63. osa

Tänavalt sõitis läbi üks auto. Tuledevihk langes tuppa. Ema kõndis akna juurde ja keeras kõigile teistele selja.

Pigistasin kõvasti Nicki käsivart.

„Selge.”

„Arusadav.”

„Ei.”

„Karl saab seda teha.”

„No selge.”

„Kena päeva teilegi.”

Kõne lõpetati. Ema seisis veel natuke aega liikumatult ja siis pööras meie poole.

Veel üks auto sõitis tänaval. Seekord paistis tuledevihk ka mu ema näkku. Ta ei nutnud küll otseselt, aga võis selgesti näha, kui vesised ta silmad olid.

Neelatasin.

„Tädi Lii?”

Mu ema noogutas.

Ma lihtsalt pidin istuma. Kobasin mööda hämarat tuba suure tugitoolini ja vajusin rammetult sinna.

„Toimus autoõnnetus. Lii sõitis just maalt linna, Karli juurde. Ja toimus õnnetus. . .”

Tundsin, kuidas mu silmadesse tekkisid pisarad. Ma aina pühkisin neid ära aga neid voolas lõpmatult juurde.

„Kui..kui halvasti on?” küsis Nick vaikselt mu emale otsa vaadates.

„Koomas.”

Vaatasin lootusrikkalt emale otsa. Koomas? Koomast on inimesed ennegi välja tulnud!

Tõusin püsti ja tahtsin oma mõtte välja öelda, kuid mu ema katkestas mind.

„Ta ei tule sellest välja. See on..võimatu.”

Vajusin nagu nuiaga pähe saanud tagasi istuma.

Nick tuli minu juurde ja kaisutas mind, et ma rahuneksin.

Ka mu isa võttis voodil istet.

„On vaid aja küsimus, millal masin välja lülitada...”

Järsku said mul nagu pisarad otsa. See tõsiasi kriipis mind seest nagu mingi terava noaga.

Liiga õudne, et tõsi olla.

Mu elu just sai paika. Miks ei võinud kõik olla kordki nii ilus, nii täiuslik?

Tõusin aeglaselt püsti, pühkides veel viimaseid pisaraid.

„Enne minu pulmade lõppu ei tee seda keegi. Selge?” ütlesin ma, hääl kohutavalt värisedes.

Nick võttis mu käe enda käte vahele.

„Aga Lil...” alustas ema.

„EI. Nii jääb. Ma tahan seda.”

„Lähme.” sõnasin ma.

Läksime Nickiga sealt toast ära.

Kuid koridori jõudes, meenus mulle, kui mu tädi oli mulle kunagi öelnud: „Ära karda Lily, ära kunagi loobu. Sa võid saada õnnelikumaks kui sa kunagi ette oled kujutanud. Järgi oma unistusi ja eesmärke!”

Ja siis oli kõik läbi. Vajusin lihtsalt koridori seina äärde istuma ja puhkesin uuesti nutma.

Nick istus minu kõrvale.

„Ma tunnen kaasa...” sosistas ta.

Noogutasin, sest ükski sõna ei tulnud välja. Mitte kui piiksugi.

* tunde hiljem. *

Ma hästi ei mäleta, mis eile õhtul juhtus Või õigemini, täna varahommikul.

Ma mäletan ainult, kuidas ma olin ennast nii rammetult tundnud.

Olin Nicki toas. Ja Nicki polnud. Vaene tema. Kindlasti polnud tal minuga kerge. Ja ma vihkan, kui olen talle koormaks.

„Hei, tõuse ja sära!” ütles uksest sisse astuv ja naeratav Nick, söögikandik käes.

Naeratasin kurblikult.

Ta andis mulle musi ja istus minu kõrvale.

„Anna andeks, minu pärast...”

Ta pani sõrme mulle suule.

„Tasa. Söö parem midagi.” ütles ta soojalt naeratades.

Tänu sellele naeratusele tundsin ma, nagu mingi jää oleks minu sees üles sulanud.

Üritasin midagi süüa. Nick rääkis mulle, kuidas Joe oli just all köögis ninuli lennanud. Ja Cristal oli Joe üle kõva häälega naerma hakanud. Aga Joe tegi Cristalile kõik tagasi. Kuna äsja pestud põrand oli märg ja libe, polnud Joe’l erilisi raskusi Cristali pikali tõmbamisel.

„Edasi saad aru küll.” muigas Nick.

Ta suutis mind alati naeratama ajada.

„Usu mind, meie jaoks pole tõkkeid. Me saame igast murest üle, eks?”

Noogutasin.

„Aga lilleseadja juurde ärme täna lähme..”

„Nõus. Mul pole täna just erilist lilletuju.”

„Arusaadav.”

„Ahjaa, su vanemad nõustusid sellega, mida sa tahtsid.”

Sain aru, mida Nick mõtles. Ja ma olin talle kohutavalt tänulik, et ta sellest midagi rohkemat ei rääkinud. Ta teadis, et kui mul on midagi sellist, ei taha ma seda uuesti läbi mõelda, selle üle arutada...

Ma lihtsalt poleks sellist asja talunud.

Joe tormas ilma mingi hoiatuseta uksest sisse.

„YouYouYou! Mis toimuuub?” küsis ta pigem nagu räppides.

Puhkesin naerma.

Ka Kevin oli temaga. Ta viipas mulle sõbralikult naeratades.

Mõlemad vennad rääkisid võidu sellest, mis ennem toimunud oli. Kevin oli nimelt välisukse avanud ja selle taga oli olnud umbes miljon või kaks miljonit ajakirjanikku, nagu Joe väitis.

Nick pööritas selle liialduse peale silma. Need kolm on küll kindlasti inimesed, kes mind ka surmtõsises olukorras naerma ajavad.

Kevin ja Joe rääkisid aina hoogsamalt, mis siis edasi oli toimunud, kuni Nick nende jutuvada peatas.

See oli nii koomiline, kui mõlemad vennad jäid äkitselt vait. Ma ei teagi miks, aga tundsin kohutavat soovi naerda. Ja seda ma ka tegin. Ja see oli kuidagi nii hea.

Niisiis, naersime kõik neli, kõhud kõveras, ei-tea-mille üle.

Kui Joe ja Kevin ära läksid, taipasin ma midagi.

Kumbki vendadest polnud ainsatki sõna tädi Lii’st maininud. Aga oli selgelt aru saadav, et nad teadsid sellest. Midagi nende pilkudest ja käitumisest ütlesid seda.

Vaatasin Nickile tänulikult otsa. Ma poleks seda talunud, kui Joe ja Kevin oleks tulnud mulle kaastunnet avaldama ja masetsema.

See oleks olnud küll viimane asi, mida ma oleks vajanud. Kui olin kurb, vajasin meelelahutust, midagi, mis mõtted halvalt eemale peletaks.

Nick nägi, kuidas ma teda jälgisin.

„Pole tänu väärt.” sõnas ta.

Naeratasin jällegi.

„Mõtetelugeja.”

„Ma tänan.” vastas ta naerdes.

„Tead, sina täna puhka. Aga HOMME...homseks on plaanid. Ma ei luba sul masetsema jääda. Niiet, pane end valmis. Homme hakkab nalja saama.”

Vaatasin talle otsa ja üritasin mõistatada, mida ta selle all mõtleb.

62. osa

Pikutasime voodil ja suudlesime.

„Nooh, on sul siis mugav?” küsis Nick.

„Oojaa. Kuidas veel.” vastasin ma õnnelikult naerdes.

Kui ta mind veelkord suudles, lisasin ma: „Nagu seitsmendas taevas.”

Nüüd naeris Nick.

„Kuule, olen ma sulle juba täna öelnud, et ma armastan sind?”

„Mmm....vist küll. Nii umbes 50 korda.” sõnasin ma mõtlikult naeratades.

„Tõsi ka? Nii vähe...”

„Samas, keskööni on veel paar-kolm tundi aega.”

„Noh, ma arvan, et sajani jõuame ära?” küsis ta.

Kehitasin õlgu.

„Mine sa tea. Ma loeks neid teisi asju parem.”

„Mis teisi asju?” küsis Nick süütut nägu tehes.

Suudlesin teda.

„Neid.”

„Tõsi jah?”

„Vägagi tõsi.”

Mu mobiil pirises nurgas. Sõnum tuli.

„Oota korraks.” sõnasin ma, ennast Nicki kaisust välja libistades.

Ta tuli minuga telefoni juurde kaasa. Sõnumist oli üpriski raske lugeda ja sellele keskenduda, kui Nick mu topi õlapaelate kallal näperdas, mind samal ajal kaisutades.

Armas Lily!

Loodame, et oled õnnelik. Soovin sulle ja Nickile palju õnne! Olge tublid.

Varsti näeme, kullake!

Tädi Lii.

„Kellelt siis ka?” küsis ta sosinal.

„Lii. Vaata, loe.” ütlesin ma.

Nick pööritas silmi.

„Oih, õigus. Sa ei oska ju eesti keelt.” irvitasin ma.

Lugesin selle talle inglise keelde tõlgituna ette. Peale seda sõnumit tundsin ma ennast kuidagi veel paremini. Ja vabamana.

Panin telefoni tagasi lauale ja pöördusin Nicki poole.

„Kuhu me jäimegi?” küsisin ma naeratades.

„Siia.” ütles ta mind suudeldes.

Ta võttis mind sülle, mille pelae ma vaikselt kiljatasin.

Ta ainult naeris selle peale.

„Mida sa teed?” kilkasin ma vaikselt.

„Su tädi soovis meile õnne. Noh, ma siin üritan sellele natuke kaasa aidata.” ütles ta muigega.

„Haha. Vaimukuse eripreemia sulle.”

„Tead, tavaliselt ma pole selline. Aga nii pea, kui sina oled ka minuga siis...”

„Ega ma võin ära ka minna...” sõnasin ma muuseas ja hüppasin voodilt püsti aga ma komistasin vaiba ääre taha. Ja kukkusin hoopiski tagasi voodisse, otse Nicki peale.

„No näed sa. Isegi vaip keelab su ära minekut.” naeris ta.

Mu kõhus möllasid sellised võimasad liblikaparved, et ohohooo. See ajas mul juba südame pahaks. Igakord kui ma Nickiga olin, polnud see üldsegi nagu tavaline või harjumuspärane. Igakord oli see nagu midagi uut ja teistsugust. Ma ei kujutanud ette, et ma suudleksin teda nii, et mul sees kõik ei keeraks. Ma ei tea, kas see üldse kunagi üle läheb.

