Aga kogu selle päeva ja järgmise olin ma nagu tulistel sütel. Ma ei suutnud absoluutselt paigal püsida. Tatsasin järjekordeslt majas ringi. Küll kõndisin akna juurde, siis kööki, siis elutuppa, kus ma kõndisin edasi-tagasi.
„Kuule, ehk sa tahaksid istuda?” küsis mu isa, kes mingit jalkamängu vaatas. Aga mind üldse ei huvitanud, mis mäng see oli.
Raputasin kiirelt pead ja jätkasin oma tegevust. Kuid tundsin isa pilku endal ja vaatasin talle otsa.
Tal oli selline pilk, et ma ei saanud lihtsalt muud teha, kui tema kõrvale diivanile maha potsatada.
„Noh?” küsis ta.
„Mis noh?”
„Nick. Niiet mina ja ema ei saa sind peatada?”
„EI.” ütlesin ma kindlameelselt.
Nad olid sellest siiski juba teada saanud.
Isa raputas väsinult pead.
„Mis hea pärast te meid üldse lahutama pidite? Kellele seda vaja oli? Te ju ei ütle mulle seda...” ütlesin ma solvunult, käsi rinnale risti pannes.
Isa vaatas eemale ja käitus, nagu poleks seda küsimust kuulnudki. Nagu ikka, eksole.
Turtsatasin pahaselt.
Isa ohkas.
„Niiet sa ei saa siis kuidagi teisiti hakkama?? Sa pead? Aga kool?”
Neelatasin.
„Mina mõtlesin, et ma käin siis kooli ikkagi lõpuni. Ja ...oota nüüd. Kuule, ma...kas ma võiks nii?”
Isa kehitas õlgu.
„Isa, PÄRISELT ka??!” küsisin ma talle otsa vaadates.
„Ma ei tea...aga see on sinu otsustada..ma..ma...ei tea. Ema..pole selle poolt. Ja mina ka mitte. Aga ma ei tea, kas meil valikuid jääb. Sest...nagu näha, on see tunne vist nii sinust kui ka minust ja emast üle.”
Ma olin rõõmus aga samal ajal häiris mind midagi. Tema hääletoon nimelt. See oli kurb, nagu see oleks midagi tohutult õnnetut.
„Isa, ma ju armastan teda. Ja ma ei saa sinna midagi teha...ma...ma...”
Ma ei leidnud enam sõnu, sest mu silmad läksid niisketeks. See tunne oligi suurem, kui mina.
Olin selle vastu nii võimetu. Ma ei saanud parata, et mõte Nickist ajas mind täiesti hulluks. Ja mõte, et ma temata elama peaks, vedas mind kuristikku.
„Lily?” küsis mu ema köögiukselt.
Vaatasin talle otsa.
„Mmm...kuidas sulle oleks, kui sa mind natuke aitaks?”
Noogutasin ja tõusin rammetult püsti. Olin viimasel ööl väga halvasti maganud. Õigemini ma polnudki maganud.
Aitasin emal magustoidu jaoks puuvilju tükeldada.
Vaikisime mõlemad. Hakkasin just banaani lõikuma, kui ema köhatas, nagu hakkaks sõna võtma.
„Lily. Niiet...oled otsustanudki...?”
Noogutasin. Õõõh. Jällegi tuleb see vestlus või? Enam ei tahaks tõesti.
„Olgu siis nii.” ütles ta selle asemel, et loengut pidada.
„Misasja??” küsisin ma, olles ise vähemalt kümme korda rohkem üllatunud, kui ennem, kui isaga rääkisin.
Ta köhatas uuesti – ja vägagi tähendusrikkalt.
Mul polnud vähimatki aimu, miks, aga mul läks nagu seest külmaks. Täiesti äkitselt ja ootamatult tundsin endas mingit kummalist ülevoolavust. Mul tuli selline tunne, nagu ma hakkaks kohe ülepingest kokku kukkuma.
Pöörasin ennast üliaeglaselt ukse poole.
Ma toetasin ennast laua najale, et mitte pikali kukkuda.
Uksel seisis Nick. Ta ei naeratanud, ta lihtsalt seisis.
Ma lihtsalt arvasin, et see oli uni.
„Ema. Näpista mind palun.” ütlesin ma emale, teda varukast sikutades.
Ema naeratas hellalt.
„Mine siis.” ütles ta vaiksel ja veidike kähiseval hääle. Tundus, et ka tema kurgus oli nutt.
Ma ikka ei uskunud. Kõndisin aeglaselt Nicki poole, kes ainiti mind vaatas.
See polnud üldsegi nii, nagu ma olin endale ette kujutaud. Et torman joostes tema juurde. See küll nüüd tormamine polnud.
Seisin tema vastas ja äkitselt ta kallistas mind. Mu sees oleks nagu mingi jää murdunud, mis ennem nii kivikõva oli olnud.
See hetk, kui ta mind kallistuseks enda ligi tõmbas, oli imelik ja ma kartsin seda. Sest mul oli tunne, et ta haihtub nagu udu – lihtsalt ja ühe hetkega.
Aga ta ei haihtunudki. Vaid seisis ikka veel minu vastas ja embas mind.
Kui ta mind lõpuks lahti lasi, tõmbasin ta uuesti enda ligi.
Kuulsin ta armsat naeru.
Naeratasin õnnelikult. Ta lükkas mind õrnalt eemale ja vaatas mu emale küsivalt otsa.
Mu ema noogutas. Nägin, et ta silmad sirasid pisaratest.
Nick võttis mul käest kinni ning me suundusime õue.
Niipea, kui me uksest välja saime ja hoonetest justnagu märkamatult mööda saime, suudles ta mind.
Ja nüüd olin ma taas kõrgustes.
„Lily...” ütles ta.
„Abiellume.” ütlesin mina.
„Niiet...sa...kool?”
„Mingit kooli pole. Nick, ma tulen sinuga.” ütlesin ma, ise ärevusest hingeldades.
Ta andis mulle põsele musi aga ma ei jäänud sellega rahule. Ma polnud temaga enam nii kaua koos olnud. Tundsin ennast nii vabana. Ja samas oli kõik nii turvaline, et ma oleks võinud nagu ükskõik kellele vastu astuda.
„Nick, sa oled uskumatult parim.”
Ta naeris jälle.
„Sina ka.” ütles ta mind suudeldes.
Istusime mõlemad murule.
„Millal? Või kuidas me teeme?”
„Nick, ma ei taha mingeid suuri pulmi. Tõesti. Ainult sind.”
Ta naeratas kavalalt.
„Siis sa ka saad selle.”
Naeratasin toetasin pea tema õlale.
„MIIIS?!!” hüüatas keegi.
Cristal oli just meie juurde saabunud.
Naeratasime Nickiga mõlemad. Ma tundsin tema vastu nii suurt armastust, et ma ei osanud seda kuidagimoodi välja näidata.
Me ei vastanud Cristalile midagi.
Nick vaatas mulle sügavalt silma ja suudles mind kiirelt ja sosistas mulle midagi kõrva.
No comments:
Post a Comment