73. osa

73. osa

„Imeilus!”

„Sa näed tõesti uskumatu välja. Nagu ingel.”

Catleen kallistas mind.

Kõik oligi lõpuks valmis. Cristal ulatas mulle mu valgete ja roosade roosidega kimbu.

Üritasin rahulikult sisse ja välja hingata.

Nägin suurest peeglist enda peegeldust.

Suur ja uhke valge kleit, imekaunis lehviv alumine osa. Piisavalt pikk ja üldse kõige kaunim kleit, mida keegi üldse tahta võib. Õhkõrn pikk loor kattis veidi mu soengut. Osa juustest oli lahti, osa kinni. Kaelas oli mul kaelakee. Jah, täpipealt seesama, mille Nick mulle meie suhte alguses kinkinud oli. Tagasihoidlikult imekena meik ja valged kingad.

Olin oma välimusega ülimalt rahul.

„Sa oled tõesti imeline. Aga meie hakkame nüüd minema.”

Eleriin, Mari, Liis, Herli, Liisa ja Grete kallistasid mind veel kõik enne, kui nemad kiriku poole hakkasid sõitma.

Elutuppa jäid alles vaid Celly, Isobel ja Catleen. Ja loomulikult Cristal ja mina.

„Kus küll Keidi jääb?” küsisin ma närviliselt.

„Sa oled nii kaunis!”

„KEIDI!”

Ma tormasin hoolimata üpriski pikast kelidisabast ja loorist talle uksele vastu.

„Ma kartsin, et sind ei tulegi.”

„Ära minu pärast muretse. Sa vaata ennast. Lihtsalt...vau.”

Naeratasin ja heitsin pilgu veelkord peeglisse.

„Ma tahaks juba Nicki näha, väga.”

„KÜll näed. Varsti.” vastas Catleen naeratades.

„Iludus, otses mõttes : su tõld on kohal.”

Katsin hetkeks näo kätega ja kiljatasin.

Kõik muigasid. Ruttasin akna juurde. Kaks valget hobust vedasid kaunistatud tõld. Kutsar oli samuti valgesse riietatud. Ja vanker näis olevat osaliselt kaunistatud lilledega. See oli nii ilus.

Cristali mobiil helises.

„Ja?”

„Mhm.”

„Selge.Ütlen edasi. Tsauki.”

„Mis lahti?”

„Ei ole midagi. Ema ja isa tahavad sind veel enne näha. Enne kui kirikusse sisened.”

Noogutasin.

„Aga lähme siis alla?” küsis Isobel naeratades.

„Believe, kõik läheb suurepäraselt.” ütles Celly mulle sõbraliku naeratusega.

Noogutasin veelkord.

Kui me sõitma hakkasime, olid paljude inimeste pilgud meile pööratud. Osad vaatasid imelikult, osad jäid tühja ilmega vahtima, osad peatusid ja naeratasid, kes lehvitas, kes vilistas või plaksutas. . . Mul tekkis nagu printsessi tunne.

Kiriku juurde jõudes, nägin esimese asjana oma vanemaid.

Nad paistsid küll kümneid kordi rohkem närvilisemad kui mina. Kolm pruutneitsit, õrnroosad kleidid seljas, hüppasid tõllast esimestena maha. Siis Cristal ja lõpuks aidati ka mind maha. Cristalil oli samuti samasugune kleit seljas, nagu teistelgi pruutneitsidel. Aga tema ütles, et las olla ja et ta ei tahakski eriti pruutneitsi olla.

„Cristal. . .” soistasin ma talle.

„No?”

„Palun, ole sina ka ikkagi. Sa oled mu õde ja ma soovin seda. Ma tean, ootamatu, aga...”

„Hea küll.” vastas ta, lai naeratus näol.

Tundus, et ta oli ka ise sellest mõelnud, aga polnud seda lihtsalt mulle mitte maininudki.

„Sa oled imeline!” sõnas ema, ise näost kaame.

Ja isa oli üldse kuidagi LIIGA vaikne.

„Aitäh.”

Ma naeratasin jälle.

Ta kallistas mind ja oli näha, kuidas ta salamisi pisara ära pühkis. Andsin talle põsemusi.

Ta läks sisse ära. Pruutneitsid hakkasid ühekaupa sisenema.