Ta oli nii kohutavalt armas, et ma lihtsalt sulasin ära. Ilma, et ma sinna midagi teha oleks saanud.

Ta suudles mind õrnalt kaelale.

„Sa oled ikka tõeliselt...ma ei tea. Seda õiget sõna ei ole lihtsalt.”

Ta naeratas armsalt.

„Lähme siis ehk magama?”

Noogutasin.

Ma olin nii õnnelik, et ma tõesti ei teadnud, mida peale hakata.

Ta tõmbas meile teki peale ja võttis mu kaissu.

„Maga hästi.” sõnas ta.

„Sina ka.”

Jäin teda vahtima. Lihtsalt ma ei tahtnud silmi kinni panna. Täislikumat inimest olla ei saa...

Ta muigas.

Endal silmad kinni, sõnas ta: „Ma näen küll, et sa piilud mind.”

Kihistasin naerda.

„Sina vist ka.” vastasin ma.

Parim koht kus olla. Kõik on ideaalne. Parem olla ei saa. Liiga hea, et tõsi olla.

Mu hinges hakkas närima suur kahtlus, kas see on ikka päriselt.

Uni tuli nii kähku. Mitte nii nagu vanasti. Veel nädal tagasi ei olnud ma üldse magada saanud.

Mind olid piinanud kohutavad õudused. Kõik need õudsad sündmused olid jooksnud nagu filmilint mu silme ees ega tahtnud mitte kuidagi moodi lõppeda. Ja siis, kui ma ärkasin, tundes et olin unes nutnud...siis mu silmad olidki märjad. Tavaliselt tõusin ma püsti ja istusin peegli ette, vahtides enda ära nutetud ja kaamet nägu, mis oli nii ilmetu.

Väristasin nende mälestuste peale õlgu ja keskendusin praegusele.

Nick oli siin minuga ja nii jääbki. Alati. Ja varsti on pulmad. Ja siis ma olen veel õnnelikum..!

Käis kohutav mürtsatus. Ja siis läks kõik ümbrus valgeks. Keegi karjus.

Ärkasin kohutava ehmatusega. Hingeldasin. See oli nii kohutav. Kuigi see oli nagu tühjus...aga see karje, mis mind äratanud oli...see mürtsatus, valgus...

Tundus, et Nick oli minu karjatuse peale ärganud.

Ta pühkis uniselt silmi.

„Kõik korras?” küsis ta.

„Jahh..ma arvan. Ma nägin kummalist und...Anna andeks, ma ei tahtnud sind äratada.” ütlesin ma talle põsemusi andes.

„Pole hullu. Nii kui nii oleks pidanud varsti tõusma...” podises ta uniselt.

Ma hakkasin tahes-tahtmata naerma.

„Tead ka mis kell on? Kell on neli hommikul muideks. Küll sina oled meil varajane.”

„Igatahes mina vajan veel mitu tundi puhkust VÄHEMALT.”

„Sinu soov on mulle seaduseks.” sõnas ta aupaklikult.

Tema seltsis oli kõik halb nii kiire kaduma.

Hakkasime just magama jääma kui...kui ma kuulsin midagi öises vaikuses.

Jah, see pidi olema ema telefon.

„Kuula! Mu ema telefon.” ütlesin ma sosinal.

„Vist küll.”

Alguses ma ei pööranud tähelepanu aga see aina helises ja helises edasi.

Lõpuks tõusin ma püsti, sest helin oli vait jäänud ja mu ema oli telefonile vastanud.

Nick tuli minuga kaasa. Kõndisime käsikäes minu ema ja isa ukse taha. Koputasin.

„Isa?Ema? Mina ja Nick oleme.”

„Tulge sisse.” kostus isa hääl.

Isa seisis ema kõrval. Ja ema oli näost kriitvalge.

61. osa

„Lily! Nad on siin kohe!”

„Jaa ma tuleen juba!”

Igathetk jõuavad siia mu perekond. Ja tädi ja onu ka veel. Imeline. Tahan juba nii tädi Liid näha. Ta oli mulle alati olnud suureks toeks. Ja igati vahva ja parim tädi maailmas. Onuga saan ma ka fantastiliselt läbi. Tihti olin ma suvel nende juures, kui ma veel väiksem olin ja vanemad välismaal olid. Sõbrad olid juba siin. Nemad tulevad samuti õhtusöögile. Hetkel on nad ilmselt kas hotellis või poodides.

Panin veel kõrvarõngad kõrva ja tormasin kiiruga alla.

Trepi lõpus ma lihtsalt hüppasin alla.

Kevin seisis täpselt seal ja jäi ainult natuke puudu, et ma talle otsa oleks hüpanud.

„Sorri.” ütlesin ma.

„Pole hullu. Tule, nad juba tulid.”

Noogutasin ja lippasin Kevini järel.

„Kus Nick kadus?”

„Ta läks isaga kaasa, neile kõigile lennujaama vastu.”

„Selge.”

Niipea, kui me uksest välja saime, sõitis auto hoovi.

Kortsutasin kulmu, sest sinna poleks küll kõik ära mahtunud.

Kõigepealt tuli autost välja Cristal, kes kohe minu juurde jooksis. Ta kallistas mind kõvasti.

Seejärel tulid ka teised. Ja tõesti, ma ei eksinud. Kus oli tädi Lii ja onu Karl?

Kui olin kõiki tervitanud ja kallistanud ja Nickile musi andnud, küsisin ma: „Ema, aga kus onu ja tädi on?”

„Oh. Neil oli tegemist veel. Nad tulevad. Aga paar päeva hiljem.”

Nähes mu morni nägu, lisas isa: „Elad üle küll.”

Noogutasin mõistvalt ja läksin Nicki juurde.

„Astuge aga edasi!” sõnas välisuksel seisev Denise sõbralikult.

Kõik tervitasid ja kallistasid omavahel. Tundus, et minu ja Nicki vanemad said üpriski hästi läbi. Võiks ju öelda, et mu vanemad ei tea Nicki vanemaid. Ainult vist ühe korra on ainult näinud ja teretanud. Muud küll mitte.

„Läheb päris hästi, mis?” küsis Nick.

„Jah..”

„Kuule, sa oled kuidagi nagu...eemal. Midagi on korrast ära?”

„Ei, ära muretse Nicholas. Kõik on korras.”

Paistis, et ta ei jäänud selle vastusega eriti rahule.

„Olgu, ma lähen vaatan, mis nad teha plaanivad.”

„Okei.”

Ta suudles mind ja läks siis kööki.

Istusin mõtlikult teleka ette. Kas tõesti see, et tädi jaonu polnudki täna tulnud, muutis mind selliseks...eemalolevaks?

See oli ju tobe. Nad tulevad. Lihtsalt natukene hiljem.

„Noooh tuvike, kuidas läheb?” küsis Cristal minu kõrvale istudes.

„Ohh, hästi.”

„Nickiga ikka samasugune kõik?” küsis ta tähendusrikkalt.

„Kuule, kui tahad, küsi juba otse. Jah, me oleme ikka sama pööraselt käitunud. Niiet kõik on endine.” Vastasin ma muigega.

Cristal hakkas naerma.

„Kuule, ma pole vist veel jõudnud küsida.”

„Mida?”

„Sa ikka pruutneitsiks tuled?” küsisin ma.

Cristal võttis mu käe ja pigistas seda kõvasti.

„Mis sa tahad mu vereringet peatada või?” naersin mina.

„Ei.” Sõnas ta sosinal.

„Appi. See on nii tore!” kiljatas ta nüüd õnnelikult.

Naersime mõlemad.

Korraga muutus ta tõsiseks.

„Mitmes ma olin, kellelt sa palusid..?” küsis ta kahtlevalt.

„Ära egotse. Sa tead isegi, et esimene.” vastasin ma naeratades.

Cristal naeratas uhkelt, ajades selja sirgu.

Nick tuli naeratades minu juurde ja suudles mind.

„Üüü.!”

„Ole vait.!” Sisistasin ma läbi hammaste Cristalile.

Nick ainult muigas.

Mu mobiil helises.

„Ja?”

Vastuseks kõlas vaid köhatus.

„Mis on Celly?”

„Ohjumal. Anna tõesti andeks.”

„Mis lahti?”

„Mul õnnestus haigeks jääda..” vastas ta õnnetult.

Ohkasin.

„Ma ei tea, mis lahti. Mul on tõesti süda nii paha. Ja ajab ropsima.”

„Celly....noh...pole hullu, ärge tulge siis õhtusöögile.”

„Eiei. Katie ja Isobel ikka tulevad. Muidugi, et tulevad.” sõnas ta kindla häälega.

„Mhh, ei. Kes siis sinu eest hoolitseb?”

„Mina ise. Ma saan hakkama!” ütles ta kangekaelselt.

Tahtsin just hakata vastu vaidlema, kuid Celly peatas mind.

„OMG. Jälle.Vabanda, ma pean minema. Sa ei taha teada kuhu, tšau.” ütles ta rutakalt ja kõne oligi lõppenud.

Nick ja Cristal esitasid samal ajal sama küsimuse. Ainult Nick küsis inglise keeles, Cristal eesti keeles.

„Mis juhtus?”

„Celly jäi haigeks. Ja ma ütlesin talle küll, et teised las jäävad teda valvama, aga ta ajas vastu.Noh, ma ei tea nüüd, mida Katie ja Isobel teha otsustavad. Ja Celly küll kindlalt tulal ei saa. Tal on süda kohutavalt paha.”

Mõlemad noogutasid mõistvalt.

„Noh, pole hullu siis.”

„Jahh....aga ma siis vist helistan igaks juhuks Isobelile ja Katie’le, et nad ei tuleks ikka.”

***

Õhtusöök möödus nagu õhtusöögid ikka. Olin natuke nukker, et sõpru polnudki. Aga siiski suutsid Jonased ja minu pere minu tuju üleval hoida.

Ei läinud pikalt, kui käes oli magama mineku aeg.

„Huuh.” Pabistas Denise.

„Mis on?” küsis Joe.

„Probleem selles, et kõigile ei jätku tubasid. Väike jama on sellega. Nii... Cristalile, Joe’le, Kevinile, mina ja isa, Nickile, Lily’le ja Lily vanematele ja Frankie’le. No ei jagu.”

„No me võime ju Lily’ga ühes toas ka olla.” Hüüdis Nick elutoast.

Denise ja minu ema kortsutasid kulmu.

„Jah, see on hea mõte!” sõnasin ma erksalt, ise tehes oma säravat inglinaeratust.

Joe vahtis mind. Müksasin teda kõvasti.

