54. osa

„Ära aja mind nutma.” ütlesin ma, tundes, kuidas silmad kipuvad juba pisaratesse minema.

Cristal kissitas silmi ja hammustas huulde, et midagi, mida ta mõtles, välja ütlemata jätta.

See ilme ei jäänud mulle ometi märkamatuks.

„Mida?” küsisin ma.

„Ma ei tea, kas Joe suudab teda peatada...” sõnas ta.

„Oota nüüd. Niiet..niiet on võimalus, et ta ..tuleb?” küsisin ma, tundes, kuidas mu suunurgad lihtsalt lähevad üles poole.

„Pidin ma seda mainima!” ütles Cristal rohkem nagu endale.

„Ma kuulsin.”

Õde vaatas mulle süüdlaslikult otsa.

„Ma tõesti poleks pidanud. Ma ju teadsin, mis teie vahel on. Ja et see pole enam LIHTSALT armumine...” kirus ta ennast.

Ma ei osanud algul midagi vastata. Ohkasin südamest.

„Kõik läks nii kiiresti. Kuidas see kõik arenes ja nüüd....kuidas see kõik lõppes.”

Vaatasin taas mõtlikult kaugusesse.

„Võibolla pean ma sellest üle saama. See polnudki teisiti mõeldud. Kutsume seda siis lihtsalt suvearmastuseks, eks?”

Nägin kuidas Cristal mind silmitses, endal silmad vees.

Nüüd tundsin ka mina, kuidas pisarad nii tulla tahavad. Üks luba langeski kiirelt põsele aga ma pühkisin selle käeseljaga kiirelt minema.

„See pidigi nii olema ilmselt. See algas kähku – lõpeb kähku. Ma elan selle üle, elan oma elu nagu varemgi. Varem ju mul polnud ...”

Ma ei tahtnud seda välja öelda.

„Nick. Ja, Nicholast polnud. Kuradile see nimi, ma saan üle!” ütlesin ma juba üpriski entusiastlikult ja pahaselt, nagu üritades endale mõistust pähe panna.

Nähes aga Cristali üüratult kurba nägu, tundsin, kuidas mu jalad all värisema hakkavad.

Istusin kalda ääres olevale vanale pingile.

„Pean lihtsalt.” sõnasin ma.

Cristal tuli istus minu juurde ja pani mulle käe õlale.

Korraks oli nii kohutavalt valus. Tundsin, nagu keegi rebiks mu hinge pooleks.

Päike hakkas tõusma ja kõik täitus roosaka värviga.

Pöörasin oma pilgu päiksesse. See oli lummavalt ilus. Tundsin, nagu mu äsja pooleks rebitud hingele oleks palsamit peale pandud ja see ei tundunud enam nii kohutavalt valus. Aga minusse jäi mingi sügav kurbus.

„Hei...päike tõuseb.”

Noogutasin ja vahtisin nüüd ükskõikselt enda ette.

„Sa saad hakkama mul.” ütles Cristal, pilk ikka veel päikesetõusul.

--- Paar päeva hiljem

Kõik oli minu jaoks natuke paremini. Kuigi ikka veel valdas mind selline ükskõiksus ja tuimus. Ja kurbus. Aga ma üritasin sellest üle olla ja hakkama saada.

Kui ma aga üritasin oma vanemate käest midagi pärida, miks nad nii teinud olid, siis tavaliselt läks ema kähku minema ja isa vaatas kohmetult enda ette, minu pilku vältides.

Otsustasin, et lähen õige bussiga linna ja teen midagi. Ehk saan mõne klassiõega kokku ja lähme teeme midagi lõbusat. Buss tuli peagi ja vabu istekohti jagus. Buss oli harjumatult puhas. Võtsin istet ja keskendusin oma mõtetele. Hea, et ma üldse märkasin bussi pealt maha tulla.

Ma ei saanud veel bussilt maha, kui kuulsin kedagi kiljumas.

„Lill, muss, sina!” karjus Anni ja hüppas mulle kaela.

Anni oli üks mu lemmikklassiõdesid: alati energiline, positiivne, naljakas ja sõbralik tüdruk.

Kallistasime. Tema nägemine tegi mind kuidagi seest soojaks ja mu nöole valgus naeratus.

„Tervitused.” sõnas ka Anniga kaasas olev Elisabeth.

Elisabeth oli meie klassi suurim beib üldse. Või vähemalt üritas olla. Tal oli nii suur ego, et ma ei kujuta selle pindala ette ka.

Noogutasin talle tervituseks peaga.

„Kuidas te siia sattusite?”

Anni naeratas kavalalt.

„Cristal.” sõnasin ma silmi pööritades.

Anni hakkas lõbustatult naerma ja isegi Elisabeth muigas.

Otsustasime, et kuna on väga kuum ja päikseline ilm, lähme joome ühe jääkülma jäätisekokteili.

Bethi lonkis meil lihtsalt järel. Ta tundus huvituvat kõigest muust, kui meie lõbusast lobinast.

„Nii, kas sa nägid USA-s mõnda kuulsust ka?” küsis Anni mind müksates, kui me juba kohvikus olime.

Tundsin, kuidas mu õhetavast näost värv kaduma läheb.

„Ei...jah.” ütlesin ma rutakalt.

„Nägid siis või ei?” küsis ta uuesti.

„Jah. Jonaseid.” ütlesin ma, üritades hoida oma häält nii ükskõikset kui veel võimalik.

Anni kiljatas nii kõvasti, et meie ümber olevad inimesed pilgud meile pöörasid ja ettekandja meid veidi kahtlevalt pilguga seiras.

Anni tasandas oma häält ja küsis: „Autogrammi küsisid ikka? Ja olid nad toredad?”

„Olid toredad.”

„Ja rääkida said nendega?”

„Mingil määral.” podisesin mina.

„Ooota, aga autogramm?”

„Ei.” piiksusin ma üleloomulikult peenikese häälega.

„Lily, sa oled vahel ikka tõeline friik.” naeris ta, kuid nägin ta nöol veidi pettunud ilmet.

Beth muigas taas aga ei öelnud sõnakestki.

Olin kindel, et Anni ei märganud mu kahtlast suhtumist, aga Elisabeth jälgis mind valvsalt. Ma tundsin ennast nagu kuskil pihitoolis, kui ta mind nii vaatas, nagu ta teaks absoluutselt kõike.

Väljusime kohvikust. Anni maksis meie kõigi eest, kuigi me kõigest jõust vastu puiklesime. Aga ta keeldus meid kuulamast.

Kuna päikse käes oli väga kuum, otsustasime jalutada parki, kus on varju andvad puud ja tiik koos väikese purskkaevuga.

Seisime just ülekäigu raja ees, kui keegi mind koos endaga pikali tõmbas.