59. osa

* paar päeva hiljem . *

„Lily kullakene, me igatsesime sind.” ütles Denise ja kallistas mind soojalt.

Naeratasin laialt.

Lõpus USA’s. Ka minu perekond ja sõbrad tulevad varsti järgi. Sest mina ja Nick otsustasimegi abielluda.

„Lily mu väike musikene, minu väike nunnukas!” ütles Joe, hüpates ühe ja sama koha peal ringi ja tehes sellist nägu, nagu ta läheks iga hetk õnnest lolliks.

Naersime kõik Joe üle. Ta kohe oskas lolli mängida.

Joe tormas hüpeldes minu juurde ja kallistas mind kõvasti ja andis mulle põsele musi.

„Heiii!” hüüatas Nick, kes seisis oma isa kõrval.

„Ära nüüd nii agaraks ka mine.” sõnas ta muiates.

„Oii. Venna, ega sa kurjaks ei saanud?” küsis Joe itsitades ja andis mulle veel teisegi põsemusi.

Nick tuli meie juurde, ise naerdes. Igakord kui ma teda vaatasin, käis mu kõhust läbi mingi jõnksatus ja mu pea oli nii tühi. Nii NIII tühi. Ja tema naer...

„Tead vennas? Sul on kallistamiskeeld. Umbes kuu aega nüüd.”

Joe tegi kohkunud näo. Kevin naeris ja lükkas Joe kõrvale ning kallistas mind samuti.

„Küll on hea, et mul mingit keeldu pole.” ütles ta.

„Mine sa tea. Kunagi ei või teada, mis keelu saada võid..” lisas Nick naeratades.

Nüüd tuli poiste isa minu juurde ja surus mu kätt.

„Ma loodan, et te saate väga õnnelikeks!” ütles ta.

Tundus, et ta ütles seda tõepoolest kogu südamest.

„Ah...mis seal ikka kätt suruda...tule siia!” ütles ta naerdes ja kallistas mind kõvasti.

See tekitas minus tõesti tunde, et olen omaks võetud.

Ja kui tuli veel Frankie...

Kükitasin, et temaga paremini rääkida.

„Lily, ma tahtsin öelda, et sa oled väga armas. Kohe tohutult.” ütles ta vaikselt ja kallistas mind.

Ta oli ikka nii armas väike poiss.

„Nicholas, mulle tundub, et sa pead lähiajal veel mitmed keelud peale panema.” naeris poisi isa.

„Kuule, lähme üles?” küsis Nick minu ümbert kinni võttes.

„Igati nõus.” vastasin ma naeratades.

Nick andis mulle huultele väikse musi.

Need musid käisid meil viimasel ajal vist küll sama tihti nagu sõna „tere”. Ei. Sõna tere ütleme me küll harvemini...

Igatahes, läksime me üles, tema tuppa.

Istusin voodile ja naeratasin laialt. Ka tema naeratas.

Mul on viimasel ajal pidevalt tunne, et ma ei suuda enam naeratada. Lihtsalt, mu näolihased hakkasid selle vastu protesti korraldama.

„Vabanda väga, aga ma ei saa enam naeratada vist rohkem. Ma ei jõua lihtsalt.” sõnas Nick naerdes ja minu kõrvale istudes.

„Tead mida?”

„Mkm.” ütles ta mulle käsi ümber keala pannes.

„Sa oled mu mõtetelugeja.” vastasin ma.

Ta naeratas.

„Ja JÄLLEGI, paned sa mind naeratama.” ütles ta.

„Aga, kui ma olen su mõtetelugeja...nii...las ma katsetan.” ütles ta mulle otsa vaadates.

„Mida sa katsetad?” küsisin ma kulmu kortsutades.

Ta suudles mind.

„On ju sa tahtsid seda praegu?” küsis ta muigega, mind enda lokkide tagant piiludes.

„Mmm....tegelikult...ei. Peaks tõdema, et sa pole üldse hea mõtetelugeja. Ma vist eksisin.” Sõnasin ma, tehes ükskõikset nägu.

Ta lükkas mind pikali. Ja suudles mind uuesti. Ja päris pikalt ja kirglikult.

„Khm.” köhatasin ma.

„Küll sa oled meil tuim.” sõnasin ma, suutmata naeru kinni hoida.

„Ja küll sina meil kiusad alles.” ütles ta muigega ja viskas siis minu kõrvale pikali.

Olime natuke aega lihtsalt vait.

Võtsin tal käest kinni.

„Tuled minuga homme lilleseadja juurde?” küsisin ma.

„Loomulikult.” sõnas ta minu kätt pigistades.

„Aga pulmakleit?”

„Ei.” kilkasin mina.