„Autš!” ütles ta oma külge käega hõõrudes.

Alles siis tabas ta asja ära.

„Jajah. See oleks igati hea mõte!” sõnas ta energiliselt naeratades.

Keegi ei öelnud midagi, ainult Nick tuli meie juurde ja võttis mul ümbert kinni.

Denise ja mu ema suundusid teisele korrusele ja Denise käes oli ilmselt osa voodipesust.

„Tule Frankie!” hüüdis ta.

Poiss hüppas energiliselt elutoast ema juurde ja siis kohe trepist üles.

„Vau, kus on kiirus.” lisas Kevin naerdes.

„Noh, Nick. Sa siis vaata, et Lily’l mugav oleks.” sõnas Denise ootamatult.

„Jess!” ütlesid kõik kolm venda ja mina õnnelikult.

Mõlemad emad vaatasid meile karmi pilguga otsa.

Manasime näole tõsised näod ja Nick ütles: „Saab tehtud ema.”

60. osa

„Olgu siis nii. Lily? Lähed alla korraks? Ma tulen sulle ise järele.”

Noogutasin mõistvalt ja kallistasin Nicki.

Joe tahtis Nickile millestki rääkida. Aga millest küll?

Kui ma ukse enda järel sulgenud olin, tuli kohutav kiusatus jääda sinna veidike pealt kuulama. Aga ma läksin siiski alla.

„Niisiis. Räägi.”

Joe oli ikka veel väga vaikne.

„Noh? Mis lahti on?” küsis Nick uuesti.

Joe tegi juba suu lahti, et midagi öelda, aga jäi siis järsku vait.

Nick läks istus venna kõrvale.

„Ma tahaks selle ka nüüd ära teha.” ütles Joe äkitselt.

„Mille?”

„Ma tahaks nii kohutavalt Cristali kätt paluda. Aga ma ju põhimõtteliselt pole ju tema perega nii lähedane, nagu sina.” sõnas ta murelikult.

„Joe...tõesti. Ka mina pole. Arvad, et Lily vanemad oleksid siis ta minema viinud? Kuigi, see oli ühtlasi ka minu süü. Jah. Ka mina olin selles mingil määral süüdi. Kõik saigi ju alguse sellest päevast, millal mina otsustasin alla anda.”

Paistis, et selline jutt ei teinud Joe’d üldsegi rõõmsamaks. Ta muutus aina kahtlevamaks.

„Aga nagu sa näha võid, oleme me lõpuks ikkagi koos. Ja ma olen nii õnnelik. Ma sain oma õppetunni. Kõik mis tuleb, see tulebki. Ja usu mind, lõpp ei pruugigi olla õnnetu.”

Nick pani käe Joe õlale.

„Ära nüüd põe.”

„Aga Cristal just ütles mulle, et see on nii ilus, et ta õde abiellub...”

„Noh, mida sa siis veel ootad?”

„...ja ta ültes, et tema veel abielluda ei tahaks. Aga et õe üle on tal hea meel.Ja ma ei taha teda millekski sundida.”

„Eks siis mõtleme talle sellise ettepaneku välja, et tal ei jää muud üle, kui nõustuda.” sõnas Nick muigega.

„Ei tea, kuidas?” küsis Joe venda silmitsedes.

„Küll ma midagi välja mõtlen. Tead ju mind. Ma mõtlen alati midagi head välja. Noh, peaaegu alati.”

Joe naeratas.

„Aitähh.”

Nick lihtsalt noogutas ja hakkas äkitselt naerma.

„Mis nüüd?” küsis Joe ehmunult.

„Dude, tõepoolest. Sa tuled siia, SELLISEL hetkel ja tahad küsida sellist asja. Sul on ikka oivaliselt hea ajastus, peaks mainima.”

Ka Joe hakkas naerma.

„Tegelikult, Kevin ütles mulle, et sinu toas toimub midagi, millest minusugune ilma ei tohiks jääda. Noh, ma tahtsin ka siis nagu publikuks tulla.”

Nick müksas Joe’d, kes naerust peaaegu diivanilt maha oleks kukkunud.

Kui Nick ja Joe alla kööki läksid, rääkis Denise Lily’le midagi, mis tüdruku itsitama pani. Ka Denise naeris vaikselt.

„Mis teil toimub?” küsis Joe.

„Ei midagi.” vastasid mõlemad, ise ikka veel itsitades.

Nick võttis Lily’l käest kinni, sõnades: „Ma korraks rööviksin su ära.”

„Selge värk. Lähme.” sõnas Lily naerdes.

Võiksin vanduda, et Nickil on mõni plaan, mida ta jagada tahab.

„Kuule, ma tahaks meie pulmadest arutada.”

„Jaa..?”

„Kuhu me pulmareisile lähme?”

Kiljatasin ja andsin talle musi.

„Mis nüüd?” naeris ta.

„Ma just mõtlesin sellest. Niisiis kuhu?”

„Kuhu sa tahaksid? Kus oled sina, seal olen ka mina.” sõnas ta nii kohutavalt armsalt.

Kehitasin õlgu.

„Ma peaks selle üle natuke mõtlema.”

Ta noogutas mõistvalt. Asetasin oma pea tema õlale ja ta võttis minu ümbert kinni.

„Aga...kas me läheksime kohe peale pidu lennukile?” küsis ta.

Kehitasin taas õlgu.

„Ma ei tea . . . Ja ma ei suuda eriti palju mõelda, kui sa siin oled. Sa mõjud mu ajule kohutavalt halvasti.” naersin ma.

„Mõtle vaid...tseremoonia, pidu...” sosistasin ma talle elevalt.

„..pulmaöö...” lisas Nick muuseas.

Hakkasin naerma.

„Pervert selline.”

„Ooojaa.” sõnas ta naerdes.

„Nick..tead, mul tuleb kohutavalt suur uni peale. Ma pole ju viimastel öödel eriti maganud ka..”

„Siis viin su üles ja jätan su rahulikult välja puhkama?”

„Ei ja ei. Üles ära vii, oleme siinsamas. Tead küll, muidu ajalugu kordub. Ja mind sa üksi ei jäta. Niiet, ei lähe sa kuskile ja mind absoluutselt ei huvita.”

„Kuule, sa hakkad mul siin kergelt valitsema.” sõnas Nick naerul näoga.

„On sul selle vastu midagi?” küsisin ma talle otsa vaadates.

„Hmm...Tegelikult mitte.” sõnas ta naeratades.

„Ideaalne.” sõnasin ma eesti keeles.

Nick vaatas mulle arusaamatul pilgul otsa.

„Ära sa mitte muretsegi. Sa hakkad mul varsti eesti keelt õppima.”

Mõte väga konarlikult eesti keelt rääkivast Nickist ajas mu naerma.

Sättisin ennast mugavamalt tema kaissu ja üritasin magama jääda.

„Sina ei taha magada natukene?”

„Eii. Kus sa sellega. Ma hakkan muidu õudusunenägusid nägema.”

„Millest?”

„Eesti keele õpingutest, millest veel.” sõnas ta irooniaga.

59. osa

* paar päeva hiljem . *

„Lily kullakene, me igatsesime sind.” ütles Denise ja kallistas mind soojalt.

Naeratasin laialt.

Lõpus USA’s. Ka minu perekond ja sõbrad tulevad varsti järgi. Sest mina ja Nick otsustasimegi abielluda.

„Lily mu väike musikene, minu väike nunnukas!” ütles Joe, hüpates ühe ja sama koha peal ringi ja tehes sellist nägu, nagu ta läheks iga hetk õnnest lolliks.

Naersime kõik Joe üle. Ta kohe oskas lolli mängida.

Joe tormas hüpeldes minu juurde ja kallistas mind kõvasti ja andis mulle põsele musi.

„Heiii!” hüüatas Nick, kes seisis oma isa kõrval.

„Ära nüüd nii agaraks ka mine.” sõnas ta muiates.

„Oii. Venna, ega sa kurjaks ei saanud?” küsis Joe itsitades ja andis mulle veel teisegi põsemusi.

Nick tuli meie juurde, ise naerdes. Igakord kui ma teda vaatasin, käis mu kõhust läbi mingi jõnksatus ja mu pea oli nii tühi. Nii NIII tühi. Ja tema naer...

„Tead vennas? Sul on kallistamiskeeld. Umbes kuu aega nüüd.”

Joe tegi kohkunud näo. Kevin naeris ja lükkas Joe kõrvale ning kallistas mind samuti.

„Küll on hea, et mul mingit keeldu pole.” ütles ta.

„Mine sa tea. Kunagi ei või teada, mis keelu saada võid..” lisas Nick naeratades.

Nüüd tuli poiste isa minu juurde ja surus mu kätt.

„Ma loodan, et te saate väga õnnelikeks!” ütles ta.

Tundus, et ta ütles seda tõepoolest kogu südamest.

„Ah...mis seal ikka kätt suruda...tule siia!” ütles ta naerdes ja kallistas mind kõvasti.

See tekitas minus tõesti tunde, et olen omaks võetud.

Ja kui tuli veel Frankie...

Kükitasin, et temaga paremini rääkida.

„Lily, ma tahtsin öelda, et sa oled väga armas. Kohe tohutult.” ütles ta vaikselt ja kallistas mind.

Ta oli ikka nii armas väike poiss.

„Nicholas, mulle tundub, et sa pead lähiajal veel mitmed keelud peale panema.” naeris poisi isa.

„Kuule, lähme üles?” küsis Nick minu ümbert kinni võttes.

„Igati nõus.” vastasin ma naeratades.

Nick andis mulle huultele väikse musi.

Need musid käisid meil viimasel ajal vist küll sama tihti nagu sõna „tere”. Ei. Sõna tere ütleme me küll harvemini...

Igatahes, läksime me üles, tema tuppa.

Istusin voodile ja naeratasin laialt. Ka tema naeratas.

Mul on viimasel ajal pidevalt tunne, et ma ei suuda enam naeratada. Lihtsalt, mu näolihased hakkasid selle vastu protesti korraldama.

„Vabanda väga, aga ma ei saa enam naeratada vist rohkem. Ma ei jõua lihtsalt.” sõnas Nick naerdes ja minu kõrvale istudes.

„Tead mida?”

„Mkm.” ütles ta mulle käsi ümber keala pannes.

„Sa oled mu mõtetelugeja.” vastasin ma.

Ta naeratas.

„Ja JÄLLEGI, paned sa mind naeratama.” ütles ta.

„Aga, kui ma olen su mõtetelugeja...nii...las ma katsetan.” ütles ta mulle otsa vaadates.

