75. osa

„Nick . . .”

Ta vaid naeratas, võttis mu sülle ja astus koos minuga üle läve sisse. Kõik majas oli nii hubane ja armas.

„Meile renditud. Kaheks nädalaks. Meie mesinädalate jaoks. Meeldib, nagu ma näen?”

„Tohutult. Tahaks magamistuba näha.”

„Selge. Lähme.”

„Lähme.”

Sammusime käsikäes trepist üles. Voodi oli kaunistatud punaste roosi õielehtedega. Tuba jättis mulje, nagu oleks see mingi võõramaa printsessi oma. Siit sai ka otse rõdule.

Pöörasin näoga Nicki poole.

„Tahaks juba riided ära võtta. . .” ütlesin ma, üritades muiet varjata.

„Noh, mul pole selle vastu midagi.” naeris Nick, visates pintsaku osavalt toolile.

„.. . . et saaks spordiriided selga. Tahaks jooksma minna.”

Üritasin oma muiet varjata.

Nick vaatas aknast välja.

„Korful...päikeseloojangu ajal, pulmapäeval....jooksma....”

Jälgisin ta ilmet.

Ta tuli minu juurde ja asetas oma käed minu õlgadele.

„VEAME kihla, et mina saan esimesena valmis.”

„Hah. Ma olen palju osavam riidest lahti võtja.” vastasin ma.

„Noh, eks näis.”

Kuna minu kott oli juba üleval ja Nicki oma veel all esikus, jooksis Nick alla.

Nick tormas uksest välja, samal kui mina kingi ära üritasin saada. Asetasin selle toolile Nicki pintsaku kõrvale. Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna, ning võtsin selle enda kätte. Nii tuttav lõhn. Järsku meenus mulle see väike kiiruse peale võistlus. Ajasin kleidi seljast. Leidsin oma lühikesed valged spordipüksid, peale viskasin sinise maika. Ja tennised jalga.

„Olemas.”

Heitsin pilgu peeglisse, naeratasin rahulolevalt ning jooksin alla. Juuksed jätsin ma samasse soengusse. Kuigi juuksed soengus polnud enam nii silutud ja korralikud, olid nad selliselt parajalt-ilusalt sassis.

„Koha...”

Nick seisis all, riided juba seljas, toetudes vastu trepikäsipuud.

Ta vatas seinakella.

„No KÜLL võttis kaua aega.” sõnas ta.

Jooksin alla ja tormasin uksest välja, temast mööda. Vaatasin väljas ümberringi.

Nii...jah. See tee läheb mäest üles...nii...siis alla tagasi...siis mööda rannajoont...ja sealt saab taas lühikest teed mööda üles. Korras. Nüüd pistsin nii kiiresti jooksma kui võimalik.

Juba kuulsingi, kuidas Nick tuleb. Lisasin veel tempot.

„Ma saan su nii-kui-nii kätte!” hüüdis Nick tagant.

„Eks tule ja püüa siis!” hõikasin vastu, ise naerdes.

Kuulsin, et ka tema naeris.

Tee läks mäest alla. Olin juba üsna väsinud, aga mäest alla minek andis hoogu juurde.

Niipea, kui rannale jõudsin, sain natuke joosta ja takerdusin ning kukkusin pehmele ja soojale liivale.

„Käes!” hüüdis ta.

Ta üritas mind kõditada. Väänlesin naeru käes.

„Ll...lõpeta ä-ä-ära!”

Naersin nagu meeletu.

„Hea küll.”

Ta võttis mu sülle.

„Mida sa teed? Nick!! Lõpeta ära! Ma ei taha ujuma! Nick..!!”

Einoh, ta viskas mu vette.

„Õõõh...ma uputan su ära nüüd.”

Nick naeris nii nagu jaksas.

Tõmbasin ta vette pikali. Enam ta nii kõvasti ei naernud. Nüüd naersin mina – veel hullemini, kui tema enne.

Ta istus vette maha ja mängis solvunut.

„Nick, no kuule...ära solvu nüüd...”

Läksin talle lähemale ja siis viskas ta mind järsku veega.

„Mees...ära tee...”

Naerime ja pidasime veesõda. Mängisime nagu väikesed lapsed, endal rõõmu palju. Üks õhtune mööduja vaatas vist küll, et need kaks on hulluks läinud.

Ma ei tea, kui kaua me seal olnud olime, aga päike oli ammu kadunud.

Äkitselt puutusid meie käed kokku. Ta vaatas mulle otsa. Tundsin vägagi imelikku tunnet. Tunne, nagu ma hakkaks kohe teadvust kaotama.

Ta suudles mind, pikalt ja kirglikult, tõmmates mind endale aina lähemale. Ma olin täitsa jõuetu ja tundsin ainult, kuidas mul nagu kananahk ihule tuli.

