61. osa

„Lily! Nad on siin kohe!”

„Jaa ma tuleen juba!”

Igathetk jõuavad siia mu perekond. Ja tädi ja onu ka veel. Imeline. Tahan juba nii tädi Liid näha. Ta oli mulle alati olnud suureks toeks. Ja igati vahva ja parim tädi maailmas. Onuga saan ma ka fantastiliselt läbi. Tihti olin ma suvel nende juures, kui ma veel väiksem olin ja vanemad välismaal olid. Sõbrad olid juba siin. Nemad tulevad samuti õhtusöögile. Hetkel on nad ilmselt kas hotellis või poodides.

Panin veel kõrvarõngad kõrva ja tormasin kiiruga alla.

Trepi lõpus ma lihtsalt hüppasin alla.

Kevin seisis täpselt seal ja jäi ainult natuke puudu, et ma talle otsa oleks hüpanud.

„Sorri.” ütlesin ma.

„Pole hullu. Tule, nad juba tulid.”

Noogutasin ja lippasin Kevini järel.

„Kus Nick kadus?”

„Ta läks isaga kaasa, neile kõigile lennujaama vastu.”

„Selge.”

Niipea, kui me uksest välja saime, sõitis auto hoovi.

Kortsutasin kulmu, sest sinna poleks küll kõik ära mahtunud.

Kõigepealt tuli autost välja Cristal, kes kohe minu juurde jooksis. Ta kallistas mind kõvasti.

Seejärel tulid ka teised. Ja tõesti, ma ei eksinud. Kus oli tädi Lii ja onu Karl?

Kui olin kõiki tervitanud ja kallistanud ja Nickile musi andnud, küsisin ma: „Ema, aga kus onu ja tädi on?”

„Oh. Neil oli tegemist veel. Nad tulevad. Aga paar päeva hiljem.”

Nähes mu morni nägu, lisas isa: „Elad üle küll.”

Noogutasin mõistvalt ja läksin Nicki juurde.

„Astuge aga edasi!” sõnas välisuksel seisev Denise sõbralikult.

Kõik tervitasid ja kallistasid omavahel. Tundus, et minu ja Nicki vanemad said üpriski hästi läbi. Võiks ju öelda, et mu vanemad ei tea Nicki vanemaid. Ainult vist ühe korra on ainult näinud ja teretanud. Muud küll mitte.

„Läheb päris hästi, mis?” küsis Nick.

„Jah..”

„Kuule, sa oled kuidagi nagu...eemal. Midagi on korrast ära?”

„Ei, ära muretse Nicholas. Kõik on korras.”

Paistis, et ta ei jäänud selle vastusega eriti rahule.

„Olgu, ma lähen vaatan, mis nad teha plaanivad.”

„Okei.”

Ta suudles mind ja läks siis kööki.

Istusin mõtlikult teleka ette. Kas tõesti see, et tädi jaonu polnudki täna tulnud, muutis mind selliseks...eemalolevaks?

See oli ju tobe. Nad tulevad. Lihtsalt natukene hiljem.

„Noooh tuvike, kuidas läheb?” küsis Cristal minu kõrvale istudes.

„Ohh, hästi.”

„Nickiga ikka samasugune kõik?” küsis ta tähendusrikkalt.

„Kuule, kui tahad, küsi juba otse. Jah, me oleme ikka sama pööraselt käitunud. Niiet kõik on endine.” Vastasin ma muigega.

Cristal hakkas naerma.

„Kuule, ma pole vist veel jõudnud küsida.”

„Mida?”

„Sa ikka pruutneitsiks tuled?” küsisin ma.

Cristal võttis mu käe ja pigistas seda kõvasti.

„Mis sa tahad mu vereringet peatada või?” naersin mina.

„Ei.” Sõnas ta sosinal.

„Appi. See on nii tore!” kiljatas ta nüüd õnnelikult.

Naersime mõlemad.

Korraga muutus ta tõsiseks.