„Mida sa katsetad?” küsisin ma kulmu kortsutades.

Ta suudles mind.

„On ju sa tahtsid seda praegu?” küsis ta muigega, mind enda lokkide tagant piiludes.

„Mmm....tegelikult...ei. Peaks tõdema, et sa pole üldse hea mõtetelugeja. Ma vist eksisin.” Sõnasin ma, tehes ükskõikset nägu.

Ta lükkas mind pikali. Ja suudles mind uuesti. Ja päris pikalt ja kirglikult.

„Khm.” köhatasin ma.

„Küll sa oled meil tuim.” sõnasin ma, suutmata naeru kinni hoida.

„Ja küll sina meil kiusad alles.” ütles ta muigega ja viskas siis minu kõrvale pikali.

Olime natuke aega lihtsalt vait.

Võtsin tal käest kinni.

„Tuled minuga homme lilleseadja juurde?” küsisin ma.

„Loomulikult.” sõnas ta minu kätt pigistades.

„Aga pulmakleit?”

„Ei.” kilkasin mina.

„Sa ei tea siis, et sina ei või mind pulmakleidis enne näha, kui kirikus, altari ees?” naersin mina.

Ta kortsutas kulmu.

„On reeglid. Ma aitaks sulle heameelega kleiti selga.”

„Ma arvan, et pigem seljast ära.” itsitasin mina.

Nick puhkes naerma.

„Täiesti võimalik.”

„Nonäed.”

Nick tõmbas mind enda ligi ja suudles mind.

„Lily?”

„Noo?”

„Mul on selline tunne, et...ma ei teagi kohe...”

Ta suudles mind veel.

„Anna andeks, et ma sulle haiget tegin.”

Ma olin vait ja vahtisin kõrvale.

„Ma poleks pidanud tookord kui sa haige olid nii käituma. Ma...ma arvan, et ma olin arg. Kartsin meie lahusolekut, enda haigust. Samas kartsin ka sinuga koos olla, sest igal hetkel võis juhtuda midagi sellist, mida ma võibolla poleks tahtnud. KUIGI, sa pead teadma, et asi pole sinus. Lihtsalt mina...praegugi on mul selline tunne, et saadan kõik kuu peale. Ja ma kartsin seda tunnet.”

„Anna andeks..” sõnas ta süüdlaslikult.

Ta nägu oli nii kurb ja alandlik.

Võtsin ta pea enda käte vahele.

„Nick...sa tead, et ma ei suudaks sulle mitte andestada. See..see...poleks võimalik lihtsalt.”

Ta oli ikka veel kurb.

„Ja ma TÕELISELT palju vihkan, kui sa kurvastad. Ma armastan sind ja ma ei talu, kui sa kurb oled.”

Ma andsin talle musi ja naeratasin.

Ka tema naeratas lõpuks ometi.

„Ja sellest ei räägi enam. Mitte kunagi. Selge?”

„Selge. Aga nüüd...tuli mul hirmus isu midagi teha...” lausus ta kavalal pilgul mulle otsa vaadates.

Hakkasin naerma. Ta kummardus minu kohale, mind õrnalt suudeldes. Üle selle aja, millal ma olin teda üritanud enda elust ja mõtetest välja saada...üle selle aja, tundus see liialt hea, et tõsi olla. Ja ma ei kavatse seda enam kunagi uuesti läbi teha. Kui vaja, panen ennast ketiga tema külge kinni. Ma tundsin ennast nii täiuslikult, kui ta oli minuga.

Naeratasin, kui ta mind peale paljusid suudlusi kõvasti kallistas. Nii parim oli tunne, et ta oli nii lähedal.

Ta oli mulle nii lähedal. Ja me suudlesime ja suudlesime. Asi läks jälle sama hoogsaks, nagu see oli olnud nii esimesel kui ka teistel kordadel. Ja me suutnud lihtsalt käsi üksteisest eemal hoida.

Keegi koputas uksele aga me ei teinud sellest välja. Kui kõlas veel üks koputus, kahmas Nick padja ja viskas selle ukse poole. Aga samal hetkel uks avanes. Seal oli Kevin. Kevin, kes just äsja padjaga näkku oli saanud. Vaatasime mõlemad korra ukse poole, kuid kui jälle üksteisele otsa vaatasime, tõmbasin ma Nicki endale veel lähemale. Kevin ei kavatsenudki vist ära minna.

„Mmine sha ära.” mõmises Nick.

Kevin turtsatas ja pani ukse kinni.

Peagi avanes uks uuesti. Nüüd seisis uksel Joe, kes nägi vist kõvasti vaeva, et naeru kinni hoida.

Ta sulges ukse ja istus diivanile.

Me peatasime oma tegevuse ja ma sõnasin Joe’le otsa vaadates:”Mida sa tahad?”

„Ei midagi..” sõnas ta nagu muuseas ja vahtis lage. Jäi selline mulje nagu ta olekski ainult selleks tulnud, et lage vahtida.

Nick suudles mind veel korra ja tõusis siis istukile ja põrnitses Joe’d, kes ikka veel vägagi „huvitavat” lage jälgis.

„Aaah! No kas sa ei saaks ära minna?” ütles Nick väga pahasel häälel.

„Mkm.” ütles Joe.

Vaatasime Nickiga üksteisele otsa. Ta ulatas mulle oma käe ja aitas ka mind istukile.

„Noh, milleks sa tulid? Või ma pean varsti lihtsalt hotellis toa võtma, kui ma tahan oma tulevase naisega lihtsalt natukene aega veeta?” küsis Nick.

„Lihtsalt natukene aega veeta? Ahnii.” kommenteeris Joe.

Nick pööritas silmi.

58. osa

Aga kogu selle päeva ja järgmise olin ma nagu tulistel sütel. Ma ei suutnud absoluutselt paigal püsida. Tatsasin järjekordeslt majas ringi. Küll kõndisin akna juurde, siis kööki, siis elutuppa, kus ma kõndisin edasi-tagasi.

„Kuule, ehk sa tahaksid istuda?” küsis mu isa, kes mingit jalkamängu vaatas. Aga mind üldse ei huvitanud, mis mäng see oli.

Raputasin kiirelt pead ja jätkasin oma tegevust. Kuid tundsin isa pilku endal ja vaatasin talle otsa.

Tal oli selline pilk, et ma ei saanud lihtsalt muud teha, kui tema kõrvale diivanile maha potsatada.

„Noh?” küsis ta.

„Mis noh?”

„Nick. Niiet mina ja ema ei saa sind peatada?”

„EI.” ütlesin ma kindlameelselt.

Nad olid sellest siiski juba teada saanud.

Isa raputas väsinult pead.

„Mis hea pärast te meid üldse lahutama pidite? Kellele seda vaja oli? Te ju ei ütle mulle seda...” ütlesin ma solvunult, käsi rinnale risti pannes.

Isa vaatas eemale ja käitus, nagu poleks seda küsimust kuulnudki. Nagu ikka, eksole.

Turtsatasin pahaselt.

Isa ohkas.

„Niiet sa ei saa siis kuidagi teisiti hakkama?? Sa pead? Aga kool?”

Neelatasin.

„Mina mõtlesin, et ma käin siis kooli ikkagi lõpuni. Ja ...oota nüüd. Kuule, ma...kas ma võiks nii?”

Isa kehitas õlgu.

„Isa, PÄRISELT ka??!” küsisin ma talle otsa vaadates.

„Ma ei tea...aga see on sinu otsustada..ma..ma...ei tea. Ema..pole selle poolt. Ja mina ka mitte. Aga ma ei tea, kas meil valikuid jääb. Sest...nagu näha, on see tunne vist nii sinust kui ka minust ja emast üle.”

Ma olin rõõmus aga samal ajal häiris mind midagi. Tema hääletoon nimelt. See oli kurb, nagu see oleks midagi tohutult õnnetut.

„Isa, ma ju armastan teda. Ja ma ei saa sinna midagi teha...ma...ma...”

Ma ei leidnud enam sõnu, sest mu silmad läksid niisketeks. See tunne oligi suurem, kui mina.

Olin selle vastu nii võimetu. Ma ei saanud parata, et mõte Nickist ajas mind täiesti hulluks. Ja mõte, et ma temata elama peaks, vedas mind kuristikku.

„Lily?” küsis mu ema köögiukselt.

Vaatasin talle otsa.

„Mmm...kuidas sulle oleks, kui sa mind natuke aitaks?”

Noogutasin ja tõusin rammetult püsti. Olin viimasel ööl väga halvasti maganud. Õigemini ma polnudki maganud.

Aitasin emal magustoidu jaoks puuvilju tükeldada.

Vaikisime mõlemad. Hakkasin just banaani lõikuma, kui ema köhatas, nagu hakkaks sõna võtma.

„Lily. Niiet...oled otsustanudki...?”

Noogutasin. Õõõh. Jällegi tuleb see vestlus või? Enam ei tahaks tõesti.

„Olgu siis nii.” ütles ta selle asemel, et loengut pidada.

„Misasja??” küsisin ma, olles ise vähemalt kümme korda rohkem üllatunud, kui ennem, kui isaga rääkisin.

Ta köhatas uuesti – ja vägagi tähendusrikkalt.

Mul polnud vähimatki aimu, miks, aga mul läks nagu seest külmaks. Täiesti äkitselt ja ootamatult tundsin endas mingit kummalist ülevoolavust. Mul tuli selline tunne, nagu ma hakkaks kohe ülepingest kokku kukkuma.

Pöörasin ennast üliaeglaselt ukse poole.

Ma toetasin ennast laua najale, et mitte pikali kukkuda.

Uksel seisis Nick. Ta ei naeratanud, ta lihtsalt seisis.

Ma lihtsalt arvasin, et see oli uni.

„Ema. Näpista mind palun.” ütlesin ma emale, teda varukast sikutades.

Ema naeratas hellalt.

„Mine siis.” ütles ta vaiksel ja veidike kähiseval hääle. Tundus, et ka tema kurgus oli nutt.

Ma ikka ei uskunud. Kõndisin aeglaselt Nicki poole, kes ainiti mind vaatas.

See polnud üldsegi nii, nagu ma olin endale ette kujutaud. Et torman joostes tema juurde. See küll nüüd tormamine polnud.

Seisin tema vastas ja äkitselt ta kallistas mind. Mu sees oleks nagu mingi jää murdunud, mis ennem nii kivikõva oli olnud.