Ta vaatas mulle küsivalt otsa.

„Jah.”

Ta suudles mind veel korra ja võttis sülle. Ta läks kiirustades üles, majakese poole.

Soe tuulehk puhus mu juuksesalke, mis selles möllus lahti olid tulnud.

Jõudsimegi majja. Ilma mind vahepeal maha panemata, liikus Nick kindlalt üles.

Ta avas ukse ja lükkas selle jalaga kinni. Hüppasin ta sülest maha ja võtsin temast kinni. Ta lükkas mu voodile pikali, istudes mulle peale. Tundus nagu kumbi meist ei oskaks enam rääkida. Ja et seda tunnet kirjeldada, polegi sõnu. Nagu automaatselt lendasid riided põrandale, suvalistesse suunadesse. Ta suudles mind kaelale ja vaatas mulle sügavalt otsa.

„Ma tahan, et sa teaksidki, et ma armastan sind. Tohutalt ja kirjeldamatul viisil.”

„Nick, ma armastan sind. Sa oled parim. Lihtsalt nüüd, võibolla pole sõnu vajagi...”

Ta suudlesin teda ja võtsin temast kinni. Ma armastan teda...

Hommikul –

„Lily..?”

Avasin aeglaselt silmad.

Esimese asjana naeratasin ma magusalt.

Ta võttis mu tugevamalt kaissu.

„Ma loodan, et sa ei pidanud milleski pettuma.” sõnas ta.

„Kui sa mõtled millegi all sind, siis ..ei.” naersin ma.

„Noh...tegelikult...võiksime me nüüd kasutada ohkem väljendit MEIE.”

„Nõus.” vastasin ma naeratades.

Suudlesime.

„Nick, nüüd veel vähem saan ma sinuta hakkama. Ma vajan sind. Ja nii jääb.”

„Mina vajan sind Lily. Minu Lily. Minu naine. Ma armastan sind.”

Naeratasin. Ta on nii ilus. Nii lummavalt ilus Ma armastasin teda otsast kuni lõpuni.

Ohkasin.

„Tead, mul on tunne et armastan sind nii palju, et ma ei tea, mida teha. Tahaks midagi teha, et välja näidata kui palju suurem see tunne minust on...aga ma ei oska. See...on liiga võimas, et seda kuidagi näidata...veel vähem öelda...ma ei tea.”

„Usu või mitte, aga ka minul on nii. Tead, mu elust oli midagi puudu. Siis tulid sina. Sa tulid oma naeratuse, naeru ja energiaga. Ja see andis mulle jõudu. Kõigeks. Ja ma tundsin taas nagu väike laps, kellel on ei-tea-mille üle pidevalt naeratus näol. Ja ma armastasin seda tunnet. Sa..sa tõid mu ellu päikese. . . Ja kõik hea. . . Ja nüüd ma ei oska sinuta. Ja ei taha. Ja ma ei kujuta ette, kui ...”

Panin oma nimetissõrme talle suule. . . ja suudlesin teda.

„Meil on ju mesinädalad. Naudime seda, murevabalt. Nicholas Jerry Jonas, kas sa oleksid nii tore abikaasa ja suudleksid mind samamoodi, nagu sa seda eile õhtulgi tegid?”

„Hmm. . .noh, kuidas see käiski eile? Ei mäleta nagu hästi... Äkki meenutad?”

„Noh, selliselt kirglikult ja tundega ja...noh, ma siis parem näitan. . .” ütlesin ma käega visates ja suudlesin teda.

„Mmm.. ideaalne. Kuule, mulle meeldib abielus olla.” sõnas ta peale suudlust.

Ma naersin.

„Mulle ka.”

Naersime mõlemad.

Ta suudles mind veel.

„Oota, üks asi. . .” sõnas ta.

Ta sikutas parema käega vasakust käest sõrmust ära. Ta sai selle kätte ning asetas kapi peale.

„Noh, selle on lõpp.” ütles ta.

Kergitasin kulmu.

„Noh, parim lõpp, mida mina eales näinud olen.” vastasin ma.

Vaatasin ta sügavpruunidesse silmadesse ja naeratasin.

„Lõpeta ära Nick, tõsiselt.” ütlesin ma äkitselt naerma puhkedes.

„Mis nüüd?” küsis ta, ise samuti naerma hakates.

„Kui sa nii jõhkramalt ilus ja hea oled, ei jõua ma enam kaua naeratada. Ma ei jõua enam noh. Mu huuled on ära väsinud sellest lihtsalt.” naersin ma.

„Noh, äkki on su huuled teisest asjast ka väsinud . . .” küsis ta mõtlikust teeseldes.

„Ah, ära aja hullu juttu !” vastasin ma ja suudlesin teda uuesti.