõespoolest, mul on nii kahju.” ütles poiss alandlikult.

Tal olid mustad juuksed ja säravrohelised silmad nagu smagardid.

Poiss ulatas mulle sõbralikult käe ja aitas mind püsti.

„See vist küll enam valgeks ei lähe...” ütles ta oiates.

„Vist küll.” sõnasin ma.

„Robin.” ütles ta, mulle oma kätt ulatades.

„Lily.”

„Lihtsalt ma olen siin linnas uus ja ma ei leia midgi üles ja oih, täitsa segadusse ajab see. Kuigi see pole ju teab mis suur koht.”

Elisabeth ja Anni jälgisid meid.

Robin vaatas mulle naeratades otsa. Vastasin talle kõvera muigega.

„Sul oli vist kiire?”

„Oijah, täpselt. Kuule, sa helista!” hüüatas ja ja tormas aina edasi.

Ma oleks juba küsida tahtnud, et ei tea kuhu ma talle helistama pean, aga alles siis märkasin, et ta oli mulle kätte väikese paberikese andnud. Silmitsesin seda. See oli visiitkaart. Ilmselt tuli ta kuskilt Tallinnast või mujalt suuremast kohast, et tal kõik visiitkaart oli ja puha. Üdse nägi poiss selline mitte nii väga noortepärane välja vaid pigem selline veidi pidulik.

Robin Vehtra. Libistasin paberijupi endale taskusse.

„Lähme siis?”

Mõlemad tüdrukud silmitsesid mind kõhklevalt.

Anni noogutas lõpuks ja lausus: „Ehk lähme poodi ja ostame sulle midagi puhtamat selga?”

Olin sellega vägagi nõus, sest ma polnud endale ammu midagi uut lubanud.

Ülejäänud päev möödus rahulikult. Saime mulle uue pluusi ja ma ei suutnud ostmata jätta ka ühte väga ilusat kollast seelikut. Veetsime lõbusalt rääkides ja linna peal ringi kolades aega ja oligi aeg, millal läks viimane buss koju.

Kallistasime ja jätsime üksteisega hüvasti.

Kui bussi läksin, oli seal üpriski palju rahvast. Peamiselt küll mingid tädikesed. Istusin ühe nooremapoolse naise kõrvale ja jällegi nagu automaatselt rändasid mu mõtted kuskil.

Robin. Kummaline. Need rohelised silmad painasid mind millegipärast. Järsku meenus mulle see paberilipik. Tahtsin seda just välja võtta, kuid märkasin, et olemegi juba minu peatuses. Hüppasin bussijuhti viisakalt tänades bussilt maha ja hakkasin kodupoole jalutama. Õnneks polnud koduni pikk maa ja oli veel väga valge.

Ma võtsin selle väikese paberikese taskust välja ja hakkasin juurdlema. Kas helistada või ei. Miski kuidagi nagu sundis mind helistama. Lõpuks valisin ma numbri. Kutsuv toon. Ikka veel kutuv toon...

„Tere Lily.” sõnas reibas hääl.

See oli ehmatav. Olin arvanud, et pean nüüd uuesti seletama, kes, mis ja kus.

„Kuidas sa tead, et mina?”

„Oh, mul on kuues meel.” naeris ta.

Muigasin.

„Aga tahtsid midagi veel?”

„Eiei. Lihtsalt, mõtlesin, et kontrollin, kas on ikka õige inimene.”

Telefonist kostus turtsatus.

Kissitasin silmi ja kahetsesin, et nii lolli vabanduse välja olin mõelnud. No tõesti, inimene annab isiklikult oma visiitkaardi ja mina kontrollin, kas ta telefoni number ikka on õige. Ei kõlanud just eriti usutavalt.

„Sa tundusid kuidagi nukker. Sul on vist viimasel ajal raske olnud?” küsis ta äkki.

Ma ahhetasin. Kuidas ta selle nüüd veel ära arvas? Ma olin täna enda arvates energiline ja lõbus olnud. Vähemalt energilisem ja lõbusam kui tavaliselt.

„Üpriski.” ütlesin ma.

„Oh, küll tuleb uus ja parem. Ära ela mineviku nimel, ela tuleviku nimel.” sõnas ta lohutavalt.

Mu silmad olid suured.

Kuidas ta seda kõike tegi?

Ma tajusin, kuidas ta teisel pool naeratab. Ma ei osanud nagu mitte kui midagi öelda.

Terve see aeg, kui ma koju kõndisin, rääkisime me. Ja kordagi ei tulnud mõnda pausi. Mulle hakkas aina enam tunduma, et ta nagu teaks minust kõike. Viimati olin vist nii rääkinud Nickiga. Nick...Mulle meenus ta armas naeratus, tema olek ja kõik tema kokku.

„Lily?”

„Oijah. Anna andeks.”

„Tegelikult, ma peaksin juba lõpetama. Ma jõudsin ka koju. Niiet, ehk varsti räägime jälle?”

„Näeme!” sõnas ta jälle sellise teistsuguse häälega ja pani toru ära.

Täpselt sellise häälega, nagu ta ennem mulle kõiki neid asju minu kohta öelnud oli.

Robin oli kõige kummalisem poiss, keda ma kunagi kohanud olin.

Kui koju saabusin, ei näinud kedagi. Ja mul polnud ka tuju, et kellegiga rääkida.

Kiirustasin vaikselt enda tuppa. Vajusin jõuetult voodile, ja lihtsalt, ei tea kust, hakkasin ma nutma. Tundsin, et kõik oli nii õudne ilma Nickita. Tundsin kuidagi üldse süümepiinu, et Robiniga nii vabalt rääkinud olin ja et mul nii lõbus oli olnud. Aga ma ju lubasin eelkõige endale, et saan üle. Ja mida ma praegu tegin? Tuletasin meelde Nicki suudlusi ja kallistusi, mida ma nii tohutult igatsesin. See tegi mu lausa haigeks. Tõmbasin kerra ja tundsin, kuidas rinnus pigistab.

Pühkisin käega pisarad ära.

„Kuradile..” pobisesin ma täna juba teistkorda.

Ja nimelt üritasin ma magama jääda. Mis mul ka õnnestus. Kuigi, mul oli tunne, et täna öösel võin ma Nicki unes näha. Ja see pani mul kõik kohad valutama, sest ärgata reaalsuses, oleks ehk liialt valus.