Isa tõmbas loori üle mu näo. Õrn tuuleõhk tuli ja sasis veidi mu juukseid.

„Lähme?”

„Nõus. Igati nõus isa.”

„Ja tead?”

„No?”

„Sa oled kõige kaunim pruut maailmas üldse.” ütles ta, silmad veidi vesised.

„Tänks, paps.”

Tõmbasin käeseljaga üle ta silmade ning ta võttis mu oma käevangu.

Ohkasin ja naeratasin, ise tohutult elevil. Või õnnelik? Või pabinas? Ehk paaniliselt närvis? Ma arvan, et neid tundeid on liiga palju, mida kirjeldada.

Astusime suurtest ustest sisse. Mul pidi hing kinni jääma. Nick oli võrratu. Isegi nii kaugelt, et teise kiriku otsa. Ka tema jälgis mind, suu väheke paokil.

Vasakul ja paremal pool teda olid pruutneitsid. Ja Joe ja Kevin samuti. Joe vasakul käel, Kevin paremal. Ja Kevini kõrval oli Frankie.

„Iss kuule?” sosistasin ma, ise samal ajal kõikidele naeratades.

„Kuulen.”

„Kas me saaks kiiremini minna? Tahaks juba Nicki juurde.” küsisin ma peaaegu anuvalt.

„Ole kuss. Ajad mu naerma ka veel kõigi ees sellisel hetkel.”

Üritasime mõlemad naeru tagasi hoida ja sammusime samas tempos edasi, otse altari poole.

Olimegi kohal. Isa andis mu üle Nickile, kes mulle käe ulatas. Neelatasin. Ma tahtsin nutta ja naerda korraga. Ja mõlemat seda teha suurest õnnest. Sellest tohutu suurest õnnest.

Ausalt öelda, läks osa sellest tseremooniast kaduma, sest Nick köitis mu tähelepanu liialt palju.

„...Kas sina, Nicholas Jerry Jonas, võtad Lily endale seaduslikuks abikaasaks, et teda hoida ja armastada nii heas kui halvas, vaesuses kui rikkuses, tervises kui haiguses, nii õnnes kui õnnetuses, kuni surm teid lahutab?”

„Jah.” vastas ta.

Ta lükkas kauni kuldse sõrmuse mulle sõrme.

„Ja sina, Lily Metsoja, kas võtad Nicholase endale seaduslikuks abikaasaks, et teda hoida ja armastada nii heas kui halvas, vaesuses kui rikkuses, tervises kui haiguses, kui õnnes ja õnnetuses, kuni surm teid lahutab?”

„Jah.”

Nüüd panin mina talle sõrmuse sõrme.

„Nüüd, kuulutan ma teid meheks ja naiseks. Võite pruuti suudelda.” sõnas preester.

Appi, ma oleks tahtnud õnnest kiljuda. Nicholas tõstis loori mu näo eest üle pea ära.

Ta naeratas nii armsalt, et isegi sellisel hetkel, tahtsin ma ära sulada.

Ja siis, tuli ta mulle lähedale. Hästi hästi lähedale. Ja meie huuled puutusid kokku. Meie esimene suudlus selles uues elus.

Kui me üksteisest eemaldusime tõusid kõik pinkides püsti. Pulmamarss hakkas taas mängima ja kõik hakkasid palksutama. Naeratasime üksteisele õnnelikult.

„Lil, ma armastan sind.”

„Mina sind ka. Ma armstan sind Nick Jonas.”

„Mrs. Jonas, lähme õnnitlusi vastu võtma?”

„Igati nõus.” sõnasin ma laia naeratuse saatel.

Suudlesime veel korra.

Pikk trobikond inimesi võtsid järjekorda, et meid õnnitleda. Kõigepealt õnnitles meid aga Joe. Kes oleks mind tahtnud peaaegu, et ära lämmatada.

„Minu vennanaine. Ma arrmastan sind.” sõnas ta.

„Mina sind ka Joe.”

„Oooh, Nick, sa said maailma nunnuma, ilusama ja kuumema ja parima naise.” Jätkas Joe Nicki poole pöördudes. Cristal mossitas selle peale.

„Kevin, kata tal kõrvad korraks kinni.”

Cristal ja Kevin itsitasid mõlemad.

„Palju õnne, vennas.”