53. osa

Kell oli pool kaks öösel.

Ukse peale tuli mu ema: „Ole palun mõistlik, mine magama. Sa tead ka mis kell on?”

„Tean küll.” vastasin ma tuimalt ja kustutasin tule ära, jäädes täiesti tundetult lamama.

Magama minna? Mul pole und. Ma ei taha magada. Mul pole isu, und ega tahtmist. Ma polnud kunagi nii tohutult kooli oodanud, kui praegu. See viimane suvekuu, mis varsti hakkas. See kõik...tundus nii mõtetu. Milleks mulle sõbrad, kui mul pole Nicki? Ma oleks nõus ükskõik mida tegema, kui ta praegu minuga oleks. Tundsin ennast nagu üks suur lõputu tühimik. Mind painas tunne, nagu minu käest oleks õhk ära võetud. Nagu mul poleks enam lubatud hingata. Üleüldse, oli see päris esimene kord, kui ma tulin järjekordselt reisilt ja ma polnud õnnelik, et sain kodus olla. Rahutus nagu näris mind seest.

„Hei.” sõnas keegi.

Vägagi unise näoga ja laialt haigutav Cristal ilmus uksele.

Noogutasin talle kergelt peaga.

Ta tuli ja viskas minu kõrvale pikali.

„Täitsa läbi, mis?”

„Kind of.” vastasin ma tühjust põrnitsedes.

Mul polnud seltskonna vastu midagi. Just nimelt oma õe seltskonna vastu, sest tema teadis kõige paremini, mida ma tunnen.

„Lily, sa pead hakkama taas elama.”

Vaatasin teda põlastava näoga.

„Mh, ära vaata mind nii. Lihtsalt, sa ei tohiks endale elu ära keelata. Ma arvan...arvan, et ....tema tahaks seda.”

Teades, mida ta tema all mõtleb, käis minust läbi tunne, nagu keegi torkaks mind millegi väga teravaga. Ma otsustasin, et ei vasta midagi.

„Ma ei lähegi USA-sse.”

„Mida??” küsisin ma imestunult, ise istukile tõustes.

„Jah.” sõnas ta, ise täiesti rahulik.

„Aga..aga...”

„AGA mina arvan, et sul on mind rohkem vaja, kui Joe’l.”

Mind valdas suur tänutunne.

„Ma..ma..aitäh..” kogelesin ma.

Kuna kardinad polnud ette tõmmatud, võisin selgelt näha tänu kuupaistele tema näol laia naeratust.

Ma oleks teda veel kuidagi tänanud, aga ma ei osanud seda mitte kuidagi sõnadesse panna. Ja lihtsalt...ma arvan, et ta mõistis mind täielikult.

„Sa oled suurepärane.” ütlesin ma.

Ta kihistas vaikselt naerda.

„Kuule,” ütles ka tema istukile tõustes. „ma siin mõtlen, et magamisest ei tule midagi head välja. Niiet teeme midagi?”

Noogutasin heakskiitvalt.

„Vaatame filmi?” küsis ta entusiastlikult.

„Ei.”

Juba mõte nendest imalatest armastusstseenidest ajas mul südame pahaks.

„Läheks õige välja, järve äärde?”

Nüüd naersin mina. Kuigi mitte just nii, nagu tavaliselt. Ma arvan, et ma ei saa enam kunagi naerda nii, nagu ma koos Nickiga seda teinud olin.

„Oled sa hull?” sosistasin ma.

„Ei. Mina hiilin vannituppa, võtan puhtad rätikud ja lähen panen auto käima. Sina pane siin vaikselt ülejäänud asjad kokku. Ja tule tee äärde, ma sõidan majast kaugemale, siis pole müra nii palju. Ja katsu nii vaikselt teha, kui võimalik.”

Noogutasin selle pöörase mõtte peale ja hakkasin juba kapis tuhnima, samal ajal kui oli kuulda samme, mis suundusid vannitoa poole.

___

_____

Sõit polnud õnneks väga pikk, sest järv oli üpriski meie kodu ligidal. Öö oli täiskuu tõttu väga valge ja õhk oli soe. Isegi tuul oli parajalt mõnus, mitte külmetav.

Kui kohale jõudsime, parkis Cristal auto ära. Ma olin seal järve ääres juba väiksest peale käinud, niiet taas seal olemine mõjus kuidagi värskendavalt. Tundsin endas järsku natuke uut jõudu.

Jooksime võidu vette. Rand oli täiesti inimtühi ja vesi sillerdas kuuvalgel. Üpriski kalda lähedal (kuid siiski piisavalt sügaval), olid kolm erineva suurusega kivi, kust oli hea alla hüpata. Olime järves juba päris kaua olnud ja ma polnud enam nagu tuim tükk. Vähemalt mingi emotsioon oli. Ja see oli kohutavalt hea ja vaba tunne.

„Lily...” sõnas Cristal järsku, kui ta just veealt tuli ja oma silmi kuivatas.

Vaatasin talle küsivalt otsa ja naersin, sest tal oli juustes mingi vetikas. Võtsin selle ära ja viskasin kaugele vette.

„Vaata...ma helistasin Joe’le...” ütles ta aeglaselt.

Ta nägu tõsines silmnähtavalt.

Neelatasin. Niiet ta ikkagi läheb Ameerikasse?

„Ja..ta ütles...ütlesetNickonnaguhull.” vuristas ta välja.

Vahtisin seda ja tundsin, et miski kõrvetas valusalt.

„..hull?” küsisin ma, suutmata ta nime välja öelda. Ma ei suutnud isegi öelda ta.

„Jah. Ta igatseb sind kohutavalt. Ja...ta tahtis sulle järgi tulla.”

„JAA!” karjatasin ma nii, et kogu ümbrus kajas vastu.

Cristal raputas pead.

„Sa ju tead, kuidas on. . .” ütles ta nukralt.

Vaatasin kaugusesse.

Cristal vaatas mind kuidagi valuliku ilmega.

„Ta...ta tervitab sind. Ja ...saadab palju suudlusi ja...ütleb...et..igatseb. . .”