See hetk, kui ta mind kallistuseks enda ligi tõmbas, oli imelik ja ma kartsin seda. Sest mul oli tunne, et ta haihtub nagu udu – lihtsalt ja ühe hetkega.

Aga ta ei haihtunudki. Vaid seisis ikka veel minu vastas ja embas mind.

Kui ta mind lõpuks lahti lasi, tõmbasin ta uuesti enda ligi.

Kuulsin ta armsat naeru.

Naeratasin õnnelikult. Ta lükkas mind õrnalt eemale ja vaatas mu emale küsivalt otsa.

Mu ema noogutas. Nägin, et ta silmad sirasid pisaratest.

Nick võttis mul käest kinni ning me suundusime õue.

Niipea, kui me uksest välja saime ja hoonetest justnagu märkamatult mööda saime, suudles ta mind.

Ja nüüd olin ma taas kõrgustes.

„Lily...” ütles ta.

„Abiellume.” ütlesin mina.

„Niiet...sa...kool?”

„Mingit kooli pole. Nick, ma tulen sinuga.” ütlesin ma, ise ärevusest hingeldades.

Ta andis mulle põsele musi aga ma ei jäänud sellega rahule. Ma polnud temaga enam nii kaua koos olnud. Tundsin ennast nii vabana. Ja samas oli kõik nii turvaline, et ma oleks võinud nagu ükskõik kellele vastu astuda.

„Nick, sa oled uskumatult parim.”

Ta naeris jälle.

„Sina ka.” ütles ta mind suudeldes.

Istusime mõlemad murule.

„Millal? Või kuidas me teeme?”

„Nick, ma ei taha mingeid suuri pulmi. Tõesti. Ainult sind.”

Ta naeratas kavalalt.

„Siis sa ka saad selle.”

Naeratasin toetasin pea tema õlale.

„MIIIS?!!” hüüatas keegi.

Cristal oli just meie juurde saabunud.

Naeratasime Nickiga mõlemad. Ma tundsin tema vastu nii suurt armastust, et ma ei osanud seda kuidagimoodi välja näidata.

Me ei vastanud Cristalile midagi.

Nick vaatas mulle sügavalt silma ja suudles mind kiirelt ja sosistas mulle midagi kõrva.

57. osa

„Ma armastan sind.” ütles ta.

Mina aga vaiksisin. Mulle tundus, nagu ma ei suudaks midagi teha. Tundsin kuidas hingamine muutub aina raskemaks. Pisar langeski. Ma lihtsalt ei suutnud teisiti. Pisarad voolasid hääletult. Ma ei oleks kunagi arvanud, et see mind taas kuskile sügavale kuristikku viib. Tundsin ennast kohutavalt halvasti.

„Lily? Lily kullake?” küsis ta.

Mõmisesin talle midagi nutuselt vastu.

„Lily, sa nutad.”

Ma pühkisin kiiruga pisarad ära.

„Eiei. Kõik on korras.”

„Ei ole Lily. Ära nuta palun...” sõnas ta vaikselt.

„Ma ei nutagi.” valetasin ma edasi.

Ma olen tugev. Ma olen tugev.
Korrutasin seda enda mõtetes aina uuesti ja uuesti.

„Lil, ma ei taha et sa nutaks. Ma ei kannata seda välja, kui ma olen sinust nii kaugel ja ei saa sind lohutada.”

See oli jällegi nii ilusti öeldud, et tõi pisarad silma.

„Ja sina ära ütle midagi nii ilusat, sest muidu on mul tunne et saadan kõik põrgu ja tulen sinu juurde!” nuuksusin ma, ikka veel pisaraid kuivatades.

Ta oleks nagu korraga võpatanud ja samal ajal ka naerda turtsatanud.

„Lily, lõpeta hullused.” sõnas ta kindlal häälel.

„Nick...”

See oli alles vabastav. Öelda tema nime...

„Nick...anna andeks. Ma pole kunagi selline piripill olnud. Ma luban sulle, et võtan ennast kokku. Tõesti.”

„Ära luba mulle midagi. Luba endale.”

Me kumbki ei lausunud sõnagi. Jäi mulje, nagu me mõlemad oleksime seda hetke aina edasi ja edasi venitada tahtnud.

„Aga kuidas sul siis läinud on?” küsis ta lõpuks.

„Nii halvasti, kui sa veel ettekujutada suudad.”

„Mida ma küll sinuga tegema pean Lily?”

Oh kuidas ma armastasin, kuidas ta mu nime mainis. Nagu see oleks midagi nii kohutavalt erilist ja tähtsat.

„Lihtsalt..”

„No?”

„...lihtsalt ma ei saa sinuta kuigi hästi hakkama.” ütlesin ma välja selle, mida ma mõtlesin.

„Lily...ma..ma olen kahevahel.”

Nüüd võttis mul kõik seest külmaks nagu jää. Kas ta mõtles, et tuleb siia?? Minu juurde? Kas ta tõesti mõtles seda öelda?

„Mida sa sellega mõtled?” pärisin ma, ise samal ajal vastust kartes ja oodates.

„Kas ma peaks sinust eemale hoidma või just sinu lähedust otsima? Ja nagu sa näed, tuleb see eemale hoidmine halvasti välja...” ütles ta süüdlaslikul häälel.

„Nick...palun...”

Ta isegi ei küsinud, mida ma selle all mõtlesin. Ta teadis, mida ma mõtlesin.

„Aga see pole hea mõte. Mitte üldse.”

Sain aru, et mu haav sees polnud veel üldsegi terve.

„Nick. Sa lubasid...et oled minuga. Nick, saad sa aru, ma vajan sind.”

„Ma tean.”

„Ja ma olengi.” ütles ta.

Ja mul jäi süda seisma.

„Sa oled...siin..? Eestis.??!” kiljatasin ma aga mu õde andis mulle märku, et ma vaiksemalt võtaksin.

„Nick, sa oled SIIN?” küsisin ma sosinal.

„Jah Lily.”

Ja mu süda jäi veelkord seisma ja ma olen üpriski kindel, et ma ei hinganud enam.

„Aga...aga...”

„Lily, ära küsi midagi. Ainult Joe ja Kevin teavad seda. Ja Cristal ka.”

Pühkisin pisarad ära ja vaatasin Cristalile otsa.

„Nick..ma..”

Ta naeris.

„Lily, ma armastan sind.”

Ma ei osanud jällegi midagi öelda.

„Ma siis veel otsin su üles, eks? Olgu, Lily. Tea, et sa oled liiga kallis.”

„Nick...”

Aga ta pani toru ära.

Viskasin mobiili voodile ja hüppasin õele kaela.

„CristalCristal! Celly! Ma näen teda!! Appiiii!” kiljusin ma.

„Tssst!” ütles Cristal vaikselt.

Üritasin rahuneda, aga see oli võimatu.

„Ma helistan talle tagasi. Kohe.”

Aga mu õde peatas mu.

„Lil, käitu RAHULIKULT. Eks? Siis kui õige aeg on.”

Vajusin jõuetult voodile.

Mu peas oli kõik totaalselt segamini. Tundsin ennast taas nii heljuvalt. Ma ei osanud seda tunnet tõesti kirjeldada. Ma olin teda oma mõtetest ja meeltest välja üritanud juurida. Ja lõplikult. Ja nüüd...oli see kõik kui pea peale pööratud. Mida ma üldse tunnen või teen kui teda taas näeksin?

See mõte ajas mu hulluks.

Pikutasin voodil ja mõtlesin taas talle, nagu ma seda suve alguses teinud olin.

Mida iganes nüüd ka juhtuma ei hakanud. Või kui palju haiget ma ka saan...see ei loe. Ma näen teda. Ma tõesti näen teda taas. Ja saan talle nii lähedal olla, kui vähegi võimalik. Ja ma kavatsen seda võimalust ka kasutada.

56. osa

Järgmised päevad olid...kahtlased. Jah, just nimelt kahtlased oli see õige sõna. Kõik tundus kuidagi kergem ja lihtsam, kuidagi kahtlasel viisil parem.

Aga samas igatsesin ma Nicki miljon korda rohkem. Mis muutis asja veel kahtlasemaks. Vahel jäin ma süües, filmi vaadates, peenraid rohides või mis tahes tegevust tehes temast unistama.

„Mis on? Millest sa mõtled?”

Vaikus.

„Uuuu?”

„Mmmh?”

„Millest sa mõtled, Lily?”

„Ah, niisama tead...”

Sellised vestlused olid vägagi igapäevased, kui mitte igatunnised. Tihtipeale läks mu mõte rändama, et mida ma teeks, kui ta siin oleks, minu kõrval ja minuga. Kui peaks teda nägema, tema häält kuulma...mis tunne see oleks? See õnn...ma ei kujutaks seda ilmselt mitte kunagi ettegi. See õnn oleks liiga suur, liiga lõpmatu. Ma ei tea, kas see mahukski minusse üldse ära.

Aga Robin oli nagu minu pääste suures hädas. Igakord võisin ma niiöelda tema najale toetuda, kui tundsin, et hakkan taas alla vajuma. Ja ka Celly oli mulle paljuski toeks. Tema ja Robin (ja loomulikult minu perekond) olid ka ainsad, kes minuga juhtunust teadsid. Ja ma tõepoolest ei kujutaks ette, mida ma nendeta teeksin.

Täna oli taas järjekordne päev kui ma polnud mitte sügavasse masendusse uppumas. Mu meeli ja mõistust täitsid vaid pöörased kujutluspildid. Võtame kasvõi näiteks, et ma lähen poodi ja põrkan Nickiga kokku. Või nagu ma eile öösel unes olin näinud: ma ärkasin Nicki kõrval, kes lõbustatult mu juukseid sasis ja mind seejärel kõvasti endale ligi tõmbas ja suudles.

Ohhsaa. Mul läks juba praegugi seest soojaks, mõeldes tema hoolitsusele.

Temast saab veel kunagi ideaalne isa...

Aga see mõtte tõi mu kurku pisarad. Aga keskendusin nüüd umbrohule, mida ma hetkel lillepeenrast kitkusin.

„Nonoh, mis see võilill sulle teinud on?” naeris ema.

„Ei. Midagi. See. Ajab. Mind. Närvi. Kui. Ta. Õiges. Kohas. Kasvada. EI. Oska.” sõnasin ma läbi hammaste, ikka veel võilillele keskendudes.

Ema naeris.

Minu ja tema suhtlemine oli märgatavalt paranenud. Kuid niipea, kui ma mainisin Nicki ja küsisin põhjust, miks tema ja isa nii ometigi teinud olid, tormas ta minema ja vältis mind.