„Mitmes ma olin, kellelt sa palusid..?” küsis ta kahtlevalt.

„Ära egotse. Sa tead isegi, et esimene.” vastasin ma naeratades.

Cristal naeratas uhkelt, ajades selja sirgu.

Nick tuli naeratades minu juurde ja suudles mind.

„Üüü.!”

„Ole vait.!” Sisistasin ma läbi hammaste Cristalile.

Nick ainult muigas.

Mu mobiil helises.

„Ja?”

Vastuseks kõlas vaid köhatus.

„Mis on Celly?”

„Ohjumal. Anna tõesti andeks.”

„Mis lahti?”

„Mul õnnestus haigeks jääda..” vastas ta õnnetult.

Ohkasin.

„Ma ei tea, mis lahti. Mul on tõesti süda nii paha. Ja ajab ropsima.”

„Celly....noh...pole hullu, ärge tulge siis õhtusöögile.”

„Eiei. Katie ja Isobel ikka tulevad. Muidugi, et tulevad.” sõnas ta kindla häälega.

„Mhh, ei. Kes siis sinu eest hoolitseb?”

„Mina ise. Ma saan hakkama!” ütles ta kangekaelselt.

Tahtsin just hakata vastu vaidlema, kuid Celly peatas mind.

„OMG. Jälle.Vabanda, ma pean minema. Sa ei taha teada kuhu, tšau.” ütles ta rutakalt ja kõne oligi lõppenud.

Nick ja Cristal esitasid samal ajal sama küsimuse. Ainult Nick küsis inglise keeles, Cristal eesti keeles.

„Mis juhtus?”

„Celly jäi haigeks. Ja ma ütlesin talle küll, et teised las jäävad teda valvama, aga ta ajas vastu.Noh, ma ei tea nüüd, mida Katie ja Isobel teha otsustavad. Ja Celly küll kindlalt tulal ei saa. Tal on süda kohutavalt paha.”

Mõlemad noogutasid mõistvalt.

„Noh, pole hullu siis.”

„Jahh....aga ma siis vist helistan igaks juhuks Isobelile ja Katie’le, et nad ei tuleks ikka.”

***

Õhtusöök möödus nagu õhtusöögid ikka. Olin natuke nukker, et sõpru polnudki. Aga siiski suutsid Jonased ja minu pere minu tuju üleval hoida.

Ei läinud pikalt, kui käes oli magama mineku aeg.

„Huuh.” Pabistas Denise.

„Mis on?” küsis Joe.

„Probleem selles, et kõigile ei jätku tubasid. Väike jama on sellega. Nii... Cristalile, Joe’le, Kevinile, mina ja isa, Nickile, Lily’le ja Lily vanematele ja Frankie’le. No ei jagu.”

„No me võime ju Lily’ga ühes toas ka olla.” Hüüdis Nick elutoast.

Denise ja minu ema kortsutasid kulmu.

„Jah, see on hea mõte!” sõnasin ma erksalt, ise tehes oma säravat inglinaeratust.

Joe vahtis mind. Müksasin teda kõvasti.

„Autš!” ütles ta oma külge käega hõõrudes.

Alles siis tabas ta asja ära.

„Jajah. See oleks igati hea mõte!” sõnas ta energiliselt naeratades.

Keegi ei öelnud midagi, ainult Nick tuli meie juurde ja võttis mul ümbert kinni.

Denise ja mu ema suundusid teisele korrusele ja Denise käes oli ilmselt osa voodipesust.

„Tule Frankie!” hüüdis ta.

Poiss hüppas energiliselt elutoast ema juurde ja siis kohe trepist üles.

„Vau, kus on kiirus.” lisas Kevin naerdes.

„Noh, Nick. Sa siis vaata, et Lily’l mugav oleks.” sõnas Denise ootamatult.

„Jess!” ütlesid kõik kolm venda ja mina õnnelikult.

Mõlemad emad vaatasid meile karmi pilguga otsa.

Manasime näole tõsised näod ja Nick ütles: „Saab tehtud ema.”