„Sa ei tea siis, et sina ei või mind pulmakleidis enne näha, kui kirikus, altari ees?” naersin mina.

Ta kortsutas kulmu.

„On reeglid. Ma aitaks sulle heameelega kleiti selga.”

„Ma arvan, et pigem seljast ära.” itsitasin mina.

Nick puhkes naerma.

„Täiesti võimalik.”

„Nonäed.”

Nick tõmbas mind enda ligi ja suudles mind.

„Lily?”

„Noo?”

„Mul on selline tunne, et...ma ei teagi kohe...”

Ta suudles mind veel.

„Anna andeks, et ma sulle haiget tegin.”

Ma olin vait ja vahtisin kõrvale.

„Ma poleks pidanud tookord kui sa haige olid nii käituma. Ma...ma arvan, et ma olin arg. Kartsin meie lahusolekut, enda haigust. Samas kartsin ka sinuga koos olla, sest igal hetkel võis juhtuda midagi sellist, mida ma võibolla poleks tahtnud. KUIGI, sa pead teadma, et asi pole sinus. Lihtsalt mina...praegugi on mul selline tunne, et saadan kõik kuu peale. Ja ma kartsin seda tunnet.”

„Anna andeks..” sõnas ta süüdlaslikult.

Ta nägu oli nii kurb ja alandlik.

Võtsin ta pea enda käte vahele.

„Nick...sa tead, et ma ei suudaks sulle mitte andestada. See..see...poleks võimalik lihtsalt.”

Ta oli ikka veel kurb.

„Ja ma TÕELISELT palju vihkan, kui sa kurvastad. Ma armastan sind ja ma ei talu, kui sa kurb oled.”

Ma andsin talle musi ja naeratasin.

Ka tema naeratas lõpuks ometi.

„Ja sellest ei räägi enam. Mitte kunagi. Selge?”

„Selge. Aga nüüd...tuli mul hirmus isu midagi teha...” lausus ta kavalal pilgul mulle otsa vaadates.

Hakkasin naerma. Ta kummardus minu kohale, mind õrnalt suudeldes. Üle selle aja, millal ma olin teda üritanud enda elust ja mõtetest välja saada...üle selle aja, tundus see liialt hea, et tõsi olla. Ja ma ei kavatse seda enam kunagi uuesti läbi teha. Kui vaja, panen ennast ketiga tema külge kinni. Ma tundsin ennast nii täiuslikult, kui ta oli minuga.

Naeratasin, kui ta mind peale paljusid suudlusi kõvasti kallistas. Nii parim oli tunne, et ta oli nii lähedal.

Ta oli mulle nii lähedal. Ja me suudlesime ja suudlesime. Asi läks jälle sama hoogsaks, nagu see oli olnud nii esimesel kui ka teistel kordadel. Ja me suutnud lihtsalt käsi üksteisest eemal hoida.

Keegi koputas uksele aga me ei teinud sellest välja. Kui kõlas veel üks koputus, kahmas Nick padja ja viskas selle ukse poole. Aga samal hetkel uks avanes. Seal oli Kevin. Kevin, kes just äsja padjaga näkku oli saanud. Vaatasime mõlemad korra ukse poole, kuid kui jälle üksteisele otsa vaatasime, tõmbasin ma Nicki endale veel lähemale. Kevin ei kavatsenudki vist ära minna.

„Mmine sha ära.” mõmises Nick.

Kevin turtsatas ja pani ukse kinni.

Peagi avanes uks uuesti. Nüüd seisis uksel Joe, kes nägi vist kõvasti vaeva, et naeru kinni hoida.

Ta sulges ukse ja istus diivanile.

Me peatasime oma tegevuse ja ma sõnasin Joe’le otsa vaadates:”Mida sa tahad?”

„Ei midagi..” sõnas ta nagu muuseas ja vahtis lage. Jäi selline mulje nagu ta olekski ainult selleks tulnud, et lage vahtida.

Nick suudles mind veel korra ja tõusis siis istukile ja põrnitses Joe’d, kes ikka veel vägagi „huvitavat” lage jälgis.

„Aaah! No kas sa ei saaks ära minna?” ütles Nick väga pahasel häälel.

„Mkm.” ütles Joe.

Vaatasime Nickiga üksteisele otsa. Ta ulatas mulle oma käe ja aitas ka mind istukile.

„Noh, milleks sa tulid? Või ma pean varsti lihtsalt hotellis toa võtma, kui ma tahan oma tulevase naisega lihtsalt natukene aega veeta?” küsis Nick.

„Lihtsalt natukene aega veeta? Ahnii.” kommenteeris Joe.

Nick pööritas silmi.