Ma olin juba lootust kaotamas, et sellest kunagi teada saan. Aga see selleks.

Lihtsalt uskumatu, et paari nädala jooksul võib nii palju juhtuda. Et ÜHE päeva jooksulgi võib nii palju juhtuda. Viimasel ajal olin jõudnud arusaamale, et elus juhtub nii mõnigi asi liiga kähku....ja ka lõpeb.

Aga eelmise nädala esmaspäevalgi, kui Celly mulle midagi tunnistas, mis mind täiesti ootamatult tabas. Ta ütles, et on Robinisse sügavalt armunud ja et igakrod, kui ta teda näeb, on tal tunne, et ta oma jalad ei kanna teda lihtsalt.

See oli mulle tõesti ootamatu, sest päeval, kui ma neid kahte tuttavaks tegin, polnud Celly Robinist just vaimustatud. Praegu aga...uskumatu.

„Hei, Lil, Marie!”

„Celly!” ütles mu ema tüdrukule lehvitades.

„Oi, Celly! Ma just mõtlesin sinust.” ütlesin ma ja läksin kallistasin rõõmsameelset tüdrukut.

„Ei tea mida?” naeris ta.

„Oh, sa ei taha teada. Aga mina lähen pesen käed ära, eks? Muidu oled sa varsti sama mullane nagu mina.”

Ta naeris ikka veel ja noogutas seejärel.

Kui käed olid pestud, otsustasime jalutama minna. Kuna oli üpriski vaikne ja päikseline õhtu, võis selgelt kuulda igat häälitsust. Ainult õrn ja väga soe tuulehoog sasis vahel meie seelikute äärtes.

„Robinit oled näinud?” küsis ta, kui me juba piisavalt ohutus kauguses olime.

Raputasin vastuseks pead. Kuigi ma nägin teda eile, kui ta mind vaatama tuli. Mulle ei meeldinud sellest rääkida, sest minu arvates oli see kurb teema. Minu arvates käitus Robin Celly’ga küll nii, nagu alati. Ei mingitki märki armumisest. Kui võrrelda Celly suhtumist ja Robini suhtumist siis...see lihtsalt. ..ma ei tea kohe mida öelda. Mäletan, kui Robin minult ükspäev küsinud oli, et miks Celly kuidagi totakalt käitub ja et kas ta ongi viimasel ajal selline. Tavaliselt tegin ma ette näo millest-sa-küll-räägid ja viisin teema kõrvale, üritades oma punetavat nägu varjatata.

Ja igakord, kui Celly jälle Robini kohta päris, tundsin ma ennast samamoodi. Punastavalt ja äärmiselt kehvasti.

Edasised teemad olid aga õnneks veidi teistsugustest asjadest. Rääkisime peagi algavast koolist. Celly ütles mulle lõpuks, et ta on rõõmus, et ma selle kõigega viimasel ajal toime tulen. Kehitasin õlgu.

„Ma ei tea just KUI hästi ma sellega toime tulen, aga ma püüan. Tõesti püüan.”

Ta noogutas mõistvalt ja pani oma käe mulle õlale.

„Sa oled mul tubli.” naeris ta.

Tema nakatav naer lihtsalt ajas mind samuti naerma. Jälle tundsin väga suurt tänutunnet, et ta mul olemas on.

„LILY!Lil, sa..Appi!”

Nii mina kui Celly ehmatasime kohutavalt.

Cristal tuli jooksuga, ise täiesti hingetu. Ja toetas käega oma ühte külge samal ajal hingeldades. Ja ta hääl polnud mitte karjuv, vaid hääletu, nagu ta ei tahaks, et teised keegi peale meie teda kuuleks.

„Ei!”

Mu ema tuli kiire kõnniga. Mina ja Celly vahtisime üksteisele arusaamatult otsa.

„Mis on?” küsisin ma neile kahele otsa kordamööda otsa vaadates.

Cristal tahtis midagi öelda, aga mu ema peatas ta.

„Ah, ei ole midagi, väike arusaamatus.”

„Arusaamatus? Ta peab teadma.” ütles mu õde tungivalt.

„Mida ma teadma pean?” küsisin ma.

„Ei midagi. Arusaamatus, ma ju ütlesin.” ütles mu ema uuesti ja märksa valjema hääletooniga.

„Oodake, mis lahti on?” päris nüüd juba ka Celly.

Cristal tahtis otsejoones meie juurde marssida aga Marie peatas ta.

Cristal langetas pea.

Võisin ta huultelt lugeda kokku ühe sõna, ühe nime – Nick.

Isegi hääletus variandis kõlas see nimi kuidagi nii eriliselt.

„NICK?” kisasin ma üle hoovi, niiet ümbrus kajas.

„Mis Nickiga on??” kisasin ma uuesti, ise Cristali juurde minnes ja teda ema käevangust välja tõmmates.

„Tajustpraegukohehelistabsulle.” pudistas Cristal kiiruga.

Haarasin ühe käega uuesti Cristalist, teise käega Celly’st ja tormasin kodu poole, mõlemaid kõigest jõust enda järel tirides.

Ema jäi meile vaid järgi vaatama ja hüüdis minu nime, kuid ta loobus peagi. Tõesti, minu nime oleks võinud siis hüüda kasvõi president ise. Ma poleks sellest välja teinud. Kui ainult Nick oleks mind hüüdnud, siis... Aga fakt oli, et ta ootas hetkel, et kohe kuuleb ta minu häält, jooksin ma veel kiiremini. Tundus, et Celly ja Cristal juba vingusid, et ma peaks tempot maha võtma.

Aga ma lasin hoopis nende kätest lahti ja tormasin ise sama kiiresti edasi. Kui mitte kiiremini.

Tuppa jõudes, tormasin ma oma mobiili juurde.

Nüüd oleks nagu aeg seisma jäänud. Võtsin aeglaselt-aeglaselt telefoni kätte.

„Ja?” ütlesin ma, hääl igal hetkel murdumas.

Just nüüd jõudsid ka hingeldavad Cristal ja Celly tuppa.

Teiselt poolt kostus vaikne naer.

Tundsin, nagu midagi minu sees oleks vabaks lastud. Ma olin nii vaba ja nii õnnelik.

„Ikka sama armas hääl.” sõnas ta lihtsalt imelise häälega.

Ma tajusin, kuidas me mõlemad õnnelikult naeratasime, kuigi me olime üksteisest kaugel.

55. osa

„Anna andeks, mul on tõesti kiire ja...”

„Mida on? Ma olen üleni limonaadiga koos!”

Ja tõesti. Keset mu lumivalget pluusi oli suur limonaadist tekkinud laik.

„Anna andeks, tõespoolest, mul on nii kahju.” ütles poiss alandlikult.

Tal olid mustad juuksed ja säravrohelised silmad nagu smagardid.

Poiss ulatas mulle sõbralikult käe ja aitas mind püsti.

„See vist küll enam valgeks ei lähe...” ütles ta oiates.

„Vist küll.” sõnasin ma.

„Robin.” ütles ta, mulle oma kätt ulatades.

„Lily.”

„Lihtsalt ma olen siin linnas uus ja ma ei leia midgi üles ja oih, täitsa segadusse ajab see. Kuigi see pole ju teab mis suur koht.”

Elisabeth ja Anni jälgisid meid.

Robin vaatas mulle naeratades otsa. Vastasin talle kõvera muigega.

„Sul oli vist kiire?”

„Oijah, täpselt. Kuule, sa helista!” hüüatas ja ja tormas aina edasi.

Ma oleks juba küsida tahtnud, et ei tea kuhu ma talle helistama pean, aga alles siis märkasin, et ta oli mulle kätte väikese paberikese andnud. Silmitsesin seda. See oli visiitkaart. Ilmselt tuli ta kuskilt Tallinnast või mujalt suuremast kohast, et tal kõik visiitkaart oli ja puha. Üdse nägi poiss selline mitte nii väga noortepärane välja vaid pigem selline veidi pidulik.

Robin Vehtra. Libistasin paberijupi endale taskusse.

„Lähme siis?”

Mõlemad tüdrukud silmitsesid mind kõhklevalt.

Anni noogutas lõpuks ja lausus: „Ehk lähme poodi ja ostame sulle midagi puhtamat selga?”

Olin sellega vägagi nõus, sest ma polnud endale ammu midagi uut lubanud.

Ülejäänud päev möödus rahulikult. Saime mulle uue pluusi ja ma ei suutnud ostmata jätta ka ühte väga ilusat kollast seelikut. Veetsime lõbusalt rääkides ja linna peal ringi kolades aega ja oligi aeg, millal läks viimane buss koju.

Kallistasime ja jätsime üksteisega hüvasti.

Kui bussi läksin, oli seal üpriski palju rahvast. Peamiselt küll mingid tädikesed. Istusin ühe nooremapoolse naise kõrvale ja jällegi nagu automaatselt rändasid mu mõtted kuskil.

Robin. Kummaline. Need rohelised silmad painasid mind millegipärast. Järsku meenus mulle see paberilipik. Tahtsin seda just välja võtta, kuid märkasin, et olemegi juba minu peatuses. Hüppasin bussijuhti viisakalt tänades bussilt maha ja hakkasin kodupoole jalutama. Õnneks polnud koduni pikk maa ja oli veel väga valge.

Ma võtsin selle väikese paberikese taskust välja ja hakkasin juurdlema. Kas helistada või ei. Miski kuidagi nagu sundis mind helistama. Lõpuks valisin ma numbri. Kutsuv toon. Ikka veel kutuv toon...

„Tere Lily.” sõnas reibas hääl.

See oli ehmatav. Olin arvanud, et pean nüüd uuesti seletama, kes, mis ja kus.

„Kuidas sa tead, et mina?”

„Oh, mul on kuues meel.” naeris ta.

Muigasin.

„Aga tahtsid midagi veel?”

„Eiei. Lihtsalt, mõtlesin, et kontrollin, kas on ikka õige inimene.”

Telefonist kostus turtsatus.

Kissitasin silmi ja kahetsesin, et nii lolli vabanduse välja olin mõelnud. No tõesti, inimene annab isiklikult oma visiitkaardi ja mina kontrollin, kas ta telefoni number ikka on õige. Ei kõlanud just eriti usutavalt.

„Sa tundusid kuidagi nukker. Sul on vist viimasel ajal raske olnud?” küsis ta äkki.

Ma ahhetasin. Kuidas ta selle nüüd veel ära arvas? Ma olin täna enda arvates energiline ja lõbus olnud. Vähemalt energilisem ja lõbusam kui tavaliselt.

