71. osa

Terve see päev tundus lihtsalt hullumeelsena.

Eriti veel tõsiasi, kui me peale kinos nähtud õudusfilmi kohvikusse läksime.

Valisime Celly’ga kohad ja Cristal ja Catleen läksid tellima.

„Üks sarvesai ja apelsini mahl palun.”

„Apelsini mahl on otsas tänaseks. Just sai otsa. Aga meil on pakkuda õuna, kirsi, tomati, ploomi ja viinamarja mahla.”

„Mmm. . .ma arvan, et valin õunamahla.”

„Selge.” naeratas teenindaja sõbralikult ühele üpriski väsinud moega neiule.

„Valige laud, kohe toome teile lauda.”

„Tänan väga.” sõnas tüdruk nukra naeratuse saatel.

Ta istus akna juurde, asetas käekoti enda kõrvale diivanile, ning vaatas hajevil pilguga õhtust videvikku ja inimesi, kes mööda tänavat sagisid.

„Kas ma näen und?” küsisin ma.

Grete peatas oma lõbusa jutustuse Itaalia reisist ning vaatas mulle küsivalt otsa.

„Mis nüüd?” küsis Liis kulmu kortsutades.

Ühelegi küsimusele vastamata, tõusin laua tagant, pilk suunatud sellele tüdrukule.

Läksin tasakesi tema laua juurde, tundes, kuidas mu sõprade pilgud mind truult saatsid.

Seisatasin ta laua juures, aga ta ei teinud välja.

„Keits?Keidi?”

Tüdruk oleks nagu unelusest ärganud. Ta tõmbas käeseljaga üle põse ning pööras näoga minu poole.

Äkitselt läksid ta silmad imestusest suureks.

„Lil? Oled see sina?” küsis ta ahhetades.

Ta tõusis püsti ja me kallistasime kõvasti.

Istusin talle vastu.

Nägin selgelt, kuidas Eleriin küsis vaikselt minu poole vaadates ja suud maigutades „mida?”

Sellest välja tegemata pöördusin Keidi poole.

„Ausalt öeldes, oled sa parem välja näinud.”

Jälle see kurblik naeratus ja tohutult kurvad ja vesised silmad.

„Tõsi ta ju on.”

„Tahad rääkida?”

„Andesta, praegu mitte.”

„No kuule, sul on ju pisarad kurgus. Midagi väga tõsist? Keits, ma ei kavatse taluda, et sa kurb oled, võta see teadmiseks.”

Ettekandja tuli ja hakkas tellitud asja Keidi ette lauale asetama, kuid ma peatasin ta.

„Neiu einestab selles suures lauas seal. Aitäh.”

Ettekandja vaatas küsivalt Keidile otsa ja viimane noogutas.

Keidi oli kunagi olnud minu parim sõbranna üldse. Me jagasime nii muresid, kui ka rõõme. Me olime lahutamatud. Kuid alguses ta kolis, Pärnusse. Meie vahel oli liiga palju kilomeetreid. Me rääkisime ikkagi, aga oleks ka väga tahtnud kokku saada. Koolis olid aga kiired ajad ja kõik seesugune oli totaalselt võimatu.

Ja siis ühel päeval oli mulle kiri tulnud. Keidi ütles, et ta elab nüüd USA’s ja soovib mulle kõike head ja loodab südamest, et kunagi meie eluteed juhtuvad kokku.

Ta soov läkski täide, nagu näha oli.

Tutvustasin teda ka teistele ja Keidi sõbrunues kiiresti. See oli üks meie peamine ühine asi. Me olime ülimalt kiired harjuma uute inimestega.

Näis, et ta tuju läks veidike paremaks. Kuid ta silmades püsis see lõputuna näiv kurbus.

Saime ta lõppude lõpuks ka nõusse, et ta tuleks minu pulma. Nagu me alati unistanud olime.

Ma olin veel õnnelikum. Leppisime kokku, et ta Cristali poole. Me ei tahtnud Jonaseid peaaegu et võõra rahvamassiga ära hirmutada, niisiis ka mina pidin hommikul õe juurde lippama. Tal oli veel alles korter, kus ta elas, kui isal äriasjus abis käis. Ja see korter oli praegu ülihea lahendus.

Ta korter oli ka kirikule üpriski lähedal, niiet see sobis vägagi. Kaunistatud tõld kahe kaunistatud valge hobusega pidid mind sinna sõidutama.

Ainuke asi, mille üle ma natuke pabistasin, olid kõik need ajakirjanikud. Aga üritasin enda mõtted suunata parem oma tulevasele. See aitas tavaliselt alati. Ja Joe ja Kevin lubasid meediale valeinfot jagada, et nad vähemalt alguses kohal pole. Just minu soovil, sest mu pea oli kindlasti enne seda tseremooniat laiali otsas, niiet olin poistele igati tänulik.

Saatsime kõik sõbrannad Cristali juurde. Naersin enda ette, kui kujutasin, kuidas see mass Cristalil magada ei lase. Aga nagu Cristal kinnitas, ei pidavat tal sellel öösel und nii kui nii olema.

Cristal viis mu Jonaste juurde. Tahtsin ennast selleks kõigeks ette valmistada. Tahtsin väheke aega endale ja kõik mõistsid seda.

Kui me kohale jõudsime, pidin õnnest lolliks minema. Nicki auto oli maja ees. Naeratasin laialt, viipasin Cristalile käega, naeratasin ja tormasin tuppa.

Kuigi tulin üpriski häälekalt, ei paistnud keegi mind kuulvat. Kõndisin tasahilju kööki, kust kuulsin hääli.

„Nii, oli sul mõni mure?” küsis Nick oma väikevennalt Frankielt.

Samal hetkel astus minust mööda Kevin, kes naeratas ja mulle tervituseks käega viipas.

Niipea, kui suur vend kööki jõudis, jäi Frankie vait.

„Ärge laske ennast minust segada.” ütles Kevin.

Frankie tegi mossis näo ja pani käed risti.

„Hea küll noh. Juba lähen.” ütles Kevin vaagnalt õuna võttes ja minema minnes.

Niipea, kui Kevin toast välja läks, sosistas Frankie oma vennale midagi.

„Oh, sellepärast pole vaja muretseda. Teeme nii, et kui ma reisilt tagasi tulen, siis räägime. Nõus?”

„Täiesti. Sest ma ei taha sind ja Lily’t segada. Ta on nii tore.”

Nick naeratas ja kallistas venda.

„Aitäh Frankie.” sõnasin ma tuppa astudes.

Nick naeratas veel laiemalt.

„Tule siia.” ütles ta.

Tormasin ta juurde nagu tuul. Ei, veel kiiremini.

Frankie hiilis köögist minema.

„Kuidas päev möödus?”

„Noh, hästi. Aga raske oli alguses. Harjumatu, et sind polnud.” vastas ta.

„Sama siin.”

Ta võttis minu ümbert kinni ja me läksime elutuppa.

Joe istus teeviisori ees ja plõksis sihitult kanaleid.

Meid märgates, sõnas ta: „Jumal hoidku, kas keegi on teid super attackiga kokku liiminud, et pidevalt koos peate olema?”

„Joe, ma näen et su naljasoon pole vahepeal muutunud.”

„Oh, oleks ma vaid nalja teeks. . .” sõnas ta ja teeskles sügavat kurbust.

„Mida iganes.” ütles Nick naerdes.

Läksime koos üles tema tuppa.