76. osa

Minu telefoni helin katkestas kõik ära.

„Ära võta vastu...”

„Ma...peaks...vist...ikka... võtma...”

„Nick, päriselt. Hiljem. Oota.”

Ronisin voodist välja ja otsisin kotist oma mobiili välja.

Cristal. Muigasin. Karta oli.

„Ja?”

„Lily musikene! Arvasin, et sa ei vastagi, et mine sa tea, mis Nick sinuga teha võis...”

Pööritaisn silmi ja üritasin häält tõsiseks sundida.

„Kuule, kui sa just just küsida tahad, küsi otse.” naersin ma.

Nick oli ka püsti kobinud ja käed ümber minu pannud. Ja muudkui mind aina edasi suudeldes.

„Hea küll. Kui pulmaöö möödus?” küsis Cristal.

„Oh, sa oleksid veel otsesemalt ka küsida saanud.” muigasin ma.

„Nojaah...” venitas ta.

„Aga räääägi juba!” hüüatas ta kannatamatult.

Kuna me rääkisime eesti keeles, ei jaganud Nick midagi ära. Aga tundus, et teda huvitasingi mina rohkem kui see, kellega ma rääkisin ja mida ma rääkisin.

„Tore.”

Teisel pool oli haudvaikus.

„TORE??! Sa ütled et tore??!!”

„Mis ma siis ütlema pean?”

Ma ei suuda. Ta ajas mind nii naerma.

„Noh...ma ikka tahtsin nagu rohkem teada....etnagu...”

„Cristal õeke, uudishimulik oled mul.”

Hakkasin lõpuks naerma.

„Olguolgu. Aga kui te koju tulete, räägid mulle KÕIK ära. Täpselt ja üksikasjalikult. Nõus? Lily, . . .nõus?”

„Jajah. Hea küll. Luban siis sulle seda. Aga kõike ei räägi ka.”

Cristal porises midagi vastu.

„Noh, tegelikult kõlbab see ka väga hästi. Okei, tsau. Kõik tervitavad.”

„Ja. Täna neid ja tervita ka. Tsau.”

„Tšau.”

Lõpetasin kõne ära.

„Lõpuks ometi!” sõnas Nick õnnelikult.

Asetasin oma käed tema õlgade ümber. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas.

„Kui nii kaks nädalat on...siis...”

Suudlesin teda ja lükkasin ta voodile.

„...siis on kõik ideaalne.”

Jälle telefon.

„No tõesti.”

Ronisin pahaselt taas voodist maha ja võtsin kõne vastu.

„JA?” sõnasin ma pahaselt.

„MaunustasinöeldaetJosephtegimulleabieluettepaneku.” vuristas Cristal nii kiirelt, et vaevu suutsin selle lause sõnumi kätte saada.

„MISASJA?”

Nick, kes oli seekord voodisse pikutama jäänud, vaatas üllatunult minu poole ja ajas end istukile.

„No way. Päriselt? Kuidas? Millal? Mis...?” küsisin ma, kuigi endiselt ei tahtnud see sõnum nagu pärale jõuda.

„Jah. Me abiellume Lily, päriselt. Kui ma pruudikimbu kinni püüdsin onju...teie lahkusite...ja siis läksin sinna metsarajale kõndima...ja siis ehmatas ta mu kõigepealt surnuks, kui ma märkasin, et keegi tuleb. Süda pidi seisma jääma lausa. Ja siis ta küsis seda. Sa ju tead, et ma ei usu selliste asjade õnnestumisse...”

„Mis su meelt muutis? Ja nagu ma aru sain, ütlesid sa ikka jah?” küsisin ma, olles ühtaegu õnnelik ja väga üllatunud.

„Ma ei öelnud algul midagi. Ta vaatas mulle sügavalt silma ja ütles kõigepealt et armastab mind rohkem kui enda elu. Ja et talle pole enam miski töhtsam kui mina. Ja sisi ta küsis seda. Appi...see oli ilusam, kui ma kunagi oleks kujutlenud. . .”

„Cristal, mul on niii-niii hea meeel. Ma tean, et Nick rõõmustab ka. Soovi Joe’le ka kindlasti palju õnne.”

„Kindlasti. Ja teie veetke mõnusalt aega, eks?”

„Loomulikult.”

Vaatasin naeratavalt Nicholast, kes tühjust jõllitas.

„Olgu, ma lõpetan, Nick ootab.”

„Selge. Tsau siis. Teistkorda.” sõnas Cristal.

Ta hääl kõlas nii õnnelikuna.

Lõpetasin kõne ja hakkasin ringi keksima.

„Nick, minu õde ja sinu vend abielluvad!!” kiljusin ma.

„MISASJA?” hüüatas Nick püsti hüpates.

„Jaa...tead, kui õnnelik Cristali hääl oli...vau. Lihtsalt imeline minu arust!”

„Minu arust kaa!” lisas Nick õnnelikult.

Nick võttis mu sülle.

„Aga minu vend ja sinu õde . . .las jääda nii, nagu on. Praegu vähemalt. Praegu tahan ma sinuga tegeleda.”

Hammustasin kergelt huulde.

„Oled kindel?”

„Oled või?”

„Hallooo, mina küsisin esimesena kullakene.” naersin ma.

„Päriselt ka?” küsis ta läbi naeru.

„Jah. Tegelt mina tahaks rääkida hoopiski.”

„Rääkida?”

Tegin näo nii tõsiseks, kui sain.

„Nõus.”

„Ah, sa ise ka usud või?”

Puhkesin naerma, nähes Nicki veidrat näoilmet.

„Tule siia..” ütlesin ma talle.

Ta lükkas mu juuksed mu seljale ja suudles mind.

Kui me voodisse jõudsime, sõnas ta: „ Ma et kavatsegi täna siit tõusta. Ja sna ka ei kavatse.”

„Mida sa ajad, ma juba lähen.” sõnasin ma ja tahtsin püsti tõusta.

„DREAM on.” ütles ta kavalalt, tõmmates mind tugevalt enda lähedale.