„Üpriski.” ütlesin ma.

„Oh, küll tuleb uus ja parem. Ära ela mineviku nimel, ela tuleviku nimel.” sõnas ta lohutavalt.

Mu silmad olid suured.

Kuidas ta seda kõike tegi?

Ma tajusin, kuidas ta teisel pool naeratab. Ma ei osanud nagu mitte kui midagi öelda.

Terve see aeg, kui ma koju kõndisin, rääkisime me. Ja kordagi ei tulnud mõnda pausi. Mulle hakkas aina enam tunduma, et ta nagu teaks minust kõike. Viimati olin vist nii rääkinud Nickiga. Nick...Mulle meenus ta armas naeratus, tema olek ja kõik tema kokku.

„Lily?”

„Oijah. Anna andeks.”

„Tegelikult, ma peaksin juba lõpetama. Ma jõudsin ka koju. Niiet, ehk varsti räägime jälle?”

„Näeme!” sõnas ta jälle sellise teistsuguse häälega ja pani toru ära.

Täpselt sellise häälega, nagu ta ennem mulle kõiki neid asju minu kohta öelnud oli.

Robin oli kõige kummalisem poiss, keda ma kunagi kohanud olin.

Kui koju saabusin, ei näinud kedagi. Ja mul polnud ka tuju, et kellegiga rääkida.

Kiirustasin vaikselt enda tuppa. Vajusin jõuetult voodile, ja lihtsalt, ei tea kust, hakkasin ma nutma. Tundsin, et kõik oli nii õudne ilma Nickita. Tundsin kuidagi üldse süümepiinu, et Robiniga nii vabalt rääkinud olin ja et mul nii lõbus oli olnud. Aga ma ju lubasin eelkõige endale, et saan üle. Ja mida ma praegu tegin? Tuletasin meelde Nicki suudlusi ja kallistusi, mida ma nii tohutult igatsesin. See tegi mu lausa haigeks. Tõmbasin kerra ja tundsin, kuidas rinnus pigistab.

Pühkisin käega pisarad ära.

„Kuradile..” pobisesin ma täna juba teistkorda.

Ja nimelt üritasin ma magama jääda. Mis mul ka õnnestus. Kuigi, mul oli tunne, et täna öösel võin ma Nicki unes näha. Ja see pani mul kõik kohad valutama, sest ärgata reaalsuses, oleks ehk liialt valus.

54. osa

„Ära aja mind nutma.” ütlesin ma, tundes, kuidas silmad kipuvad juba pisaratesse minema.

Cristal kissitas silmi ja hammustas huulde, et midagi, mida ta mõtles, välja ütlemata jätta.

See ilme ei jäänud mulle ometi märkamatuks.

„Mida?” küsisin ma.

„Ma ei tea, kas Joe suudab teda peatada...” sõnas ta.

„Oota nüüd. Niiet..niiet on võimalus, et ta ..tuleb?” küsisin ma, tundes, kuidas mu suunurgad lihtsalt lähevad üles poole.

„Pidin ma seda mainima!” ütles Cristal rohkem nagu endale.

„Ma kuulsin.”

Õde vaatas mulle süüdlaslikult otsa.

„Ma tõesti poleks pidanud. Ma ju teadsin, mis teie vahel on. Ja et see pole enam LIHTSALT armumine...” kirus ta ennast.

Ma ei osanud algul midagi vastata. Ohkasin südamest.

„Kõik läks nii kiiresti. Kuidas see kõik arenes ja nüüd....kuidas see kõik lõppes.”

Vaatasin taas mõtlikult kaugusesse.

„Võibolla pean ma sellest üle saama. See polnudki teisiti mõeldud. Kutsume seda siis lihtsalt suvearmastuseks, eks?”

Nägin kuidas Cristal mind silmitses, endal silmad vees.

Nüüd tundsin ka mina, kuidas pisarad nii tulla tahavad. Üks luba langeski kiirelt põsele aga ma pühkisin selle käeseljaga kiirelt minema.

„See pidigi nii olema ilmselt. See algas kähku – lõpeb kähku. Ma elan selle üle, elan oma elu nagu varemgi. Varem ju mul polnud ...”

Ma ei tahtnud seda välja öelda.

„Nick. Ja, Nicholast polnud. Kuradile see nimi, ma saan üle!” ütlesin ma juba üpriski entusiastlikult ja pahaselt, nagu üritades endale mõistust pähe panna.

Nähes aga Cristali üüratult kurba nägu, tundsin, kuidas mu jalad all värisema hakkavad.

Istusin kalda ääres olevale vanale pingile.

„Pean lihtsalt.” sõnasin ma.

Cristal tuli istus minu juurde ja pani mulle käe õlale.

Korraks oli nii kohutavalt valus. Tundsin, nagu keegi rebiks mu hinge pooleks.

Päike hakkas tõusma ja kõik täitus roosaka värviga.

Pöörasin oma pilgu päiksesse. See oli lummavalt ilus. Tundsin, nagu mu äsja pooleks rebitud hingele oleks palsamit peale pandud ja see ei tundunud enam nii kohutavalt valus. Aga minusse jäi mingi sügav kurbus.

„Hei...päike tõuseb.”

Noogutasin ja vahtisin nüüd ükskõikselt enda ette.

„Sa saad hakkama mul.” ütles Cristal, pilk ikka veel päikesetõusul.

--- Paar päeva hiljem

Kõik oli minu jaoks natuke paremini. Kuigi ikka veel valdas mind selline ükskõiksus ja tuimus. Ja kurbus. Aga ma üritasin sellest üle olla ja hakkama saada.

Kui ma aga üritasin oma vanemate käest midagi pärida, miks nad nii teinud olid, siis tavaliselt läks ema kähku minema ja isa vaatas kohmetult enda ette, minu pilku vältides.

Otsustasin, et lähen õige bussiga linna ja teen midagi. Ehk saan mõne klassiõega kokku ja lähme teeme midagi lõbusat. Buss tuli peagi ja vabu istekohti jagus. Buss oli harjumatult puhas. Võtsin istet ja keskendusin oma mõtetele. Hea, et ma üldse märkasin bussi pealt maha tulla.

Ma ei saanud veel bussilt maha, kui kuulsin kedagi kiljumas.

„Lill, muss, sina!” karjus Anni ja hüppas mulle kaela.

Anni oli üks mu lemmikklassiõdesid: alati energiline, positiivne, naljakas ja sõbralik tüdruk.

Kallistasime. Tema nägemine tegi mind kuidagi seest soojaks ja mu nöole valgus naeratus.

„Tervitused.” sõnas ka Anniga kaasas olev Elisabeth.

Elisabeth oli meie klassi suurim beib üldse. Või vähemalt üritas olla. Tal oli nii suur ego, et ma ei kujuta selle pindala ette ka.

Noogutasin talle tervituseks peaga.

„Kuidas te siia sattusite?”

Anni naeratas kavalalt.

„Cristal.” sõnasin ma silmi pööritades.

Anni hakkas lõbustatult naerma ja isegi Elisabeth muigas.

Otsustasime, et kuna on väga kuum ja päikseline ilm, lähme joome ühe jääkülma jäätisekokteili.

Bethi lonkis meil lihtsalt järel. Ta tundus huvituvat kõigest muust, kui meie lõbusast lobinast.

„Nii, kas sa nägid USA-s mõnda kuulsust ka?” küsis Anni mind müksates, kui me juba kohvikus olime.

Tundsin, kuidas mu õhetavast näost värv kaduma läheb.

„Ei...jah.” ütlesin ma rutakalt.

„Nägid siis või ei?” küsis ta uuesti.

„Jah. Jonaseid.” ütlesin ma, üritades hoida oma häält nii ükskõikset kui veel võimalik.

Anni kiljatas nii kõvasti, et meie ümber olevad inimesed pilgud meile pöörasid ja ettekandja meid veidi kahtlevalt pilguga seiras.

Anni tasandas oma häält ja küsis: „Autogrammi küsisid ikka? Ja olid nad toredad?”

„Olid toredad.”

„Ja rääkida said nendega?”

„Mingil määral.” podisesin mina.

„Ooota, aga autogramm?”

„Ei.” piiksusin ma üleloomulikult peenikese häälega.

„Lily, sa oled vahel ikka tõeline friik.” naeris ta, kuid nägin ta nöol veidi pettunud ilmet.

Beth muigas taas aga ei öelnud sõnakestki.

Olin kindel, et Anni ei märganud mu kahtlast suhtumist, aga Elisabeth jälgis mind valvsalt. Ma tundsin ennast nagu kuskil pihitoolis, kui ta mind nii vaatas, nagu ta teaks absoluutselt kõike.

Väljusime kohvikust. Anni maksis meie kõigi eest, kuigi me kõigest jõust vastu puiklesime. Aga ta keeldus meid kuulamast.

Kuna päikse käes oli väga kuum, otsustasime jalutada parki, kus on varju andvad puud ja tiik koos väikese purskkaevuga.

Seisime just ülekäigu raja ees, kui keegi mind koos endaga pikali tõmbas.

53. osa

Kell oli pool kaks öösel.

Ukse peale tuli mu ema: „Ole palun mõistlik, mine magama. Sa tead ka mis kell on?”

„Tean küll.” vastasin ma tuimalt ja kustutasin tule ära, jäädes täiesti tundetult lamama.

Magama minna? Mul pole und. Ma ei taha magada. Mul pole isu, und ega tahtmist. Ma polnud kunagi nii tohutult kooli oodanud, kui praegu. See viimane suvekuu, mis varsti hakkas. See kõik...tundus nii mõtetu. Milleks mulle sõbrad, kui mul pole Nicki? Ma oleks nõus ükskõik mida tegema, kui ta praegu minuga oleks. Tundsin ennast nagu üks suur lõputu tühimik. Mind painas tunne, nagu minu käest oleks õhk ära võetud. Nagu mul poleks enam lubatud hingata. Üleüldse, oli see päris esimene kord, kui ma tulin järjekordselt reisilt ja ma polnud õnnelik, et sain kodus olla. Rahutus nagu näris mind seest.

„Hei.” sõnas keegi.

Vägagi unise näoga ja laialt haigutav Cristal ilmus uksele.

Noogutasin talle kergelt peaga.

Ta tuli ja viskas minu kõrvale pikali.

„Täitsa läbi, mis?”

„Kind of.” vastasin ma tühjust põrnitsedes.

Mul polnud seltskonna vastu midagi. Just nimelt oma õe seltskonna vastu, sest tema teadis kõige paremini, mida ma tunnen.

