57. osa

„Ma armastan sind.” ütles ta.

Mina aga vaiksisin. Mulle tundus, nagu ma ei suudaks midagi teha. Tundsin kuidas hingamine muutub aina raskemaks. Pisar langeski. Ma lihtsalt ei suutnud teisiti. Pisarad voolasid hääletult. Ma ei oleks kunagi arvanud, et see mind taas kuskile sügavale kuristikku viib. Tundsin ennast kohutavalt halvasti.

„Lily? Lily kullake?” küsis ta.

Mõmisesin talle midagi nutuselt vastu.

„Lily, sa nutad.”

Ma pühkisin kiiruga pisarad ära.

„Eiei. Kõik on korras.”

„Ei ole Lily. Ära nuta palun...” sõnas ta vaikselt.

„Ma ei nutagi.” valetasin ma edasi.

Ma olen tugev. Ma olen tugev.
Korrutasin seda enda mõtetes aina uuesti ja uuesti.

„Lil, ma ei taha et sa nutaks. Ma ei kannata seda välja, kui ma olen sinust nii kaugel ja ei saa sind lohutada.”

See oli jällegi nii ilusti öeldud, et tõi pisarad silma.

„Ja sina ära ütle midagi nii ilusat, sest muidu on mul tunne et saadan kõik põrgu ja tulen sinu juurde!” nuuksusin ma, ikka veel pisaraid kuivatades.

Ta oleks nagu korraga võpatanud ja samal ajal ka naerda turtsatanud.

„Lily, lõpeta hullused.” sõnas ta kindlal häälel.

„Nick...”

See oli alles vabastav. Öelda tema nime...

„Nick...anna andeks. Ma pole kunagi selline piripill olnud. Ma luban sulle, et võtan ennast kokku. Tõesti.”

„Ära luba mulle midagi. Luba endale.”

Me kumbki ei lausunud sõnagi. Jäi mulje, nagu me mõlemad oleksime seda hetke aina edasi ja edasi venitada tahtnud.

„Aga kuidas sul siis läinud on?” küsis ta lõpuks.

„Nii halvasti, kui sa veel ettekujutada suudad.”

„Mida ma küll sinuga tegema pean Lily?”

Oh kuidas ma armastasin, kuidas ta mu nime mainis. Nagu see oleks midagi nii kohutavalt erilist ja tähtsat.

„Lihtsalt..”

„No?”

„...lihtsalt ma ei saa sinuta kuigi hästi hakkama.” ütlesin ma välja selle, mida ma mõtlesin.

„Lily...ma..ma olen kahevahel.”

Nüüd võttis mul kõik seest külmaks nagu jää. Kas ta mõtles, et tuleb siia?? Minu juurde? Kas ta tõesti mõtles seda öelda?

„Mida sa sellega mõtled?” pärisin ma, ise samal ajal vastust kartes ja oodates.

„Kas ma peaks sinust eemale hoidma või just sinu lähedust otsima? Ja nagu sa näed, tuleb see eemale hoidmine halvasti välja...” ütles ta süüdlaslikul häälel.

„Nick...palun...”

Ta isegi ei küsinud, mida ma selle all mõtlesin. Ta teadis, mida ma mõtlesin.

„Aga see pole hea mõte. Mitte üldse.”

Sain aru, et mu haav sees polnud veel üldsegi terve.

„Nick. Sa lubasid...et oled minuga. Nick, saad sa aru, ma vajan sind.”

„Ma tean.”

„Ja ma olengi.” ütles ta.

Ja mul jäi süda seisma.

„Sa oled...siin..? Eestis.??!” kiljatasin ma aga mu õde andis mulle märku, et ma vaiksemalt võtaksin.

„Nick, sa oled SIIN?” küsisin ma sosinal.

„Jah Lily.”

Ja mu süda jäi veelkord seisma ja ma olen üpriski kindel, et ma ei hinganud enam.

„Aga...aga...”

„Lily, ära küsi midagi. Ainult Joe ja Kevin teavad seda. Ja Cristal ka.”

Pühkisin pisarad ära ja vaatasin Cristalile otsa.

„Nick..ma..”

Ta naeris.

„Lily, ma armastan sind.”

Ma ei osanud jällegi midagi öelda.

„Ma siis veel otsin su üles, eks? Olgu, Lily. Tea, et sa oled liiga kallis.”

„Nick...”

Aga ta pani toru ära.

Viskasin mobiili voodile ja hüppasin õele kaela.

„CristalCristal! Celly! Ma näen teda!! Appiiii!” kiljusin ma.

„Tssst!” ütles Cristal vaikselt.

Üritasin rahuneda, aga see oli võimatu.

„Ma helistan talle tagasi. Kohe.”

Aga mu õde peatas mu.

„Lil, käitu RAHULIKULT. Eks? Siis kui õige aeg on.”

Vajusin jõuetult voodile.

Mu peas oli kõik totaalselt segamini. Tundsin ennast taas nii heljuvalt. Ma ei osanud seda tunnet tõesti kirjeldada. Ma olin teda oma mõtetest ja meeltest välja üritanud juurida. Ja lõplikult. Ja nüüd...oli see kõik kui pea peale pööratud. Mida ma üldse tunnen või teen kui teda taas näeksin?

See mõte ajas mu hulluks.

Pikutasin voodil ja mõtlesin taas talle, nagu ma seda suve alguses teinud olin.

Mida iganes nüüd ka juhtuma ei hakanud. Või kui palju haiget ma ka saan...see ei loe. Ma näen teda. Ma tõesti näen teda taas. Ja saan talle nii lähedal olla, kui vähegi võimalik. Ja ma kavatsen seda võimalust ka kasutada.