„Lily, sa pead hakkama taas elama.”

Vaatasin teda põlastava näoga.

„Mh, ära vaata mind nii. Lihtsalt, sa ei tohiks endale elu ära keelata. Ma arvan...arvan, et ....tema tahaks seda.”

Teades, mida ta tema all mõtleb, käis minust läbi tunne, nagu keegi torkaks mind millegi väga teravaga. Ma otsustasin, et ei vasta midagi.

„Ma ei lähegi USA-sse.”

„Mida??” küsisin ma imestunult, ise istukile tõustes.

„Jah.” sõnas ta, ise täiesti rahulik.

„Aga..aga...”

„AGA mina arvan, et sul on mind rohkem vaja, kui Joe’l.”

Mind valdas suur tänutunne.

„Ma..ma..aitäh..” kogelesin ma.

Kuna kardinad polnud ette tõmmatud, võisin selgelt näha tänu kuupaistele tema näol laia naeratust.

Ma oleks teda veel kuidagi tänanud, aga ma ei osanud seda mitte kuidagi sõnadesse panna. Ja lihtsalt...ma arvan, et ta mõistis mind täielikult.

„Sa oled suurepärane.” ütlesin ma.

Ta kihistas vaikselt naerda.

„Kuule,” ütles ka tema istukile tõustes. „ma siin mõtlen, et magamisest ei tule midagi head välja. Niiet teeme midagi?”

Noogutasin heakskiitvalt.

„Vaatame filmi?” küsis ta entusiastlikult.

„Ei.”

Juba mõte nendest imalatest armastusstseenidest ajas mul südame pahaks.

„Läheks õige välja, järve äärde?”

Nüüd naersin mina. Kuigi mitte just nii, nagu tavaliselt. Ma arvan, et ma ei saa enam kunagi naerda nii, nagu ma koos Nickiga seda teinud olin.

„Oled sa hull?” sosistasin ma.

„Ei. Mina hiilin vannituppa, võtan puhtad rätikud ja lähen panen auto käima. Sina pane siin vaikselt ülejäänud asjad kokku. Ja tule tee äärde, ma sõidan majast kaugemale, siis pole müra nii palju. Ja katsu nii vaikselt teha, kui võimalik.”

Noogutasin selle pöörase mõtte peale ja hakkasin juba kapis tuhnima, samal ajal kui oli kuulda samme, mis suundusid vannitoa poole.

___

_____

Sõit polnud õnneks väga pikk, sest järv oli üpriski meie kodu ligidal. Öö oli täiskuu tõttu väga valge ja õhk oli soe. Isegi tuul oli parajalt mõnus, mitte külmetav.

Kui kohale jõudsime, parkis Cristal auto ära. Ma olin seal järve ääres juba väiksest peale käinud, niiet taas seal olemine mõjus kuidagi värskendavalt. Tundsin endas järsku natuke uut jõudu.

Jooksime võidu vette. Rand oli täiesti inimtühi ja vesi sillerdas kuuvalgel. Üpriski kalda lähedal (kuid siiski piisavalt sügaval), olid kolm erineva suurusega kivi, kust oli hea alla hüpata. Olime järves juba päris kaua olnud ja ma polnud enam nagu tuim tükk. Vähemalt mingi emotsioon oli. Ja see oli kohutavalt hea ja vaba tunne.

„Lily...” sõnas Cristal järsku, kui ta just veealt tuli ja oma silmi kuivatas.

Vaatasin talle küsivalt otsa ja naersin, sest tal oli juustes mingi vetikas. Võtsin selle ära ja viskasin kaugele vette.

„Vaata...ma helistasin Joe’le...” ütles ta aeglaselt.

Ta nägu tõsines silmnähtavalt.

Neelatasin. Niiet ta ikkagi läheb Ameerikasse?

„Ja..ta ütles...ütlesetNickonnaguhull.” vuristas ta välja.

Vahtisin seda ja tundsin, et miski kõrvetas valusalt.

„..hull?” küsisin ma, suutmata ta nime välja öelda. Ma ei suutnud isegi öelda ta.

„Jah. Ta igatseb sind kohutavalt. Ja...ta tahtis sulle järgi tulla.”

„JAA!” karjatasin ma nii, et kogu ümbrus kajas vastu.

Cristal raputas pead.

„Sa ju tead, kuidas on. . .” ütles ta nukralt.

Vaatasin kaugusesse.

Cristal vaatas mind kuidagi valuliku ilmega.

„Ta...ta tervitab sind. Ja ...saadab palju suudlusi ja...ütleb...et..igatseb. . .”

52. osa

Ma polnud kunagi arvanud, et minu 18. sünnipäev saabub lennukis nuttes. Ma olin tohutult jõuetu. Aga rahulikum. Palju rahulikum.

Ja ma ei suutnud oma silmi uskuda. Cristal! Kuidas ta siia sai?? Ta pidi ju Joe juurde...Ei. Ma ei suutnud seda lõpuni välja mõelda. Kuigi mu mõistus töötles seda mõtet aina edasi. Aga üritasin mitte seda tähelepanna, kuidas mu mõistuses hakkab kujunema kellegi tohutult kalli inimese kujutis.

„Jumal hoidku, milline sa välja näed!!” hüüatas ta ja tuli rutuga minu juurde, käed õrnalt ümber minu põimides.

See lause oli nii kaastundest ja kurbusest tulilvil, et kõik küsimused kadusid mu peast ja hakkasin uuesti nutma.

„Lõpeta see juba ära.” sõnas mu ema.

Ta oli minu juurde tulnud.

Vaatasin talle alandlikult otsa, tundes ennast madalamana kui muru.

„Nutad siin juba kaks tundi. Mis sul arus on tüdruk! Ise saad mõnede minutite pärast 18! Kas sul aru on või ei ole!” ütles ta vaikselt. Aga ma oleks eelistanud, et ta oelks seda üle lennuki koos metsiku raevuga kisanud.

Hakkasin veel kõvemini nutma ja naine mu kõrval tahtis midagi öelda, aga mu ema hakkas selle peale nagu urisema.

„Ära tule mulle midagi ütlema, võõras.” sõnas ta.

Mis oli küll lahti? Mis oli see, mis mu vanemaid nii käituma oli ärgitanud?

Sain aru, et mu õde vaatas ema mürgiselt.

„Sina ka! Oled sa selle piripilli poolt??!”

Mu käed värisesid jällegi. Ma ei suutnud enam seda taluda. Tundsin, kuidas mu süda pahaks läheb. Tõusin kiiruga püsti ja tormasin WC-sse, käed suul. Mu süda oli nii paha. Natuke aega veel ja ma ei taha mõeldagi, et oleksin võinud mõne inimese lihtsalt täis ropsida.

-Mõned minutid hiljem-

Ma olingi 18. Täiesti läbi nutetud, täiesti tühjaks oksendatud ja kaheksateist.

Põlvitasin põrandal, pea toetatud vetsupoti kaanele. Üritasin ennast püsti ajada. Ja siis tundisn jälle, et midagi tuleb veel. Jälle olin ma peadpidi seal sees. Ma ei hoolinud millestki. Mu valged püksid olid põrandalt kogu mustuse ja märguse endale korjanud. Ja mu punane pluus oli mõnest kohast pisaratest läbi ujutatud.

„Vabandage? Meil on siin järjekord. Kas kõik on ikka korras?” küsis keegi ukse tagant.

Ilmselt oli see stjuardess.

Lõin kaane kinni, ajasin ennast kuidagimoodi seinale toetudes püsti. Üritasin ennast kokku võtta ja lõin ukse lahti.

„Korras!” sõnasin mavist pisut liiga valjult, teeseldes rõõmsat häält.

Kõikide pilgud olid jälle minul. Vaadake aga vaadake!!

Korraga asendus see metsik ja lõpmatu kurbus tohutu viha ja kättemaksu tungiga.

Suundusin sihikindlalt sinna, kus mu ema istus. Aga oh seda üllatust. Mu isa oli ema kõrvale tulnud ja tundus, et mu õde istub hoopiski isa kohal. Arvatavasti oli Cristal siiski minu pärast kiiresti lennule jõudnud rutata. Tänasin südames seda tüdrukut, kes oli lennule tulemata jätnud.

„Tervitused.” sõnasin ma, kuivatades käega oma nägu.

Ema ja isa vaatasid mind nagu kummitust.

„On..kõik korras..?” küsis isa kahtlevalt.

„Oi. Kuidas sa üldse küsid. Ma pole kunagi paemini ennast tundnudKI.” ütlesin ma sarkasmiga.

Mõlemad vaikisid.

„Eriti hea on mul olla ilma Nickita. Tõesti...ma isegi ei igatse teda, tema suudlusi, puudutusi, hellitusi...seda kõike, mida ma nii tohutult nautisin.”

„Mul hakkab juba kõhe.” sõnas mu ema isale.

„Kõhe?” küsisin ma imestunult.

„Ah et sinul on kõhe. Minul küll pole. Kuigi ... ma natuke valetasin. Ma igatsen kohutavalt seda tunnet. Seda kõike, mis TEMAGA kaasnes. Seda...kuidas nüüd öelda...rahuldust?”

Oli silmnähtav, kuidas mu ema ja isa näost õhetama lõid. Ja see pakkus mulle mingit kahtlast lõbu. Ma oleks tahtnud sellist kurjalt naerma hakkata. See mõjus nagu must huumor.

Nähes, et ma neid rohkem kiusata ei saa, suundusin ma tagasi oma kohale.

„Kõik on korras?” küsis naine.

Naersin rõõmutut naeru.

„Korras. Muideks, sa oled kolmas, kes seda küsis.”

See vahetu sündmus ei parandanud mu tuju mitte kriipsukestki. Kuigi arvasin, et kui ma oma pahameelt saan natukenegi vanemate peal välja elada, paraneb ka mu enesetunne. Aga ma panin sellega nüüd küll puusse. Olin veel rohkem muserdatud.

Nagu automaatselt näppisin ma kaelakeed, mis mul kaelas oli. Alles nüüd ma märkasin, et see on seesama kee, mille Nick mulle kinkis. Võtsin selle kaelast ära ja silmistesin seda oma sõrmede peal. See oli tõeliselt ilus ja sellest ma ei loobu. Mitte kunagi. Isegi, kui ma ei näe enam Nicki, on mul see. See meenutab kõige ehedamalt teda.

Vahtisin seda nii, nagu ma polekski midagi muud näinud. Miski minu sees ütles mulle, et ma ei saa seda õnne niipea tundma. Mitte niipea. . .